Arvustus. Ise tehtud, hästi tehtud! ({{commentsTotal}})

Jan Uuspõld ja Ago Anderson ei mänginud laval kedagi, vaid olid lihtsalt nad ise, häbenemata ja uhkustamata.
Jan Uuspõld ja Ago Anderson ei mänginud laval kedagi, vaid olid lihtsalt nad ise, häbenemata ja uhkustamata. Autor/allikas: Mats Õun

Uuslavastus
Prem Productions "Piiri peal"
Mängivad Ago Anderson ja Jan Uuspõld
Esietendus 15. juulil Iklas Uue-Jaani talus

Piiri peale sõites otsis Eesti Teatriliidu sõnalavastusauhindade žürii võimalusi oma töö optimeerimiseks. Olukorras, kus ainuüksi suvelavastusi jõuab tänavu publiku ette poolesaja ringis, hakkab nende äravaatamine ja hindamine isegi kõige kohusetundlikumatele üle jõu käima. Loomulikult võib öelda, et kes käsib siis võtta endale üle jõu käivaid kohustusi, ent tõelisus on selles, et igal aastal läheb žürii komplekteerimine aina raskemaks just meie lavakunstnike üha kasvava viljakuse tõttu (uute sõnalavastuste aastane kogumaht on juba ammu ületanud saja piiri). Publikut tundub aga jätkuvat kõikjale ja kõigele, nii et nõudluse apogee ei olegi veel käes.

Ühe võimalusena oli kõne all teha produtsentidele-lavastajatele ettepanek seatud eesmärki ise eelnevalt hinnata. See annaks võimaluse ausaks ülestunnistuseks, et publiku meelelahutamine (mis ei ole sugugi taunimist väärt) prevaleerib ettevõtmises juba kavatsuslikult tõsisemate kunstitaotluste ees, ning vabastaks sellega žürii kohustusest tõtata tulemust hindama. Juba esimene kokkupuude sellise võimalusega näitas, et niisugune teatrikunsti käsitus oleks enesepetlik lihtsustamine. Ilma vähimagi žürii vihjeta andis lavastuse "Piiri peal" produtsent piletitellimisel märku, et neil ei olekski pretensiooni, kui žürii nende lavastusest lihtsalt mööda vaatab.

Kuna tegemist oli aga kahe näitleja – Ago Andersoni ja Jan Uuspõllu – loominguga, kes just möödunud teatriaastal nomineeriti oma rollidega aasta kümne parema meesnäitleja hulka, tundis žürii seekord hoopis teatavat kaasvastutust ja otsustas siiski minna vaatama, mis seal piiri peal siis õieti sünnib. Pealegi oli kuulda, et tegemist on pretsedenditu juhtumiga, kus lavastusel pidavat puuduma nii autor kui ka lavastaja. Loomulikult süvendas see veelgi halba eelaimdust. Sinna juurde muidugi ka spetsiifiliselt valitud etenduspaik kilomeetri kaugusel kurikuulsast kauplusest Alko 1000, mis andis vihje lavaloo võimalikule ning sellel aastal nii ajakirjanduses kui ka estraadikavades tüdimuseni äraleierdatud temaatikale.

Tegijate reklaamitrikk toimis ja küllap vooris suurem osa publikust õhtust õhtusse kohale ka selleks, et tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Kuna meiegi rahakotid polnud just üleliia rasked, tegi ka teatriliidu buss peatuse, et tutvuda eelseisva kunstisündmuse arvatavate "tehisoludega". Nendega võis tõepoolest ka rahule jääda (pool kilo pistaatsiapähkleid maksis ainult 7 eurot).

Paraku pidime lavastuse kohta käinud ootustes aga sügavalt pettuma. Etenduses ei kurdetudki eesti rahvale talumatult raske õlleaktsiisi üle, ei nutetud krokodillipisaraid maksude Lätti mineku pärast ning kordagi ei kõlanud Jevgeni Ossinovski nimi. Puhvetis pakuti viinana küll Ossinovskayat, kuid tuleb tunnistada, et see on ka üks Eesti kvaliteetsemaid viinu. Ainsa temaatilise naljana paluti publikul etenduse alul korraks tõusta ja teha koos väike hüpe. Maandumisel kõlas kaugel eemal asuvast parklast vastu tugev pudelikõlin. Edasise kahe tunni vältel pajatasid aga kaks kvaliteetnäitlejat seikadest, mis nende endiga (üheskoos paljude teiste tuntud teatri- ja avaliku elu tegelastega) on aastate jooksul juhtunud siis, kui on üle piiri mindud ilmselt ebakvaliteetsete jookide tarbimisel. Need lood olid naljakad, kurvad ja rõvedadki.

Jan ja Ago ei mänginud laval kedagi, vaid olid lihtsalt nad ise, häbenemata ja uhkustamata ning ka nende ausalt teada olevas praeguses jõuvahekorras, kus Jan on oma joogikvoodi juba viis aastat tagasi ammendanud, Ago võib aga endale lausa laval kesvamärjukese nautimist (veel!) lubada. Jan seletas seejuures publikule ära ka oma praeguse traagilise olukorra põhjuse: ta nimelt arvanud, et "seda" enam juurde ei toodeta ning ta saab lõpuks kõik ära juua, aga "nemad" toodavad seda ju kogu aega juurde. Seda kurba paratamatust püüdis ta etenduse vältel Agolegi selgeks teha, kuid (esialgu!) ilma erilise eduta.

Loomulikult puudub mõte kuuldud lugusid ümber jutustama hakata. Enamgi veel, usun, et kirjasõnas mõjuksid need piinlikult. Arvustajal tuleks pigem otsida vastust kahele küsimusele: kuidas suutsid näitlejad oma suulises esituses mitte ületada piiri, kus kunstist saab naeru väljapressiv labasus, ja mis oli lavastuse sõnum, mida arukas vaataja igalt teatriskäigult püüab leida.

Andersoni ja Uuspõldu on soovijail olnud võimalik juba kahel hooajal jälgida ka televisioonis (kumb kanal see nüüd oligi?) näidatavate n-ö komöödiaõhtute populaarsete tegelastena (mis nende nimed nüüd olidki?). Kuigi just nende loodud karakterid on saanud vaatajatele väga armsaks ning asunud elama oma iseseisvat elugi, on kogu soust, milles neid eksponeeritakse (koos pidevalt plaksutava ja naeruröökiva stuudiopublikuga) niivõrd talumatult labane, et ma ei tea ühtegi inimest, kes teaks ühtegi inimest, kes suudaks neid saateid pikemalt vaadata. Ometi on seal esitatavail tekstidel autor (kes?) ning mängu on juhtinud lavastaja (milline?).

"Piiri peal" toimuvas on näitlejad pidanud kõigega ise hakkama saama. Autoriks on olnud elu, sest mis tahes kirjaniku sulepeast imetuna me enamikku neist lugudest ei usuks, õigemini, ükski dramaturg ei suudaks midagi nii eluehedat välja mõeldagi. Tegijail pole olnud kusagilt appi võtta ka naerumasinat ning kaadritaguse assistendi käskluste peale naerma purskavat publikut. Seetõttu kõlas kogu etenduse vältel naer kord ühest, kord teisest publikusegmendist, vahel rõkkavana, vahel pisarateni ja läbi pisarategi. Ilmselt vastavalt sellele, millised juhtumid kellelegi korda läksid ja emotsionaalse mälu avasid.

Esitada "lolli" teksti nii, et saada reaktsiooniks "tark" naer, või jutustada veerand tundi oma ihuliste vajaduste rahuldamisest, ilma et kuulajal süda pahaks läheks, on väga suur kunst ning sedapuhku Anderson ja Uuspõld seda valdasid.

Ilmselt ka tänu heale partneritunnetusele, mis andis lavategevusele täpse ja parajalt kiire rütmi, laskmata isegi kõige naljahimulisemal pealtvaatajal lihtsate vandesõnade "p…" ja "s…" peale ekstaatilisse naeru lämbuda, nagu mõnigi kord on "tavateatris" näha.

Näitlejad kuulasid laval teineteist ega püüdnudki partnerit surnuks mängida. Pigem vastupidi – kui vaja, siis toetasid kaaslast nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samuti kuulasid ja vaatasid nad saali, improviseerisid vaimukalt publiku reaktsioonide najal ja koguni kaugemate loodushäälte peale.

Kui lavastuse autor on elu, siis lavastajaks ilmselt Toompea teatrikool (konkreetselt XVI ja XVIII lend ning kursusejuhendajad Ingo Normet ja Priit Pedajas), kus (mõned) näitlejad on sellise põhja alla saanud, et nad üksi merre visatuna sealt ka kõrvalise abita edukalt välja ujuvad. Kuna lavastajaõppega on juba aastaid kurvemad lood kui näitlejaõppega, siis ehk tulebki täiesti ebaprofessionaalselt jumalat tänada, et seekord ühtegi professionaalset kõrvalpilku kambas ei olnud (millest muidugi reeglit tuletada ei tahaks).

Kui nüüd minna lavastuse mõtte ehk sõnumi juurde, siis kardan, et päris lavastajal oleks tulnud kiusatus loole mõni õpetusiva külge pookida. Olgu selleks siis sotsiaalne protest kõrge alkoholiaktsiisi vastu või hoiatussõna joomise kahjulikkusest. Kuid mida sai näha praegu? Kas võime öelda, et lavastus ajas (Lätti) jooma, mida oleksid kindlasti lootnud õlletöösturid? Tundub, et mitte, sest selleks oli liiga palju hoiatavaid näiteid niisuguse tegevuse ohtlikkusest, kuid igaks juhuks oli etendus siiski plaanitud lõppema veerand tundi pärast lähedal asuvate viinaladude sulgemist. Kas saab öelda, et lavastusega võideldakse kogu jõust alkoholi kuritarvitamise vastu, mis oleks kindlasti meeldinud Tervise Arengu instituudile? Ka seda mitte, sest lavalt jutustati just tänu tipsutamisele sündinud värvikatest hetkedest, ilma milleta oleks elu mustvalgelt igavam, ja kardan, et ka konkreetsete näitlejate nii mõnegi rolli sünd vaevalisem ja tulemuski hallim.

Mulle tundub, et korduvalt nii ühel kui ka teisel pool piiri ekselnud tegijad kutsusid meid üles piiril püsima: see tähendab elu nautima, alkoholist rõõmu tundma, kuid kindlasti mitte talle alla jääma ja tema hankimisega üle piiri minema. Aga seda taotlebki ju Eesti alkoholipoliitika, nii et tegemist on igati riigitruu lavastusega, mida sotsiaalselt terava teema käsitlemisel küll harva ette tuleb. Nad elagu ja proosit!

Arvustus ilmub Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: