Kinomaailma aasta lemmiklapsi on saabunud – "Täht on sündinud" on ookeani taga kogunud hulga pikki paisid nii filmikriitikutelt kui laiemalt kinopublikult. Juba 1937., 1954. ja 1976. aastal tee kinoekraanidele leidnud loole ennustatakse oma järjekordses ümbersünnis juba praegu edu paljudel aastalõpuauhindadel, sealhulgas trobikonda Oscari-nominatsioone.

Pole keeruline aru saada, miks. "Täht on sündinud" haarab vaataja kohe kaasa: ladusalt jutustatud filmis jagub midagi kõigile – armastuslugu kahe elule eri moel suunda otsiva inimese vahel, kuulsaks saamise ja raskuste ületamise lugu, kust ei puudu tõsisemad teemad nagu alkoholism ning vananemine, ja palju korralikku muusikat. Lavastaja-stsenarist-produtsent-peaosaline Bradley Cooper, kes esitab ise kõik oma lood, raiub end juba avakaadrites vaataja kuulmekäikudesse eheda ja efektse kantri-rockiga.

"Pohmaka"-triloogiaga ja "Galaktika valvuritest" tuttava pesukaru Rocketile hääle andmisega tuntud Cooperi, kellele see on ühtlasi lavastajadebüüdiks, vastas teeb oma suure näitlemisläbilöögi lauljatar Lady Gaga, kes libiseb rolli kui valatult. Tema mängitud Ally on oma häält otsiv noor lauljanna, kes jääb juhuslikult kõrva ja silma Cooperi mängitud elust ning kuulsusest tüdinenud Jackson Maine'ile. Järgneb rambivalgusesse tõusmise ning sealt taandumise lugu, kus kahe inimese saatused korraks kohtuvad.

Cooper ja Gaga mängivad hingestatult ning tasemel on ka hulk meeldejäävaid kõrvalosi koomik Dave Chapelle'ist veterannäitleja Sam Elliottini. Filmi üldises sümpaatsuses peidab end aga ka tema suurim puudus – soovides vaatajale iga hinna eest meeldida ning ladusalt kurgust alla mahtuda on saetud maha kõik nurgad, viilitud maha ebatasasused, jäetud puhtaks markeeringuks kõik, millesse süüvimine võiks kaotada vahetut emotsionaalset löögivõimet.

"Täht on sündinud" ongi puhtalt emotsiooni pealt toimiv film, mis keeldub kõnekast autoripositsioonist või intellektuaalsest ambitsioonist. See ei muuda filmi muidugi tarbitamatuks, nagu soe vastuvõtt ka näitab, kuid jätab temasse äärmiselt vähe, mida kaasa võtta või meeles pidada. Väisatud teemasid on ju rohkelt – kuulsusest vananemiseni, iseendaks jäämisest sõltuvusprobleemideni. Öelda õnnestub nende kohta aga õige vähe.

Maine on filmis karune ja endaga pahuksis, ent ka andekas ja ehe. Allyt asutakse seevastu voolima korporatiivseks tooteks roosade neoonreklaamide, taustatantsijate ja kõige muuga, mis ADD-põlvkonna tähelepanu võiks tõmmata. Filmil jääb aga puudu julgusest kaasaegse levimuusika suhtes kriitilisemat hoiakut võtta, see võiks astuda liialt kandadele juba Lady Gaga enda kuulsaks saamise loole, mida "Täht on sündinud" vähemalt osaliselt peegeldab.

Vaatamata probleemidele alkoholi, vanemate, kuulsuse paine ja muuga kulgeb "Täht on sündinud" reipal sammul ega põlga ära kamalutäit klišeid. Peamiselt on see ikkagi muinasjutt jõukatest valgetest inimestest, kes on enamiku oma probleemidest ise välja mõelnud. Eralennukid, sohvrid, lukshotellitoad, kuld ja kard, kuulsus ja andunud fännid, napi esmakohtumise järel lavale kutsumine ning väle tähelend – õigupoolest on ime, et Cooper suutis seda üldse lavastada viisil, mis naivismialarmi otsast lõpuni täistuuridel üürgama ei aja.

Tahaks suhkrukooriku kõrvale rohkem ootamatust, hingestatuse kõrvale oma nägemust – enam stseene nagu ambivalentne hetk, mil Maine Allyle torti näkku määrib ning hetkeks ka vaataja kimbatusse jätab, kas tegemist on kiibitseva kadeduse väljendusega või nihkes märgiga rõõmust ja armastusest.

"Täht on sündinud" on sümpaatne film silmapaistvate näitlejatööde ja tasemel muusikaga, mis on valmistatud kõigile meeldimiseks. Kõigile tehtud asjade probleem kipub aga olema see, et ühtaegu pole nad päriselt mitte kellelegi. Ümarat ja vähenõudlikku meelelahutust on maailm niigi pungil täis, üle kahe tunni vältava sõltuvusest ja kuulsusest kõnelevast loost tahaks pisut rohkem kaasa saada kui saalitäie "aww"-häälitsusi ja paar nuuksatust.