Borowska-Peterson rääkis, et paavsti visiit tähendab ka talle väga palju ja tsiteeris Poola vanasõna, mis tõlkes tähendab, et kui külaline tuleb majja, tuleb Jumal majja. "Ma loodan, et Eestis see vastuvõtt on ka selline, et inimesed võtavad selle külalise väga uhkelt ja pidulikult vastu." Tema enda väiksemad lapsed esinevad varahommikul lennujaamas paavstile lauluga "Mu süda, ärka üles!" ja plaanis on minna ka missale.

Tema kodumaal Poolas on katoliku kiriku roll väga tugev. "Ma arvan, et ükski poolakas ei saa sellest üle ega ümber, olgu ta katoliiklane või see, kes vaidleb kirikule, Jumalale, iseendale ja teistele vastu. See on midagi, mis meid vormib. See oli see, mis meid ja meie vabadust vormis ning kõike seda, mida me ihkasime. Kui nüüd on midagi nii, nagu me ei tahaks, siis see on osaliselt meie kõigi süü. Ometi on Poolas kirikud täis ja leidub jutlustajaid, kelle juurde tahetakse minna, kes täidavad seda ilusat rolli, et nad on nii karjane kui ka õpetaja. Need on sõnad, mis aitavad inimesel oma teekonna leida või taasleida," rääkis ta.

Borowska-Peterson selgitas, et Poola ühiskonnas on religioossed rituaalid põimunud igapäevaeluga. "Poolas on mõiste nagu kodukirik, see pole mitte see, et me hakkaks ise liturgiat pidama, vaid kogu elu tiirleb ümber rituaalide. On päevarituaalid – päev algab ristimärgi ja hommikupalvega, "Ave Mariat" peaks kell 12 lugema iga katoliiklane, siis on õhtupalved ja siis me heidame magama. Samamoodi on ka aastaajad seotud rituaalidega. Näiteks on kuud, mis on pühendatud neitsi Maarjale, varsti hakkab oktoober, kui loetakse roosipärga. Kirikukalender on segatud selle maa- või agrikultuuri kalendriga. See ilmalik ja kristlik maailm on nii kokku kasvanud, et mul oleks neid väga raske eraldi võtta. See puudutab ka tänast Poolat. Neid rituaale on väga palju," ütles ta.

Eestlased tundusid olevat Jumalale lähemal

Borowska-Peterson jagas ka oma esimest mälestust, mis mulje jätsid talle esmakohtumisel eestlased. See juhtus mitukümmend aastat tagasi Poolas vanamuusika festivalil. "Oma praegust abikaasat ja esimesi eestlasi, kellega ma üritasin suhelda – minimaalsel tasandil, sest nad ei olnud väga suhtlejad, mis seal salata – kohtasin vanamuusikafestivalidel mägedes. See ei olnud ainult minu arvamus, vaid väga paljud poolakad arvasid nii pärast esimesi kohtumisi eestlaste ja eesti vaimuliku muusika ja rahvakoraaliga, et eestlased on kuidagi Jumalale lähemal. Nad olid kõik heledapäised, laulsid nagu inglid, väga ei suhelnud ja meile tundus, et nad kogu aeg palvetavad. Möödus umbes 7–8 aastat ja festival kolis teise linna ning ükskord mul oli selline au, et festivali kunstiline juht kutsus mind hommikul kaasa eestlaste juurde ja see oli midagi väga erilist. Missugune oli minu pettumus, et nad lihtsalt keetsid suures kannus kohvi ja vastasid arvutis oma meilidele."

Poola kultuurivahendaja Slawomira Borowska-Peterson "Plekktrummis". Autor: Kairit Leibold/ERR

Tänaseks on Borowska-Peterson elanud juba 18 aastat Eestis ja suutnud säilitada oma kodust kaasa toodud traditsioonid. "See nõuab tugevat distsipliini ja ma olen laisk. Tihti ma unustan või elu sõidab sisse, ja mida rohkem aega läheb, seda rohkem kipun unustama. Aga lapsed meenutavad neid, nendele on sellised traditsioonid kallid. Näiteks lastele väga meeldib üks justkui väga paganlik rituaal, mis on küll kiriku liturgiaga kokku kasvanud, nii et ma enam ei mõtle sellest nii. Suure reede hommikul esimene, kes ärkab – tema võit, ta jookseb aeda, võtab vitsa värskeid oksi, tõstab teki üles ja lööb teiste paljaid jalgu ja äratab nad karjudes "Jumala haavad". Samal ööl pannakse – või mõistagi paneb ingel lumivalged kangad peeglite peale. Ma tegin selle natuke ümber, ma nägin selleks vajadust praeguses maailmas, et ingel paneks kangad ka arvutiekraani peale. See mõjub, seda austatakse. Väikeste žestide kaudu see tõmbab meid maa peale, aga sirutab meid ka ülespoole, vähemalt sisemiselt neid mõtteid. Peeglisse ma palju ei vaata, ei jõua vaadata väga tihti, aga see paneb mind jõuliselt enda sisse vaatama. Tõsi, et põrmust me oleme saanud ja põrmu pöördume ka kunagi tagasi," arutles ta.

Et süda püsiks avatud, ei tohiks olla kahe jalaga tugevalt maas

Borowska-Peterson tõlgendas ka paavsti visiidi motot "Mu süda, ärka üles!". "Selleks, et süda avaneks, tuleb silmad väga lahti hoida, isegi kui need lähevad kinni, kas või vägisi neid lahti hoida, et nad ikka piisavalt palju enda ümber näeks ja oleks tundlikud kõige osas, mis on nõrgem, mis ootab abi, mis võib olla tõlgendamata, valus, tekitada pahameelt. Kuidagi leida oma südamest ruumi, kui on näha, et kusagil on häda ja mitte hukka mõista, aga mõelda, kuidas see tekkis. Äkki olen just mina see, kes pole midagi teinud selleks, et seda ei juhtuks või mida ma võiks praegu teha, et sellest välja tulla," ütles ta.

Vastates küsimusele, kuidas püsida oma südamega kontaktis, kirjeldas ta pilti, mida näeb rongiga sõites. "Ma sõidab iga päev rongiga punktist A punkti B ja teel on hetk, kus sa vaatad ükskõik kumma akna poole – ühel pool peegelduvad haudade vahel elamud ja kui sa vaatad elamute poole, siis nende vahel peegelduvad hauad. Selleks, et südant lahti hoida, ei tohi me olla kahe jalaga tugevalt maas ja mitte mõelda ainult selle igapäevase leiva peale – kuidas iganes seda igapäevast leiba ka tõlgendame, aga kogu aeg on vaja olla oma mõtetega nii horisontaalses kui ka vertikaalses positsioonis. Kuidagi püüda tõsta ennast ülespoole. Selle juures on abiks just see, et lubada neile, kes on lahkunud siit ilmast, siin meiega ühiselt elada, nende peale mõelda. See kuidagi aitab," rääkis Borowska-Peterson.