Arvustus. Külatuuri tähtkuju
Uus raamat
Jaan Rannap
"Sarviline selgeltnägija"
Tammerraamat
102 lk.
Kes oskab eesti keeli lugeda, aga pole:
kramplikult vältinud alustamast ükskõik millist kirjatööd, olgu või seletuskiri või laenumangumine, sõnadega "kui kõik ausalt ära rääkida...";
jätnud igaveseks meelde kivisöe põlemis- ja malmi sulamistemperatuuri internaaditoa saunakskütmise näite põhjal;
sügavalt veendunud, et kõigil tuletõrjujatel on kaheosalised perekonnanimed, pikkadel tuletõrjujatel on selle esimene ots Valge-, lühikestel Must-;
teadlik, kuidas omaenda müts tervislikult ära süüa;
kunagi ühtegi muna tühjaks puhunud;
sattunud vaimustusse koomiksitest koolilugude kogumiku lõpus;
õppinud midagi laeva vaskosade poleerimisest ühe karujõu võimsusega agregaadiga ega tunne sinase aparaadi manuaali;
tulnud selle peale, et värskelt värvitud hobune on tõenäoliselt varastatud;
see on mingi sisemuulane või lootusetult harimata isik. Jaan Rannap täiesti lugemata, no tule appi ja kirjuta seletuskiri, ainult mitte Agu Sihvka algusega.
Kõigi rõõmuks, kes Jaan Rannapi teoste peal kasvanud, möllab suurmeister edasi. Siin käib lugu väga tänapäevas, eurode, nutifonide ja väljasurnud rannaküladega. Üks rikas mees, keda nimetataksegi lihtsalt rikas mees, otsustab endale vinge palee ehitada. Lubades pole küsimus, vanadest kividest saab tekitada vundamendi kasvõi poolenisti merre, küsimus on ainult rahas ja tutvustes.
Kui juba maja, siis olgu ka seest kujundatud. Et iga mees pidada hinges jahimees olema, siis kamina kohale ikka päid, põrandale nahku. Saabub veel üks ammuigatsetud pea, ainult et kere on küljes, hingab kah veel. Liiginimeks Dagestani tuur.
Iseenesest siinkohal rikka mehe osa peaaegu lõpebki, ega ta muud ole kui tegevuse käivitaja. Üldse mitte paha inimene, näikse, väheke liiga palju raha sisse hinganud.
Nagu vist paljud, arvasin mina kah, et tuur on ikka kala. Suur, haruldane, väljasurev ja seepärast väga kallis. Kuskil Euroopas olla üks salastatud jõgi, kus teda veel elab ja seda valvavat rohkem vägesid kui Eesti Vabariigi iseseisvust.
Too on tuur, tuura.
Tuur, tuuri on kaukaasia kaljukits. Milline teadmine jõudis siia maale, arvan, kuuekümnendatel, kui eesti keelde tõlgiti Fazil Iskanderi "Kitstuuri tähtkuju", mis ka tore raamat.
Satub üks selline siis rikka mehe valdustesse, kahe toreda külajoomari hooldada, kes turvadena palgale võetud. Loomulikult hakkab igavest nalja saama, kui üks õli taipab, kuivõrd targa loomaga tegemist on. Üritab teda dresseerida ja kae, muudkui aga õnnestub. Kuni tuuril tekib oma arvamus kohalikust töökeskkonnast ja töötajate kohtlemisest tööandja poolt ja ta paneb teise külla ühe toreda taadi manu plehku.
Kus on vähe rahulikum, aga veel segasem, sest onu Kusti jagab ära – pole see tuur nii lihtne kits midagi. Liiga taibukas ja mitte seepärast, et oleks oma mägede keelele lisaks möödaminnes eesti ära õppinud, vaid mõtteid loeb. Muu selgeltnägemine manu.
Loomulikult ei jää külas miski kauaks saladuseks ja kitse imeomadusi kasutatakse igasugustel lustakatel eesmärkidel. Loomulikult tekitab see mõnes viha – no kas pole alatus ausalt varastatu üles leida, neetud sarvik selline. Vahele kitse ja tema sõbra koera mõtlikud vestlused igasugu elulistel teemadel, otsast otsani suurmeistri jätkuvast särast pungil lugu. Jüri Mildebergi mõistatuslikud joonistused sobivad ka suurepäraselt sellise loo kaunistamiseks.
Toimetaja: Valner Valme