Muinsuskaitseameti peainspektor Linda Lainvoo on Eesti kunstimälestiste peavarahoidja, kelle hallata on Eesti kirikutes ja kabelites arvele võetud 13 500 mälestist. Tegemist on sakraalesemetega nagu kirikualtarid, armulaua riistad, maalid ja lühtrid, mida riik rangelt jälgib ja kontrollib. "Nad ei ole riigi omandis, nad on riigi erilise tähelepanu all, nad on riikliku kaitse all, aga nad on ikkagi eraomanike omad valdavalt," selgitas Lainvoo ETV saates "Pealtnägija".

Restauraator Viljar Vissel ütles, et mälestised on olulised näitamaks kultuuriloolist arengut konkreetses kohas. "Näiteks ühes kirikus on mälestised kümmekond ikooni, kuidas nad on sinna sattunud, kes on need sinna annetanud. See taustalugu ja ümarus, mis sinna juurde tekib, see on oluline. Ja kui nüüd irrutada need asjad oma algsest kontekstist, siis ta muutub anonüümseks vanavarakas," selgitas Vissel.

Ometi on tänaseks ligi 650 kaitsealust eset teadmata kadunud. Seetõttu lõi muinsuskaitseamet spetsiaalse andmebaasi, kuhu koonduvad kokku kõik kirikuvarguste juhtumid. Peaaegu iga varastatud eseme juures on fotod ja lühikirjeldus olulisemate detailidega.

"Andmebaas on sama oluline kui kadunud inimeste andmebaas. Sama on esemetega, kui sul ei ole sellest fotot ega andmeid, siis see 600 pluss eset, mis on sinna talletatud, ongi õndsas usus sinna märgitud, et kui nad üks hetk ilmuvad välja, et siis oleks kohe koht, kust võrrelda," selgitas Vissel.

Hetkel sisaldab register 647 eset. Seal on lühtreid, karikaid ja ristimisnõusid, aga kõige rohkem pühapilte ehk ikoone. Lainvoo sõnul on ikoonid kõige haavatavam materjal, sest ikoon on objekt, mida kollektsioneeritakse üle terve maailma.

Markantsed kunstivarguse juhtumid

Register on justkui omamoodi peatükk Eesti kuritegevuse entsüklopeediast. Paljud vargused paistavad nii detailideni lihvitud, et nende taga arvatakse olevat isegi kuritegelikud ühendused.

"Neid hinnanguid on ka antud, et relvade ja narkootikumide kõrval on kultuuriväärtustega ebaseaduslik kaubitsemine organiseeritud kuritegevuse kolmas suurim rahaallikas. See on uskumatult suur must äri iseenesest," tunnistas Lainvoo.

On näiteid, kus vargad on tulnud Eestisse piiri tagant. "2000ndate kõige markantsem oligi 2006-2007, kui Lõuna- ja Lääne-Eesti kirikutes olid gastrollidel leedulased. Kaks Leedu meest, kelle puhul saadi hiljem teada, et nad oli sarnase tegevusega tegelenud ka Läti kirikutes," meenutas Lainvoo. Lainvoo sõnul võeti kõike, mida näha oli.

Värvikaid lugusid on rohkem kui jõuab ühes saates rääkida. Läbi aega kõige hinnalisemad tänaseni kadunud aarded on 1999. aastal varastatud Kaarma kiriku alatarifiguurid. Omapärased inglikujud käisid välismaal restaureerimisel ja jõudsid isegi Eestisse tagasi, kuid teel Saaremaale tehti põgus peatus Tallinna kesklinnas, mis saigi saatuslikuks.

"Täiesti anonüümne, mis iganes värvi see buss oli, ta oli suure tõenäosusega valge, parkis korraks kuhugi Aia tänava kanti ära, et võtta mingi paberid. Tuldi tagasi, buss oli läinud. Sel hetkel ei osanud inimesed mõelda, kuhu poole joostagi selle mõttega, et niivõrd olulised objektid olid seal bussis ja mis sa siis teed," selgitas Vissel.

Lainvoo tunnistas, et loodab selle varguse puhul tellimustööle. "Just mälestiste seisukohalt, sest see oleks ikka eriliselt traagiline, kui nad oleks tahtnud seda õnnetut kaubikut ja need objektid oleksid jõudnud kuhugi metsa alla või kaminasse," lausus ta.

Igal aastal leiab muinsuskaitseamet ausate inimeste või politsei abil üles üks või paremal juhul kaks varastatud artefakti. Kõige üllatavamad on juhtumid, kui mitmendal ringil esemed jõuavad juhuslikult uue omaniku kaudu algsesse asukohta tagasi. Nii nagu juhtus 2015. aasta veebruaris kantslijalaga, mis oli 25 aastat kadunud.

"Tuli küsimus, kas võib olla tegemist Adamsoni kujuga. Adamson ilmselgelt polnud autor, aga üllatus seda kuju näha oli nii suur, et isegi esmapilgul ei saadud aru, et see on meie enda figuur, mis on meie enda muuseumist varastatud kunagi hämaratel aegadel," rääkis Vissel.

Kõige värskem lugu selles nimekirjas on seotud Paide Püha Risti kirikuga, kus 1980ndate remonditööde käigus läksid muuhulgas kaduma vanad messingist küünlajalad. Neist ühe ostis täiesti juhuslikult tuntud antiigiärimees Jaanus Idla juba üpris ammu. "Krooniajast oli võib-olla möödas nädal või kaks, kui ma tegin kokkuoste eri linnades. Tartus ma olin kunstikoolis ja selle kuulutuse peale toodigi 1764. aastast pärit Krameri tehtud barokne küünlajalg," selgitas Idla.

Üksik küünlajalg seisis Idla käes enam kui veerand sajandit, kuni tänavu suvel juhtus väike ime - ühel Võru vanavaralaadal sattus talle pihku teine täpselt samasugune küünlajalg.

Küünlajalgade paari eest võinuks Idla oma poes küsida 3000 eurot, aga kindluse mõttes tegi enne päringu varastatud mälestiste andmebaasi ja selgus, mida üks antiigikaupmees kõige rohkem kardab. "Nagu kuum kartul oleks käes. Ja siis ma mõtlesin, et mis nüüd enam. Ma neist enam rõõmu ei tundnud. Selles mõttes küll, et paar sai kokku, aga siis mõtlesin, et mis siis ikka, annan Paide kirikule tagasi," rääkis Idla.

Vabatahtlikud tagastamised on seda tähelepanu- ja tänuväärsemad, et sellega ei kaasne kompensatsiooni ega leiutasu. Sisuliselt kandis Idla 3000 eurot korstnasse.

Uuel aastal andmebaas täieneb

Uuel aastal liidetakse muinsuskaitseametiga ka kõik Eesti muuseumid, kust samuti on aastate jooksul väärtuslikku kraami kaotsi läinud. Näiteks lisandub andebaasi 70 kadunud kunstiteost, mis haihtusid Eesti kunstimuuseumi rüütelkonna hoonest 1994. aastal. Ajakirjanduses sajandi kunstirööviks tituleeritud juhtum oli pikka aega pime, kuid kaks aastat hiljem õnnestus politseil kohtu ette saata muuseumi enda valvur Heiti ja samas hoone keldrikorrusel asunud kohviku baarmen Andres.

Varguse käigus läks graafika hoidlast kaduma 143 Lääne-Euroopa ja Baltisaksa kunstniku tööd, aga ka mitu Wiiralti ja Köleri graafilist teost, toonases vääringus kokku ligi nelja miljoni krooni eest. Tänaseks on neist tagasi saadud 70 ehk umbes pooled. Alles eelmisel aastal tagastas veerand sajandit kadunud olnud Köleri teosed keskkriminaalpolitsei, kuid avalikult ei öelda, kuidas need leiti.

"Me võime ainult arvata seda, et nad tulevad teiste politseioperatsioonide käigus välja, järelikult on kuskil inimesed, kes jäävad vahele muude asjadega, ja nende muude asjade vahel on meie asjad. Ja niimoodi me need tegelikult kätte saamegi," ütles Marika Valk, Eesti kunstimuuseumi peadirektor aastatel 1991-2008.

Hetkel ei tea keegi täpselt, palju kadunud esemeid muuseumide kogudest nimekirja lisandub, kuid asjatundjad on optimistlikud ja usuvad, et ajapikku leiab nii mõnigi muuseumidest kadunud teos tee tagasi koju.

"Mina ainult aplodeerin selle peale, kui see süsteem ühildatakse, sest kui need avalikult üles lähevad, ma arvan, et nii mõnedki kirglikud kunstikogujad, kes on siiamaani elanud õndsas teadmises, et tal on ainult talle kuulunud objekt, võib avastada, et tema kogus on hoopis midagi kunstimuuseumist," selgitas Vissel.

Lainvoo kardab aga, et suurem osa varastatud esemetest pole enam Eestis. "Mul on üks väga hea kolleeg, kes ütleb, et kunst ei kao maailmast mitte kuhugi. Suurem osa asjade puhul ma usun, et on olemas see teadmine, et kunsti väärtus ajas kasvab, mitte ei kahane. Selles mõttes on ta varastatud objektina hoopis teistsuguse väärtusega kui varastatud iPhone või mis iganes muu asi. Ma tahaksin loota, et enamik nendest asjadest on alles," lausus ta.