See, et mõnda raamatut tõlgitakse eesti keelde mitu korda, on alati sündmus ning kui vaadata kogu Eesti tõlkekirjandust – praegu on umbes iga teine ilmuv kaantevahe tõlge – siis moodustavad uustõlked neist vaid väikese osa.

Nõnda võib pidada lausa anomaalseks tõika, et Lewis Carrolli teost "Alice Imedemaal" on eesti keelde tõlgitud neli korda. Olgu need korrad ka üles loetud: 1940. aastal Linda Bakise ja Ants Orase tõlge; 1971 Jaan Krossi tõlge, 2015 Anna-Liisa Tiisma tõlge ning nüüd, 2018. aastal Mari Kleini ja Leelo Märjamaa oma.

Just viimasest täna juttu teengi. Keda huvitab aga tõlgete võrdlemine, siis soovitan lugeda 21. novembri Eesti Ekspressi, kus lastekirjanduse uurija Annika Aas heidab pilgu eri eestindustele ja püüab leida vastust küsimusele, miks Eesti lapsed Lewis Carrolli Alice'i-raamatut ei armasta.

Paljudele täiskasvanud kõrvadele kõlab see ilmselt kummaliselt. Mida see tähendab, et ei armasta Alice'it? Meie ju omal ajal armastasime küll!

Jah, kuidas siis ikka omal ajal oli? Hakkasin nüüd Mari Kleini ja Leelo Märjamaa tõlget lugedes meenutama, kuidas oli minu endaga lapsena. Ega olnudki eriti kuidagi. Ma ei mäleta, et oleksin seda raamatut lapsepõlves lugenudki. Meeles on vaid vist Soome televisioonist nähtud multikas. Oli vist Jaapani oma. See oli tore. Seal olid põnevad elukad. Aga ka sellest on meelde jäänud äärmiselt arusaamatu sisu ning igavad kohad, kus olid liiga pingutatud tegelased, kes tegid liiga mõistetamatuid asju.

Nii et jah, kaldun ise ka sinnapoole, et Alice'iga on moodsa ajastu lastel raske haakida. Kui just ei tehta seda, mis andiski Kleinile ja Märjamaale hea põhjuse uustõlkeks. Nimelt – kui just ei varustata raamatut pilkupüüdvate piltidega, nagu on teinud Prantsuse kirjastaja, kes palus Lewis Carrolli tekste illustreerima tuntud prantsuse laste- ja noorteraamatute illustreerija Rébecca Dautremer'.

Nõnda on uus eestikeelne "Alice Imedemaal" A4st pisut laiema formaadiga uhke kõvade kaantega raamat, mille külgi katavad suured, kohati üle kahe lehe ulatuvad ühtaegu detailirikkad ja samas lapslugeja jaoks pilkupüüdvad, suurte elementide ja selge joonega värvilised pildid. Nende vahele on pikitud samamoodi ruumiga pillavalt ümber käivad mustvalged sulejoonistused, millel enamasti näeme mõnda üksikut raamatutegelast, detaili või episoodi. Tervikuna on pildid hästi rütmistatud ning saadavad teksti suurepäraselt, muutes ka üsna absurdsed ja arusaamatu sisuga stseenid mõistetavateks. Tõsi – vähemasti Annika Aas ütleb Ekspressis siiski, et Dautremer' stiil on lastele "liialt kummastav" kuid "täiskasvanuile tõenäoliselt lummav."

Olgu nendega kuidas on, kindlasti aitavad head pildid Alice'i mõistmisele kaasa. Retseptsiooni puhul on teiseks probleemiks luuletused. Need on teadupoolest raamatu ilmumisajal, 19. sajandi keskel, tuntud ja levinud keelenditest pungil ning sisaldavad toona päevakajalisi nalju ja sõnahuumorit. Ükskõik, kuidas neid tõlkida, tuleb sisse viia suuri muudatusi.

Siinkohal kiidusõnad Leelo Märjamaale: luuletused on tõlgitud arusaadavaks vähemalt selles mõttes, et kui nende narratiiv on ka jabur, on nad puhtsõnalises mõttes mõistetavad. Ka on neis rütm, mis teeb tekstid loetavaks.

Kas võib siis kokkuvõtvalt öelda, et Mari Kleini ja Leelo Märjamaa tõlge on parim eestikeelne "Alice Imedemaal"? Mingis mõttes kindlasti. Kuid tegelikult pole ka varasemad halvad. Nad lihtsalt on loodud omas ajas toonase keelepraktika pinnalt. Tõlge aga teadupoolest vananeb ning tahaks loota, et "Alice Imedemaal" ikkagi pakub lugejatele piisavalt huvi, et tänavune tõlge ei jää viimaseks. Head lugemist!