Arvustus. Maailma unetsüklist ({{commentsTotal}})

Hanneleele Kaldmaa
Hanneleele Kaldmaa Autor/allikas: Facebook

Hanneleele Kaldmaa
"Oliver"
Elusamus, 2017

Kes on Oliver? Mida ta endaga kaasa toob? Küllap kerkivad need küsimused Hanneleele Kaldmaa debüütkogu "Oliver" lugema asudes paljudele esile. Luulekogu lõpetades on küsimused endiselt õhus, aga uudishimu nende vastu suuremgi kui alustades. Kaldmaal õnnestub lasta lendu lugu, mis kestab pärast teose lõppu edasi ja kutsub ennast uuesti lugema.

"Oliver" on ühteaegu nii luulekogu kui ka ballaadilaadne lugu, kus üksikud luuletused on põimitud pikemaks lugulauluks. Teos räägib müütiliste tegelaste Oliver O'Flame'i ja Tuvi kohtumisest, rännakutest ja koduotsingust maailmas, kus leidub linnasid ja teisi asustatud kohti, aga mida juhivad pigem loodusjõud: tuli, vesi, maa ja tuul. Ka Oliveri ja Tuvi lugu algab elementide rüpes. Välgulöögist sündinud rändaja Oliver jõuab tuuliselt merelt Tuvi saarele ning toob endaga kaasa tule – loova ja hävitusliku ainese, millest "Oliveri" maailm omapärase alguse saabki. Üheskoos asuvad Tuvi ja Oliver mööda merd maailma avastama, ent ka kodu otsima.

Peale nende seikluste koosneb "Oliver" peategelaste vestlustest, tunnetest ja tahtmistest ning lüürilised motiivid nagu meri, tuli ja rannaliiv annavad edasi mõjuvalt tegelaste siseelu. Oliver laulab: "Las liivast saab klaas / me tuliste päkkade all. Las aken avaneb aeda, / avaneb aega enne asjade algust. Aega, mil aeg oli käed." (lk 69) Tema tulisest vaimust sündivast tantsust saab maailma füüsiliselt moonutav jõud, mis sünnib küll Oliveri sisemuses, ent suudab seejuures liiva klaasiks sulatada. "Oliveri" maailm on sisekaemuslik, selle mered ja maad meenutavad tundeid ja seisundeid, mis on avarad ja mitmepalgelised nagu merigi. Tuulest, tulest, maast ja veest koosnev elementaarne maailm ning kahe peategelase lugu mõjuvad ühtekokku sundimatu tervikuna.

Ehkki "Oliveris" leidub ka üksikuid osutusi, millega antakse mõista, nagu rändaksid Oliver ja Tuvi mõnes "tardunud" elementidega ja konkreetses maailmas, kirikute ja alleedega linnas, Läänemerel, tuletornide juures või "karmipeolise Läti päikese all" (lk 8), leiab olustikust rohkesti muistset määramatust ja kummalisust. Võiks öelda, et reaalselt eksisteeriva mere nimi kõlab teose iseäralikus maailmas kummaliselt ja isegi veidi võõristavalt, mitte ei vii olustikku tuttavasse paika. Ühest küljest loob Kaldmaa niiviisi fiktsionaalsesse maailma päris kohti, kuid teisalt muudavad loodusjõud ja üleloomulikud tegelased "Oliveri" sedavõrd fantastiliseks, et ulmelisus ja tegelikkus sulavad ühte.

Muistne kerkib esile iidsete jõudude või kirjanduslike viidete kaudu, vahel pole vaja neid kahte eristadagi. Nii leiab "Oliverist" rätikutesse seotud tuulesõlmi, pisuhändasid ja vadja keelt, ent ka rahvaluulet meenutavat parallelismi. Tuvi rännak mööda merd meenutab soomeugrilaste maailma loomise müüti, veelinnu lendu pesapaiga otsinguil. Ilukirjandusliku pagasi poolest on "Oliver" aga märksa eklektilisem, piirdumata sugugi eesti või läänemeresoome pärandiga. Teost juhatab sisse lühike sissevaade Oliveri nime ajalukku, mis kulgeb vanapõhja keelest prantsuse eepose "Rolandi laul" kaudu "Oliver Twistini". Need teosed on kahtlemata tuntavad ka "Oliveri" maailmas.

Kaldmaa ise leiab, et tunneb kõige paremini ulme- ja fantaasiakirjandust, ning ta loeb palju noortekirjandust[1]. "Oliver" toitub osati ka neist žanritest. Teose ulmelisemad elemendid meenutavad vanemaid eeposeid (nt "Eddasid" või "Odüsseiat"), kuid just nagu ulmekirjanduseski, on need elemendid pandud mänguliselt kokku iseseisvaks uueks maailmaks. Oliver ja Tuvi on eeposele ebakohaselt nooruslikud ja mängulised tegelased, tänu millele on teos justkui põnev segu noorteka- ja odüsseiatüüpi seiklustest. Vanemat ja värskemat kirjandust kombineerides on Kaldmaa loonud uutmoodi kunsteepose, kust ei ole kadunud müütiline aimus, et Oliveri ja Tuvi teekonna algus on kõikide aegade algus. See on omamoodi maailmaloomine olukorras, kus "suured ja sõjakad sõlmed / on sõlminud aja lukku" (lk 56).

Samas ei meenuta "Oliver" üksnes eepost – see on ka ballaadi moodi. Pikka lugulaulu mahuvad peale peategelaste rännakute dialoogid Oliveri, Tuvi ja tema vanemate vahel ning Oliveri pihtimuslik sonett. Teost saab lugeda ka lüürilisemalt, luuletuste kogumikuna, jälgides selle üldist kompositsiooni, üksikute luuletuste paigutumist tervikusse, samal ajal aga üksikasjalikumalt vaagimata, kas tekste ühendab lugu, mida saaks hõlpsasti ümber jutustada. Võiks isegi öelda, et "Oliveri" ümberjutustamine teeks loo eri külgedele mõnevõrra liiga, sest ei annaks edasi seda, et luuletuste vahel on nii sidusust kui ka vahedat ruumi, nii jutustuslikke sündmusi kui ka luule eneseküllasust.

Oliveri ja Tuvi rännakud algavad maailmas, mis on juba paljuski välja kujunenud ja "valmis". Nii on peategelaste katse seal oma koht leida sageli täis katsumusi, sest kodu loomine tuleb otsekui ümbritseva arvelt. Kui Oliver O'Flame saarele jõuab, peetakse teda kahtlaseks kujuks, kes räägib maa ja ilma kokku ning kelle tuli ohustab saareelanikke: "Kisa-kära läks lahti: / mis tuu om! Kust tuu om! Egassa meile tüli too, / laane lahingut, soo saladust?" (lk 14)

Oliver ja Tuvi satuvad rännakul paikadesse, kus kohtuvad inimestega, kes tahavad nende teele muudkui takistusi veeretada. Ühtlasi ei ole peategelastel ümbritseva vastu sooje tundeid, nagu selgub luuletusest "Hingetõmmete vahele": "Oh, ringiratast ja ratasringi / vea viimaseid … / Väsinud hingi / ja kahtlusi. Käkaskaela / langenud otsekui valu ja vaeva. // Saapatallas haigutab auk – / pauk! Kinni käib möödudes uks / ja veel üks / ja veel üks / ja veel üks." (lk 37) Linn on peategelastele vastumeelne paik ja vastumeelsus muutub luuletuses "Vahkviha" juba teravamaks etteheiteks: "Keegi mõtleb, et taltsutab leegi, et alustab kulutuld / ning põletab vaenlase saagi või saab rajatud alepõld / või üks ligi tuhandest plaanist / ja rajast ja käänlevast veest, / kuid nemad valisid selle, mis lõpu teeks meie teest" (lk 39). "Nemad" on siin linnaelanikud, kes Oliveri ja Tuvi hulluks peavad ning Tuvi vihastavad. Peategelaste seiklus linnas ei ole aga mingitmoodi saatuslik, see jääb ainult üheks maalapiks ja ajendab otsima järgmist.

Maailmale vastandumisele lisaks mõjutab Oliveri ja Tuvi seiklusi nende iseloomude erinevus. Oliver on sageli hoogsam ja bravuurikam tegelane, kes sündmusi juhib, ent peamiselt tunnetab ja vahendab seiklusi rahulikum lüürilisem Tuvi. Lugeja on Oliverist justkui alati ühe sammu võrra taga, sest kuuleb temast peamiselt Tuvi kaudu. See pingestab sündmustikku, sest hetkekski ei saa kindel olla, kuhu Oliveri tuli võib viia. Oliveri tuld mõjutab ja tõlgendab ka Tuvi, vahel paneb sellele vastugi: "Sa tulid, jalas soolane saapapaar, / otsekui avastanuks sa maailma alguse, maa, / ent see siin // on minu saar" (lk 12). Selle lausega kinnitab Tuvi, et ka tema on looja nagu Oliver. Erinevused ei piira peategelasi, vaid tekitavad nende vahel dialoogi, mida Tuvi peale seiklustest jutustamise vahendab.

Tuvi ja Oliveri erinevused mõjutavad ka teksti poeetikat. Tuvil on "Oliveris" küll kõlavam hääl, aga põnev on jälgida, kuidas peategelaste hääled dialoogides vahelduvad või justkui ühel ajal kostavad, nagu luuletuses "Kahjutuli": "Hirmust / ma olen labe nagu lestakala, / hirmust, / ma sinu pärast / minu pärast / hirmust olen ära, / ma sinu pärast / minu pärast / hirmust / olen ära" (lk 62). Sellistel hetkedel liiguvad "Oliveri" lugu ja lüürika samas rütmis nagu kaks rändajatki, teose eepika toetab luulet ja vastupidi. Kord saavad tegelaste hääled "Kahjutules" kokku, kord lähevad need lahku; selle lainetuse mõjul liiguvad hääled järgmisesse luuletusse ja sündmusesse.

"Kahjutule" hääled kõnelevad aga veel kolmandast kangelasest, kelle tulek on Oliveri ja Tuvi rännakute lõpp ning uute seikluste algus. Uskumatul kombel leiavadki seiklejad endale maa: luuletuses "Tukuvad tule nägijad, väsivad vee vedajad" ehitab Oliver maja "merest, lugudest, muust, millel nime ei ole, / alati muust. Tulest." (lk 60) Majas sünnib uus kangelane Säde. Teose lõpuluuletused on intensiivselt pihtimuslikud ja liigutavad, kindlasti väärivad esiletõstmist Sädemele pühendatud laulud. Oliveri ja Tuvi näidatakse siin väga lähedalt. Välise maailma takistused on lahtunud, peategelased kõnelevad teineteisest ja oma tütrest rahus, mis leiti uuest kodust.

"Oliveri" lõpusündmused viivad täide ennustuse, mida Tuvi teose algul ühes unenäos ette näeb. Luuletuses "J'ai fait un rêve, Olivier"[2] kõneleb Tuvi: "Et sul oli tütar, kas tead? / Enne veel, kui me kohtusime / ja luudest laevu sai loodud, / nägin sust und: tunni, teise, kolmandagi. / Ta hüppas su peast, võiduhüüd huulil, / ja tuiskas kui põder roosse." (lk 13) "Oliveri" maailm on tsükliline. Sädeme tulekuga algab taas aeg, mis on enne asjade algust, sest Säde on oma vanemate võrdkuju: tal on samuti Oliveri tuli. Nii nagu Oliver sünnib välgust, sünnib Säde tulest. Seiklushimulise ja tulihingelise Sädeme kõrval meenutavad Oliver ja Tuvi teose lõpus ühtäkki võõrakartlikke saareelanikke või Tuvi vanemaid. Olgugi et nad on endiselt seiklejad, kasvab nende loost välja kellegi teise lugu, mis äratab maailma jälle üles. Kuigi Oliver O'Flame, Tuvi, Säde ja maailm on aegade algusest alates olemas olnud, pole kõiki nende maailma otsi veel nähtud ja lugu kaugeltki lõppenud. Kes nad siis õigupoolest on, kes nad olid ja mille Oliver endaga kaasa toob?


[1] Vt http://va.ee/13-intervjuu/254-lugudepohine-maailm-intervjuu-hanneleele-kaldmaaga.
[2] Ma nägin unes, Olivier (pr k).

Arvustus ilmus Värskes Rõhus nr 56.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: