Arvustus. "Saun" vihtleb vaatajat nutimaailma rõõmude ja hädadega
Uuslavastus
Elektrooniline Jumal "Saun"
Lavastaja: Barbara Lehtna
Osades: Jim Ashilevi, Rene Köster, Kaido Torn, Minna-Triin Kohv
Esietendus 8. novembril KUMU auditooriumis
Eespool istujate helendavad ekraanid Messengeri-vestlusakende ning poolelioleva Candy Crushi mänguga on saanud vaat et paratamatuks osaks kinokülastustest. Teatris käitutakse etenduva suhtes enamasti märksa aupaklikumalt, ent nutiseade kipub ikkagi olema viimane, mis enne tulede kustumist peost läheb ning esimene, mille järele käsi pärast jälle sirutub. "Saun" kutsub üles käituma vastupidiselt: "Võta kaasa oma nutitelefon ja ära lülita seda lavastuse ajaks välja!"
Iduteatriks ning eksperimentaalseks teatrirühmituseks nimetatud Elektroonilise Jumala nimelise kollektiivi debüütlavastus tegelebki nutimaailma vääramatu tungimisega meie igapäevaeludesse. Tutvustav reklaamtekst küsib reaalsustaju muutumise ja virtuaalsusesse ümberkolimise kohta. Sotsiaalmeedias, YouTube'is, blogides ja kõigis teistes digiteispoolsuse nurgatagustes toimub ju koguaeg midagi. Pidu 24/7, 365 päeva aastas, surmani välja.
Pidu käib ka laval juba vaatajate saali sisenedes. "Sauna" näol on tegemist tantsulise ja tempoka tööga, kus liikumisel sõnadega vähemalt võrdne kaal, kui mitte enamgi. Tantsunumbrid haaravad kaasa, nii lavastaja Barbara Lehtna kui üks peaosalistest Rene Köster on tugeva tantsutaustaga. Et tegemist on siiski pigem amatöörnäitlejatega, paistab mitmete stseenide, ennekõike tekstiosade rabeduses välja. Kandvamad jupid on jäetud trupi tuntuimale nimele, Jim Ashilevile, kelle kõrghetkeks on ilmselt akustiline cover Radioheadi loost "Creep".
Visuaalsed kujundid on läbi "Sauna" lihtsad ja tuttavad – teineteist asutakse loopima püstist pöialt kujutavate õhupallidega. Laigi ja jaga ometi, like & share! Ent end füüsilise ja virtuaalse reaalsuse põrkumise kaudu reklaamiv lavastus võiks pakkuda põnevamaid tekstuure ja tehnilisi lahendusi. Üsna pea pööravadki näitlejad saalile selja ning melu kandub üle hoopis lava tagaservas seisva kaamera objektiivi ning selle kaudu suurele ekraanile, mille abil ühendutakse chatroulette'i ehk vestlusruletti. Kümned suvalised veebiavarustest leitud inimesed avastavad end ühtäkki vastakuti veiderdavate eestlaste ning neid ootusärevalt jälgiva teatrisaaliga.
Kui etendus napi tunnikese pärast algust läbi saab, on lausa kahju, et kohtumine oma arvutikuvarilt seltsi otsivate võõrastega jääbki "Sauna" kõrghetkeks. Ehkki mobiil püsib entusiastlikult näppude vahel ja lavastusest osa saamiseks on loodud lausa spetsiaalne veebileht, kus sisse logida, kasutatakse seda osalusmeetodina ära üsna minimaalselt. Paar korda saab lavale toodud nihkes reality show suunamiseks hääletada, ent erilisest eksperimentaalsusest on raske rääkida, kui kasvõi Erinevate Tubade Klubis tegutsev Cabaret Rhizome on viinud säärase osalusteatri ammu mitu sammu kaugemale.
Lõpusirgel tuleb vaatajal langetada moraalne otsus, kuidas ühe tegelasega, populaarsusvõistluse kaotajaga käituda. Elu või surm. Tahtmata lõpplahendust reeta, keeratakse otsus seejuures kohtumõistjate suunas tagasi. Sellega annab lavastus justkui hinnangu ka vaataja käitumisele – lõputuna näinud peost on ühtäkki saanud midagi hoopis tumedamat ja tõsisemat.
Pretensioonikas lõppnoot eeldaks maksvusele pääsemiseks aga tugevamat vundamenti ja seda "Saunal" laduda ei õnnestu. Tegijate energia ja hea tahe on sümpaatsed, ent puudu oleks justkui tugevast toimetamisest, mis materjali, mõttelennud ja kujundid kõnekamaks tervikuks seoks. Sarnaste teemadega tegeles kevadel Von Krahli teatris etendunud "Loodusjõud", mis käsitles infoühiskonda läbi metsa metafoori. Mikk-Mait Kivi lavastus tundus rohkem kogumina erinevatest viidetest ja mõttealgetest, kui tugeva või originaalse tervikkäsitlusena.
Kahjuks kehib sama ka "Sauna" kohta – vastu vaielda ei taha ja süda paistab õiges kohas, aga see kõik on ka kaootiliselt kokku pandud ja liiga tuttavlik, rohkem markeeriv kui edasiviiv. Jääb üle loota, et Elektroonilisel Jumalal on julgust ja nutikust järgmisel korral vaataja kaasamisel kaugemale minna.
Toimetaja: Kaspar Viilup