Intervjuu: "Kalevdēlsi"-ülikool ({{commentsTotal}})

Guntars Godiņš
Guntars Godiņš Autor/allikas: Sirp

Eesti eepose tõlkimiseks tuli Guntars Godiņšil läbi lugeda mitme ülikoolihariduse jagu raamatuid ning uuendada läti luulekeelt.

Sahinaid, et Guntars Godiņš on hakanud tõlkima Kreutzwaldi "Kalevipoega", oli kuulda juba mõne aasta eest. Mäletan, et see oli paras üllatus ja liitis hulga pöidlahoidjaid. On ka põhjust: 20 laulu pluss sissejuhatused, 19 023 trohheilist värssi, 150 aasta tagune eesti keel, algriim … Üldine arvamus oli, et Godiņš on kas hulluks läinud või otsustanud läbi teha tõlkijate tuleproovi.

Läti Vabariigi 100. aastapäeva eel ongi lätikeelne "Kalevipoeg" valmis. Tegu on eesti rahvuseepose 14. täistõlkega. 7. novembril esitleti seda Riias, täna on suursündmus Tartus. Raamatu on välja andnud kirjastus Neputns.

Palun vabandust, et otse küsin, aga kust niisugune hull mõte tuli?

Tõlkijad ongi niisugused, natuke hullud. Võib-olla ma ei oleks seda ette võtnud, kui ei oleks juba tõlkinud eesti rahvaluulet 150 lauluga tõlkekogumiku "Ozols auga debesīs" tarvis ("Tamm kasvas taeva'essa"). Olen tõlkinud ka soome "Kanteletari". Viimaks tuli mõte, miks on lätlastel ainult üks, vananenud "Kalevipoja" tõlge.

Selle tõlke tegi 1929. aastal Elīna Zālīte ja seal on mõni koht puudu. Esimesena tõlkis "Kalevipoja" fragmente läti keelde saksa tõlke kaudu luuletaja Rainis. Tundub, et ka Zālīte on saksakeelset teksti üksjagu vaadanud. Tema tõlge oli omal ajal kindlasti väga kvaliteetne, kuigi ilmselt ei saanud ta paljudest asjadest lihtsalt aru. Teine murekoht on poeetika. Mina proovisin eepost tõlkida samamoodi nagu rahvaluulet: siin on alliteratsioonid, assonantsid. Kõla on oluline. Ühest sõnast kasvab välja järgmine.

Näiteks on üks pealkiri, mida ma tsiteerin Lätis õige tihti: "Riia rikkumine". Kas tõesti käisid eestlased Riiat rikkumas? Ei, see on lihtsalt niisugune laul, olgugi dramaatiline ja kriminaalne – see on riimi pärast. On väga oluline, et tõlkija saab aru, millest eesti rahvaluule koos seisab.

 

Kas läti rahvaluules ei ole algriimi?

On küll paaris laulus, kuid ma arvan, et need on tehtud kuskil Eesti piirialal. Teistsugune ei ole mitte ainult läti rahvalaulu poeetika, vaid ka struktuur. Meil on ainult neljarealised dainad, rohkem nagu haikud: kaks esimest rida on looduse teemal, kolmas ja neljas inimese elust. Eesti rahvalaul on seevastu väga pikk. Võib-olla sellepärast ongi algriim oluline – et meelde jääks.

Eesti ja läti rahvalaulu meetrum on siiski sarnane. Läti rahvaluulet on eesti keelde lihtne tõlkida, näiteks inglise keele puhul on see võimatu: rütmi ei ole, vanu sõnu ei ole …

Läti keele valdajailt olen kuulnud, et oled leiutanud "Kalevipoja" tõlkimiseks uue keele.

Vaata, kui palju mõtles Kreutzwald välja uusi sõnu – umbes 7000. Muidugi oli siis teine aeg ja eesti keel ei olnud veel nii arenenud. Tema keel on väga kummaline: see on nagu eesti keel, aga soome lõppudega. See ei ole regivärsi keel.

Otsustasin tõlkides läti keelt mitte stiliseerida – sajanditagune keel mõjuks kuidagi kunstlikult. See on modernne tõlge.

Küll aga kasutasin algriimi ja alliteratsiooni põhimõtet. Näiteks "tuuslar". See ei ole eesti sõna, pigem pärineb soome keelest. Kui tõlkida see läti keelde kui kirjakeelne burvis (nõid), siis see ei sobi. Leidsin õnneks harva kasutatava sõna bāslis, millele lisasin "tuuletarga" vastena vējagrābslis'e (tuisupea). See annab kõla ja nüansid. Ma ei kasutanud esimest vastet, vaid ütlesin teisiti ümber.

"Kalevipoja" tõlkimine ei käinud mehaaniliselt sõnaraamatuga. Avastasin, et minu veres voolab väga vanu sõnu, mida ma ei ole kunagi oma elus kasutanud. Neid kasutas võib-olla vana Stender üle 250 aasta tagasi.

Lõin ka ise uusi sõnu, ehkki mitte 7000. Näiteks nimisõna dūre (rusikas): tegin selle tegusõnast dūrēt (rusikaga lööma), seda ei leia kuskilt mujalt läti keelest. Samuti kasutasin läti rahvaluule sõnavara, eriti partitsiipe -dams-dama. Need on nagu eesti "-maie".

Eepost kaunistavad lakoonilised mustvalged fotod. Palun räägi kujundusest lähemalt.

Lätikeelse "Kalevipoja" pildid on teinud Armands Zelčs.

Neputns

Muidugi vaatasin Kristjan Raua illustratsioone. Need meeldivad mulle väga, kuid lätlane ei tea nende piltide tausta. Lätikeelse "Kalevipoja" pildid on teinud noor kunstnik Armands Zelčs. Läbiv motiiv on kivi, mille Kalevipoeg lendu viskas. Kaanele on joonistatud hobusenahk, mille kunstnik leidis ühelt vanakraamiturult. Las lätlased kasutavad fantaasiat ja kujutavad ise ette, missugune see Kalevipoeg oli.

Läti eeposes "Lāčplēsis" ehk "Karutapja" hirmutab lätlasi hiiglane Kalapuis. Ta jääb võitluses Karutapjale alla, mispeale sõlmitakse eestlaste ja lätlaste vahel igaveseks rahu. Kuidas sulle tundub, kas Kalapuis võib olla Kalevipoeg?

Arvan küll.

Kuidas muidu Kalevipoja nimi läti keeles kõlab?

Kalevdēls. Mul on ka tegelikult nõnda tõlgitud, lihtsalt kaane peal on kunstnik nimega veidi mänginud – see näeb välja nagu mõõk. Miks peaksin jätma läti tõlkesse võõrsõna "poeg"? Lätlane ei saa aru, mis see "poeg" on. Ta ei suuda seda isegi hääldada.

1929. aasta tõlkes on lihtsalt "s" lõppu pandud: Kalevipoegs.

See on veel hullem.

Eesti ja läti eeposes on üllatavalt palju sarnast: kõigepealt kirjeldatakse jumalaid, eepose keskel on retk maailma otsa, viimaks saab peategelane jõel surma, kuid lugejale antakse lootust, et ükskord tuleb ta tagasi.

Jah. Aga miks? Alguses oli soomlaste "Kalevala", siis hakkas Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis eesti eepost looma ja Kreutzwald viis selle töö lõpule. Toona õppis aga Tartu ülikoolis väga palju lätlasi, näiteks Krišjānis Barons, kes oli nagu Jakob Hurt. Eestlaste ja soomlaste eeskujul võtsid lätlasedki selle töö ette.

"Lāčplēsise" autori Andrejs Pumpursi elulugu on kummaline. Pumpurs oli sõjamees, sattus Serbiasse, nii et ta kasutas eeskujuna ka vana serbia rahvaluulet, kuid põhiline eeskuju oli muidugi "Kalevala" ja põhja mütoloogia. "Kalevipojastki" on seal motiive, nt maailma loomine ja suur tamm ehk maailmapuu.

Muide, maailmapuu motiiv võib olla seotud Kaali meteoriidi langemisega. Leiame selle ka "Kalevalast", kus suur tamm kukub saare peale ja siis on kolm päeva pime, samuti "Iliasest" ja "Odüsseiast". Lennart Meri on sellest kirjutanud. Niisugustest asjadest pidin tõlkides mõtlema. Uurisin ka väikeste soome-ugri rahvaste rahvaluulet ning muidugi pseudomütoloogiat, mida "Kalevipojas" on palju.

Tõlkimine ei tähenda, et ainult istun ja tõlgin. Seda, mida lugesin, on mitme ülikoolihariduse jagu. Tahan siinkohal väga tänada Urmas Sutropit, kes juhatas mulle kätte Juhan Peegli, August Annisti ja teiste autorite asjaliku materjali, samuti Marin Laaki, kes on kirjutanud läti tõlke eessõna ning kellel tuli tihti mu küsimustele vastata.

Kui kaua Kalevipoja-ülikool aega võttis?

Raske öelda. Esimesed "Kalevipoja" fragmendid tõlkisin juba siis, kui hakkasin eesti rahvaluulet tõlkima. Tõlkekogumik ilmus 2002. aastal. Pärast kolme peatükki mõtlesin, et seda tööd ei tasu küll ette võtta. Kui siiski võtsin ja hakkasin intensiivselt tõlkima, läks selle peale ligi neli aastat. Viimaks kirjutasin ka kommentaarid.

Mis on veel oluline ja uudne: kommentaarides olen kasutanud autentset rahvaluulet. Osa laule oli mul varasemast olemas, osa tõlkisin juurde. Kui on juttu suurest tammest, saab lugeda "Suurt tamme", kui Tähemõrsjast, siis "Tähemõrsjat". Eestlased ikka räägivad, et no kuule, "Kalevipoeg" ei ole rahvaluule. Tegelikult on selles väga palju rahvaluulet: võib-olla korraga üks motiiv või rida, aga neid kordi on palju.

Vahepeal oli mul ees Leelo Tungla "Seltsimees laps", vahepeal Artur Alliksaare luule. Muide, Alliksaare poeetika sarnaneb rahvaluulega. Ja muidugi Ilmar Laabani "Rroosi Selaviste" – siin on jälle algriim! Lätis ei ole niisugust traditsiooni. Need tõlked võeti väga hästi vastu. Noored luuletajad loevad Laabani luulet, üks kannab isegi kotis kaasas.

Kui ma töötanuks ainult "Kalevipojaga", oleks see muidugi rutem läinud, aga ma läinuks siis tõepoolest hulluks. Ma juba rääkisin ka regivärsis.

"Kalevipoja" tõlge on mu kingitus Läti Vabariigile 100. aastapäeva puhul.

Milline on Lätis meeleolu riigi juubeli eel? Kas kõik on peoks valmis?

Meil on pidu käinud juba terve aasta ja jätkub ka. On aga oluline, et ei mõeldaks ainult ümmargusele tähtpäevale. Juubel on ju väga tore asi, kultuuriministeerium ja valitsus, kõik mõtlevad sellest. Mida me teeme aga siis, kui tuleb 101. aastapäev? Me raiskame nii palju raha ainult ühele päevale, aga oleks väga tore, kui tehtaks midagi laiemat, nagu filmi valdkonnas ongi tehtud.

Teine asi: tuleks moodustada kultuuriplatvorm või -süsteem, mis jääb edaspidigi kasutada. See on kultuuripoliitika.

Kui lätlased midagi tähistavad, võtavad nad selle uhkelt ette. See uhkus ei peaks aga olema nagu ilutulestik, mille laseme taevasse ja siis see kaob. Mulle on oluline see, mis jääb.

Eestis ei olnud riigi 100. aastapäeva tähistamise puhul nii palju seda, mida vene keeles nimetatakse pokazuhha'ks.

Mida teevad tavalised lätlased oma riigi 100. aastapäeval? Mõned eestlased sõitsid meie riigi aastapäeval protesti märgiks Lätti. Kas Eestisse on oodata protestivaid lätlasi?

Oi, see oleks põnev, kuid ma ei ole kuulnud, et lätlased protesteeriksid.

Lätlased vaatavad Eesti poole ainult kuidagi kadedusega. Eks naabrid ikka vaata, mida teine teeb. Kui vaatame kultuuripoliitikat, siis eriti hästi on Eestis tänu kultuurkapitalile arenenud toetussüsteem. Hakkasin sellest Lätis kirjutama ammuilma, mul puhkes kultuuriministriga lausa suur tüli. Nimelt oli meilgi 20 aastat tagasi kultuurkapital, täpselt sama süsteem mis Eestis, kuid siis tuli minister Einars Repše ja ütles, et aktsiisitulu protsent ei tohi otse kultuurkapitalile minna, vaid raha annab ministeerium. Kui tuli majanduskriis, siis anti järjest vähem. Praegu püütakse endist süsteemi taastada ning see võibki õnnestuda 2021. aastal. Samuti on oluline, et toetusi määraks erialainimeste komisjon.

Kui me ei toeta intellektuaalset kultuuri, jääb ainult massikultuur. Mis toimub praegu ja miks on inimesed niisugused? Asi on kultuuripuuduses. Seevastu soomlased otsustasid 1960ndatel aastatel, kui neil oli majanduskriis, anda rohkem raha haridusele. Tulemust näeme praegu.

Ütlen eestlastele: hoidke seda, mis teil on.

Kas Läti kultuuriväljaanded, mis majanduskriisi ajal suleti, on õnnestunud taastada?

Enamasti mitte. Töötasin ise kirjandusajakirjas Latvju Teksti. Praegu on meil ainult kirjandusajakiri Domuzīme, mis ilmub neli korda aastas. Toon lätlastele Eesti väljaandeid eeskujuks, aga nad ei usu.

Kultuuriväljaannetes oli tähtsal kohal kriitika. Praegu, kui seda ei ole, puudub tagasiside: iga raamat, mis ilmub, näib olevat väärtuslik ja iga kirjanik geenius. Kõige rohkem on tõesti puudu kriitikast. Arvustusi ilmub ajalehtedes, kuid väga vähe, aga ka näiteks veebiajakirjas Punctum aadressil punctummagazine.lv. Muidugi on blogisid ja portaale, kuid seal jääb puudu professionaalsusest. Kui puudub professionaalne kriitika, muutub ka kirjandus ebaprofessionaalseks, sest kaob kvaliteediskaala.

Mille järgmisena ette võtad?

Tahaksin nüüd ise kirjutada, ei teagi, kas eesti või läti keeles. Leelo Tungla "Seltsimees lapse" I osal läks väga hästi, võib-olla on kirjastaja huvitatud järgmiste osade tõlgetest. Varsti ilmub Contra raamat, mida toimetan. Mul tuleb "Contrapoeg".

Aga kõigepealt väike paus.



Sissejuhatuseks

Lätikeelne katkend eeposest "Kalevipoeg"

Lehvi muiste mälestusi,
Kalevide kuulutusi
Kalmu künkast kerkimaie,
Udu-aurust paisumaie,
Hämarikust ärkamaie,
Kanarpikust kasvamaie,
Samblasoosta suitsemaie!
Kussa varjud vaikusela,
Pikad piinad peitusela,
Kurnatused kaane alla
Põrmu põues põõnutavad,
Uku hõlmas uinutavad,
Maarja rüpessa magavad.
Plandiet, senie stāstījumi,
Kaleviešu klāstījumi,
Kalmu kalnā pakāpdamies,
Miklā miglā miglodamies,
Sirmā stundā atmozdamies,
Viršiem pāri paaugdamies,
Sūnu dūnās dūmodamies!
Tur, kur slapstās senas ēnas,
Slēpjas raizes, bēdu ēdas,
Zemzemē zem smaga vāka
Gurdi gulšņā plikos pīšļos,
Uku azotē snauž saldi,
Māras klēpī liekas miegā.

Tõlkinud Guntars Godiņš



Guntars Godiņš

on läti luuletaja ja tõlkija. Eesti keelt hakkas ta õppima juhuslikult. Enne seda oli ta õppinud indoneesia keelt, mis tundus sama eksootiline.

1983. aastal lõpetas Godiņš läti filoloogina Läti Ülikooli, samuti on ta õppinud Helsingi ülikoolis soome keelt ja kultuurilugu. Ta on töötanud raadios kirjandustoimetajana, ajakirjade Avots ja Latvju Teksti toimetajana ning kultuuriatašeena Läti Eesti suursaatkonnas.

Godiņšil on ilmunud viis luulekogu, eesti keeles saab lugeda kogu "Öö päike" (tlk autor, Doris Kareva ja Ita Saks, 2000). Läti keelde on ta tõlkinud 51 kirjandusteost, sh eesti keelest 39. Esimene, kelle luuletusi ta tõlkis, oli Jaan Kaplinski.

Tema hobi on muusika: ta on õppinud trompetimängu ning teinud rokkbändi. Ka eesti keele puhul võlus teda selle musikaalsus.

Godiņš on pälvinud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2005) ning mitu tõlkeauhinda (2010 ja 2013). Ta on Läti Teaduste Akadeemia auliige.

 Artikkel ilmus 16. novembri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: