Arvustus. Kunst ongi tühja täis ({{commentsTotal}})

Fragment Katrin Piile teosest
Fragment Katrin Piile teosest "Illusioon" Autor/allikas: Katrin Piile

Lauri Sillaku ja Katrin Piile näitus "Kata & Laurentsius. Anatoomilised afektid" Haus galeriis kuni 6. oktoobrini

Andres Tali näitus "DELTITNu / uNTITLED" Hobusepeas kuni 15. oktoobrini

Kunst ei tähenda ainult kunstniku, vaid ka vaataja mõtte- ja tundevabadust. Kunst toimib, kui autor pole täitnud teost ainult iseendaga, vaid on jätnud ruumi ka vaatajale. Siin on üks peen vahetegemine, vaevumärgatav lahknemine: kas lükata kunstiruum vaatajale tühjaks sahaga või tekitada tühja ruumi juurde seda luues? Ja üldse, mis on "tühi"?

Ühel heal päeval jäi Katrin Piile silm pidama paksu värviga kaetud värvipaletil – ja ta maalis paletilt leitud motiivi ühe vana nurka visatud pildi peale. Kahju küll, aga vana kujund kadus nagu sahaga lükatult uue eest. Uue pildi pealkiri on "Illusioon". Üks tuntumaid illusioone on Rooma palazzo Spada sammaskäik, tupikkoridor, mille tagumise otsa tegi arhitekt Borromini umbes kaks korda väiksema kui sissepääsu. Liialdatud perspektiivi tõttu tundub sammas­käik olevat kolmkümmend meetrit pikem kui tegelikult. Borromini oskas luua juurde kolmkümmend meetrit tühja ruumi, ilma et pidanuks buldooseriga kolmkümmend meetrit tegelikku tühjust palazzointerjööri sisse murdma. Kunstnik kinnitas oma teose külge justkui tühja nagi, et vaataja saaks sinna oma ettekujutuse riputada. Nagi ise ei ole siiski tühjus, vaid miski. Niisuguse loodud tühjuse näide on Katrin Piile pastapliiatsijoonistus "Õnnelik luu", kus taust on pastakaga mustaks sehkendatud ühtegi heledat täppi jätmata. Ta võttis stopperiga aega: 95 tundi. On see tühjus või mitte? Hele luu sünkmustal taustal on midagi muud kui valgele paberile joonistatud luu.

Illusioon ja infoväli

Mõnele tundub Katrin Piile maal "Illusioon" esemevaba, mõni näeb selles fotograafilist illusiooni, näiteks anatoomilist sisemust. Mõne meelest on see abstraktsionism, mõne arvates hüperrealism. Kui abstraktsionismi puhul puhastatakse kujund esemelisusest, et pildis pääseks uitama puhas mõte või tunne, siis hüperrealismis puhastatakse asjad nendega seostuvatest mõtetest ja tunnetest ning jäetakse vaataja asjade vahele kui jäämägede väljale. Võimendamaks asjade kosmilist kõledust, paisutasid hüperrealistid oma pildid foto abiga kaugelt üle elusuuruse ning need täitsid galeriide kõrged ruumid põrandast laeni nagu jäämäed. Kui abstraktsionismis üritatakse mõtteid ja tundeid puhtal kujul nähtavaks teha, siis hüperrealism laseb peita mõtted ja tunded nagu jäämäe veealuse osa, mis aga jätabki jäämäest just võimsa mulje.

Katrin Piile "Illusiooni" kolmandaks mõõtmeks on kontseptualism, mille eesmärk on puhastada kunstisuhtlus ehk sotsiaalne sisu niihästi tehnilisest kui ka vormilisest tingitusest. Kunstiteos peab olema paratamatult teostatud materjalis ja see on paratamatult eristatav teistest asjadest, mistõttu materjali ja vormi täiesti olematuks muuta ei ole võimalik. Võimalik on materjali või vormi varjata (illusioon) või jätta nendega peale surutud tingimused täitmata (sabotaaž). See mäng loob aga omakorda uued vahendid ja reeglid, mida tulebki jääda järjest eirama ja rikkuma.

Praegusel ajal luuakse eksponeeritava teose ümber ulatuslik infoväli: selgitav tekst, interaktiivne seade puutetundliku ekraaniga, salvestatud informatsioon jõuab galerii või kunstniku kodulehele, sealt edasi thumbnails-hüperlinkidena sotsiaalsesse meediasse ja mujale internetti jne. Kunstieluga kursisolemiseks ei peagi enam galeriis käima. Interaktiivse seade puutetundlikku ekraani, mis paikneb Katrin Piile "Illusiooni" ees puldil, simuleerib seekord paksude värvidega maalitud pisike repro. Infoleviku protsessis tavapärase ülemineku 3D–2D asemel on siin tegemist üleminekuga 2D–3D, sest sile õlimaal ei ole pastoosselt maalitud. Niimoodi astub maalist ja infomööbliesemest koosnev installatsioon digimeedia vastu, kus kunstisuhtlus ei ole enam kaugeltki puhas, vaid kaduma läinud.

Lauri Sillak on samuti ühendanud oma töödes kontseptualistlikud, hüperrealistlikud ja abstraktsionistlikud taotlused. Katrin Piilega koostöös loodud teoses "B. F. R. – 4 (Surnud kärbse mix)" on "autor" loonud ootuspärase eklektiliselt dekoreeritud musta raami ja suure musta taustaplafooni, "abiline" Katrin Piile on maalinud raami sisse fotorealistliku valge roosiõie. Nõnda on Laurentsius andnud meisterliku täpsusmaali teatepulga edasi Katale. Maaliseerias "Metallsüda III–VI" võib näha niihästi meeter korda meeter mõõdus metall-lükanduksi morgis kui ka lõikurit, millega autor viilutab südamekujulise hõbeõhupalli närtsimisfaasideks. Kortsus fooliumi ei ole kujutatud lihtsalt hüperrealistliku täpsusega, vaid pruunika kraklee tõttu näevad õhupallid välja kui pühakupalged hõbedase ikooni­katte all. Näeb välja nagu päris, aga keskaegne – aga ka täiesti abstraktne. Abstraktsionism ongi juhtumisi kasvanud välja neoplatonismist, mille hoidsid tallel keskaegsed kloostrid. See oli Platoni mõte, et ideemaailma puhtad ideed heiastuvad meie maailmas ja mõtetes. "Metallsüda I" ei ole meie maailmas heiastunud, sest kunstnik loobus õhupalli esimese, pilgeni heeliumi täis faasi maalimisest, kus kõik servavoldid peegeldavad valgust saavutamatult korrapärases täiuses. Nii on ideaalne õhupall jäänud Platoni hoida ideede maailma, kus ta, vastavalt omaenda õpetusele, järgmist ümbersündi ootab.

Tali läbimõeldud protsesside melanhoolne untsuminek

Andres Tali tõrgub ideede maailma minemast, öeldes "if you don't love me / please just lie / or else I'll die". Teksti pealkiri "Salm" annab vaatajale vihje asja kergelt võtta. Ta esitab vaatajale "visandid, kontekstist välja rebitud lausekatked, mis hõljuvad tühjuses ja ootavad vaatajalt ruumi täitmist tema kontekstiga". Kuigi värsi tõlge kõlab "kui sa mind ei armasta / siis palun valeta / või muidu suren ma", jätab Andres Tali vaatajale vabaduse tõlgendada seda näiteks "aga kui sa mind ei armasta siis lõpp on lool / ma tablette söön ja ennast surnuks joon". Need sõnad ilmuvad musta voolava vee taustal, sugestiivse muusika rütmis. Võib-olla pärast selle videoinstallatsiooni nägemist kärbes, kellele Kata & Laurentsiuse valge roosi on pühendanud, surigi. Me võiksime oma väikestest kiletiivalistest sõpradest rohkem hoolida. Andres Tali on paigutanud kärbsed platoonilisse ideaalsesse sfääri nii et mustab, moodustanud neist chiaroscuro ehk valguse-varju, mis sisaldab ümarvormi illusiooni loova refleksiooni. Töid näitusel seovad peegeldused ja kaabeldused, läbimõeldud protsesside melanhoolsed untsuminekud – pista või pats pistikusse. Igaks juhuks, et temalt ei nõutaks liiga palju seletamist, mis vaatajale jäetud ruumi risustaks, lõpetab tuntud kontseptualist oma pressiteate trolliva kokkuvõttega kuraatorile: "Andres Tali murdis paberi neljaks, pani ümbrikusse ja saatis ära".

Kunstnikelt nende teoste kohta selgituste nõudmisele ei tule lõppu. Kõik kunstiteosed ei kanna enam kõiki oma tunnuseid. Kunstiteos on see, mille on loonud kunstnik. Siit ka 1980ndatel esile tõusnud generatiivse kunsti mõiste, mis tähendab kunstiteosena loodud kunsti. Gottfried Jäger on selle mõiste ära seletanud artiklis "Generatiivne fotograafia" (Leonardo 1986, nr 19). Otsese tõuke generatiivse fotograafia arengule andis Man Ray ja Lee Milleri eksperimentaalne fotograafia, mille puhul ei jäädvustatud kaadrisse jäävat motiivi, vaid loodi uusi, originaalseid kujundeid, nagu on kunstis kombeks. Generatiivse kunsti teoreetiliseks lähtealuseks oli antiikaega ulatuv matemaatiline traditsioon ja sellega seotud filosoofia, mille XX sajandisse jõudnud kuju nimetatakse neoplatonismiks ja mille üks arendusi on Max Bense täppis­esteetika. Generatiivse fotograafia kolmas allikas on apparatus art ehk masinkunst, alustades camera obscura'dest ja mikroskoopidest ning lõpetades arvutite ja tänapäeva digitehnoloogiaga. Nüüdiskunstnikul ei ole "Musta ruudu" loomiseks Malevitšit vaja, piisab piksli suurendamisest. Fotograafiline hüperrealism ja idealistlik abstraktsionism saavad generatiivses kunstis üheks.

Septembri viimase kümne päeva jooksul sai Tallinna näitusesaalides vaadata eesti generatiivse kunsti kogu arengujoont. Tallinna Kunstihoone näitusel "Abstraktsioon kui avatud eksperiment" on väljas Sirje Runge ja mõttekaaslaste tööd, kus Dora Maureri ruudustike korduv projitseerimine on üks stiilipuhtamaid generatiivse kunsti loomise näiteid. Sirje Runge 1970ndate tööd on genereeritud palju keerukamatest, arhitektuursetest reeglitest ja algoritmidest lähtuvalt. Hausi galeriis väljas Jaan Rõõmuse rastrifotod, mille geomeetria lähendab tema loomingut Sirje Runge, Jüri Okase jt loomingule, on televiisoriekraanilt maha pildistatud (Positiiv 2018, nr 34). 1990ndatel tõusis fotokujutise töötlejana esile Peeter Laurits, kelle tööd on väljas Vaala näitusel "Utoopiline eelmäng". See on puhtal kujul generatiivne fotograafia, generatiivne kunst, mis loob tühjust, nagu kunst tegema peabki: Jaan Rõõmus telepildi pikslite vahele, Peeter Laurits sõnajala ja silmavaate vahele.

Kirjeldades selle aasta Köler Prize'i ühe võitja Anna Škodenko loomingut, on Jan Kaus kirjutanud näitusekataloogis: "Škodenko kaks suhet – suhe maastikuga ja suhe keelega – viivad lõpuks välja sarnase suhteni tühjusega". Ta lisab, et Anna Škodenko "küll tühjendab sõnad, ent jällegi võimaluses hakata neid täitma, võtta nad kätte ja jõuda nende kaudu igavikulisena tunduva pidevuseni. Või siis jätta sõnad hoopis täitmata, jätta nad teadvuse ja tegelikkuse vahelt korrakski välja." Sama võib öelda ka kujundite kohta. Tühjus kunstis ei ole motiiv ega modell, tühjus ei ole mitte kunagi "mis", vaid "millest". Mitte ükski asi ega idee ei saa olla tühi kui selline, sest alati on vähemalt üks asi – tühjus ise. On ainult üks erand matemaatikas ja seda nimetatakse tühjaks hulgaks. Ainsa erandina kinnitab see reeglit.

Arvustus ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: