Arvustus. Murelik vabadus Dresdenis ({{commentsTotal}})

Kristina Norman
Kristina Norman Autor/allikas: Erakogu

Näitus "Freiheit zur Freiheit II" ("Vabadus vabaduseks II")

Svea Duwe, Manaf Halbouni, Sven Johne, Daniel Kahn, Flo Kasearu, Kristina Norman, Max Kowalewski, Raul Walch, Teater NO99, Tools for Action, Jaan Toomik, Zentrum für Politische Schönheit jt.

3. - 28. 10. 2018 Schloss Albrechtsberg, Dresden

Saksamaa ühtsuse päeval, 3. oktoobril, avati Dresdenis Albrechtsbergi lossis Eesti-Saksa kunstnike ühisnäitus "Vabadus vabaduseks II", millest siinkirjutajal oli võimalus tänu Goethe Instituudi kutsele ja toetusele osa võtta.

Näitus on osa suuremast Saksa Goethe Instituudi üle-euroopalisest linnadevahelise partnerluse projektist Freiraum ehk Vabaruum, kuhu on kaasatud 40 linna, kes pandi omavahel loosi alusel paaridesse. Eestit esindava Tallinna paariline on Dresden ja nõnda astuvadki Albrechtsbergi lossis avatud näitusel üles üles Flo Kasearu, Kristina Norman, Jaan Toomik ning kollektiivina Teater NO99. Saksamaad esindab kuus kunstnikku.

Freiraum on üsna auahnete taotlustega: igal linnapaaril on vabadus otsustada, millise asutuse või milliste inimestega koostööd tehakse ja mida üldse ette võetakse – see ei pea olema kunst kitsamas mõttes, vaid tegu võib olla ka mõne kodanikualgatusega. Nõnda on tegevusdiapasoon lai ja Freiraum täis üllatusvõimalusi. Samas, peab ütlema, on Dresdenis avatud näitus küll hästi läbi mõeldud, eri loojate tööd on (valdavalt) omavahel diskussioonis, nende esitamine põhjendatud ning täiesti moodustub mingi sünergia, kuid tervikuna võttes väljapanek ei üllata. Tegu on – kui nii võib öelda – klassikalise videokunstinäitusega, kuhu on vormilise mitmekesisuse huvides lisatud näpuotsaga teisi töid.

Kuid nagu sedalaadi ettevõtmistel kombeks, ei piirduta kunagi tööde väljapanekuga, vaid vähemalt sama oluline on selle ümber toimuv arutelu ning üldine kunsti väärindamine.

Viimaseks on Elbe jõe kõrgele rinnatisele rajatud hilisklassitsistlik Albrechtsbergi loss ideaalne koht: kodumaalt naabrusse Saksimaale eksiili saadetud Preisi printsi seisusekohaseks paleeks ehitatud rajatis on olnud nii Nõukogude okupatsioonivägede staap kui hilisemal ajal pioneeride palee, teenib nüüd aga linna mitmekülgse kultuurikeskusena, majutades ühes kõrvalhoones laste kunstikooli ning olles ise oma uhkete saalidega hinnatud kontserdi- ja konverentsipaik ning – nagu igaüks guugeldades ja pildiotsingusse minnes veenduda võib – ka armastatud koht pulmade pidamiseks.

3. oktoobril eelnes näituse "Vabadus vabaduseks II" avamisele paneeldiskussioon kunstist ja vabadusest, kus osalesid Freiraumi kuraator Cristina Nord Brüsseli Goethe Instituudist, Dresdeni kultuuri- ja turismiala aselinnapea Annekatrin Klepsch, vabakutseline kuraator Erden Kosova ning teatrilavastaja Kevin Rittberger. Vestlust vedas Kunsthaus Dresdeni kuraator Christiane Mennicke-Schwarz. Nagu näha, oli seltskond valdavalt kohalik ning eks neid huvitasid valdavalt kohalikud – ehk saksa – mured. Ning sakslastel ja Saksamaal muresid juba jagub.

Muredele lisaks olid panelistid võtnud ambitsioonika eesmärgi rääkida on experiences, preventation and perspectives in Europe, and current examples of strategies of uncertainty of the AfD in Heidelberg and Dresden. Tõlgituna oli eesmärk rääkida valdavalt (tegelikult küll ainult) vasakpoolsete kunstiinimeste kokkupuudetest (tegelikult küll kokkupõrgetest) Saksamaal üha populaarsemaks muutuva parempopulistliku AfD-ga, aga üldisemalt inimeste ja liikumistega, kes ei jaga nende vaateid elule.

Et jäin diskussioonile pisut hiljaks, ei ilmnenud see kõik kohe. Räägiti Brüsseli rollist. Cristina Nord rõhutas, et Brüsselis tegutsevatele kultuuriinimestele ei meeldi, et nende linna seostatakse ainult eurobürokraatiaga, sest tegu on ikkagi elava kultuurimetropoliga – kirjutan sellele iga kell alla! - ning arutleti sellegi üle, kuidas keerulisi, vastakaid seisukohti esile kutsuvaid muudatusi linnaruumis esile tuua, esitleda ning neid ka arusaadavaks teha. Tuleb tunnistada, et tegu on täiesti universaalse probleemiga, mille arutlemine sobis suurepäraselt näitusele, kus oli väljas Kristina Normani dokfilm "Et meeldiks kõigile".

So far, so good, nagu inglane ütleb. Märkamatult hakkas aga saksakeelses jutuvadas korduma täheühend AfD. Uurisin uhkelt kaunistatud saalilage, võitlesin mulle täpselt silma paistva pärastlõunapäikesega ja küsisin endalt juba tuhandendat korda, mida ma siin teen. Vastust ei tulnud. Selle asemel lajatas auhinnatud ja tunnustatud lavastaja Rittberg, et tema välistab igasuguse diskussiooni, mis ei lähtu feministlikest ja antiautoritaarsetest (või oli see suisa antifašistlikest? Ei mäleta ja ei taha inimesele sõnu suhu kirjutada) alustest. See võinuks naljakaski olla, kuid nende sõnade lausuja jäi surmtõsiseks. Vaat, kus lops, mõtlesin – ta ise usubki ennast. Prouad noogutasid murelikult kaasa, keegi ei haigutanud.

Üllatuslikult pidas Vasakpartei liikmest aselinnapea Klepsch siiski vajalikuks mainida, et demokraatia ilma mõttevahetuseta ei toimi, lihtsalt enne igasuguse avaliku esinemise korraldamist peavad reeglid olema selged.

Siis kuulutati välja väike paus.

Pärast seda ma saali ei sisenenud. Läksin hoopis kunsti vaatama. See ei asu lossis endas, vaid Inglise stiilis parki peitunud kõrvalhoonetes. Ja üks – 1997. aastal Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastapreemia saanud Jaan Toomiku "Truck" – tervitab külastajat lausa lossi sissepääsu juures. Kunstnik küll ise naeris lahenduse üle ja kinnitas, et nii absurdsel moel polegi keegi seda tööd varem näidanud, kuid nentis, et eks see olegi mängu ilu.

Kõik ülejäänud tööd peale Flo Kasearu video "(De)Fence" (2014) ja sellega kaasneva installatsiooni "Startup 25" (2018) asuvad vist külastajat sihilikult eksitada püüdva nimega hoones Heizhaus ehk Katlamaja. Nimelt oli hoones külm ja rõske – aga kuidagi see sobis. Sundis keskenduma töödele, mitte hoone olematule põrandale ja lagunevatele seintele.

Suhteliselt pisikese pindalaga ruum on jagatud vaheseintega soppideks ja töid on siin väljas 13. Muidugi püüavad enim pilku liikuvad pildid – videokunst. Kuid oma vaimukuselt on kahtlemata meeldejääv 1976. aastal Rügeni saarel sündinud Sven Johne "Großmeister der Täuschung" (2005) ehk "Petlikkuse maailmameistrid", mis kujutab endast viite raamitud ja tekstiga kaetud pilti. Igaüks jutustab neist ühe päriselt sündinud loo kellestki, kes on edukalt teisi ninapidi vedanud – tehes seda kui just mittekriminaalsel moel, siis igatahes motiividel, mis jäävad kaugele tavakurjategijate omadest ning sageli kaugele ka tavaloogikast. Iga lugu on meeldejääv sissevaade elu absurdi ja vabaduse otsingusse ning ühtlasi meeldetuletus sellest, et tõeline vabadus on meie kõigi sees.

Hoopis teisel, mustema huumoriga viisil, jutustab Johne aga videos "Tears of the Eyewitness" (2009) lugu Berliini müüri langemisest. "Vahetu tunnistaja pisarad" on groteskne mäng tegelikkuse ja selle konstrueerimisest, kus 40ndates näitleja kohtub noore motivatsioonitreeneriga, kes asub talle detailselt rääkima Berliini müüri langemisele eelnenud sündmustest, pannes vanema mehe arvama, et jutustatav tekst ongi tema elulugu. Nõnda äratab Johne arvukalt küsimusi tegelikkuse piiridest, mina olemasolust ajastul, mil meie mälestusi dikteerib kõikvõimas meedia. Naljakas ja hirmutav korraga.

Mingis mõttes domineerivad ruumi siiski kaks Kristina Normani tööd - "Et meeldiks kõigile" aastast 2009 ja "Bring Back My Fire Gods" (2018), samuti Toomiku "Isa ja poeg". Vabaduse teemat käsitlevad kõik need teemad väga erinevalt, Toomiku oma vahest kõige kaudsemal ja seega põnevamal moel...

Kuigi huvitavalt mõjub ka Svea Duwe kaheteistkümnest fotost ja kahest dokumentaalvideost koosnev "EuRopeRope" (2016), mis käsitleb ühte Poolas ja ühte Saksamaal läbiviidud rohkem või vähem poliitilist avaliku tantsu-performance'it, kujutavad tema kaks segameediumis staatilist kunstiteost sedalaadi käsitlust kunstist, mille kohta ei saa isegi öelda, et see on kunst kriitikutele ja kunstnikele. "enduring freedom" (2009) ja "A Dreamer" (2018) on mõlemad segatehnikas tööd, mis on sedavõrd hermeetilised, et ilma kunstniku pika ja põhjaliku suulise ettekandeta, poleks olnud neid isegi mitte tõlgendada.

Esimest, aknaraamitükkidest kokku pandud teost ja teist, juustest ja inimnahast valmistatud liimist tööd, ei saa pidada ka dekoratiivseteks. Öelda sellega kohta kontseptuaalne kunst, oleks samuti vale, sest viimane tegeleb meelega kunsti kui kontseptsiooni, mitte kunsti kui reaalse eseme või sündmusega. Siin ei sobigi vast öelda muud, kui et tegu on kunstniku kapriisiga.

Teatri N99 dokfilm "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha" on Albrechtsbergi muuseumi katlamajas asetatud kõige tagumisse nurka, selle ette on pandud ka mõned toolid, nii et tõesti tekib kinovaatamise tunne. Ja tõsi ta on – see korraga vaimukas ja samas šokeeriv film nõuabki süvenemist.

Flo Kasearu film ja installatsioon on paigutatud aga kasvuhoonesse. Ja seda saab jälgida läbi kasvuhoone akna. Kujundus on suurepärane, tekib väga hea kooskõla keskkonna, Kasearu video ja tema kartuliimitaatidest installatsiooni vahele. Seda kõike võimendab veel looduskeskkond – ümbritsev veidi metsik, kuid kaunis aed, mis läheb üle järsult Elbe poole kukkuvaks mäenõlvaks. Paremat esitluspaika oleks vast raske tahta...

Muidugi võiks veel käsitleda teiste kunstnike – Max Kowalewski, Artúr van Baleni ja eriti skandaalse Manaf Halbouni teoseid, kuid üldmulje loomiseks piisab ehk tõdemusest, et näituse tervikmulje mõjub hästi, kuraatorid Ulla Heinrich, Robert Thiele, Daniela Hoferer ja Christiane Mennicke-Schwarz on suutnud kokku panna näituse, mis suudab sõnastatud eesmärgi – anda vabadusele vabadus – täita ning kuigi väga paljud kunstnikud võtsid ülesandepüstitust ilmselgelt poliitilise ülesandena, on väljapandud teoste spekter laiem ja eelkõige on see juba vaataja vabadus, kas pöörata rõhku Saksa kunstnike (partei)poliitilistele hoiakutele, Kristina Normani ja Flo Kasearu ühiskondliku idealismiga või otsida vabadust hoopis Toomiku sublimatsioonis ja eskapismis.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: