See lõppev 2018. aasta on Eesti 100. sünnipäeva tähistamise aasta. Kui palju sinus eneses seda pidu on olnud?

No see on küll kaval küsimus. Aasta otsa ei jõua ju pidu pidada. Eestlane on üldse vist minu arvates selline inimene, kelle jaoks mingi vaikne rahulolu on suurem pidu kui selline lärmakas rõõm, sest see tundub alati, et on alkohol kaasa aidanud või on lihtsalt vahtu tagunud nagu teleinimesed, et olgem nüüd rõõmsad. Ma arvan, et see päris pidu sinus eneses on ikka vaiksemat sorti asi.

Ma tunnen sind mitu aastat ja mul oli aasta alguses väga hea meel, kui otsustati, et sina oled riigi kultuuri elutööpreemia laureaat. Kas see kultuuri elutööpreemia on suur raha? Või tegi see sind õnnelikuks?

Raha? Ei, raha nüüd küll õnnelikuks ei tee. Noh, selles mõttes, et ta võib rõõmsaks teha, kui sa tead täpselt, mis selle rahaga teha ja nõnda edasi. No ma ei tea.. õnnelikuks. Võib-olla viis miljonit. Ei, ma ei usu seda ka! Siis tuleks see mure, et kuidas ma seda nüüd paigutan ja kuidas ma selle pealt teenin. Ei, ma ei arva, aga rõõmsaks tegi see elutöö preemia ise. Ja samas on ka selline asi, et ma tean kümneid inimesi, kümmekond aastat vanemad kui mina ja kümmekond aastat nooremad kui mina, kes on ära teeninud elutööpreemia just kultuuri valdkonnas. Me olime kolmekesi, aga meid oleks võinud näiteks ka 30 selle 100 aasta puhul ikkagi olla. Inimesed, kes on tulnud sellest eelmisest elust ja kandnud siiani seda välja. Mina ei ole kellelegi millegi ette ütleja, aga küll oleks hingel soe, kui väärtustataks rohkemaid inimesi.

Kas elutöö preemia on aidanud sul nüüd unistusi täita?

Jälle. Unistusega on niisugune asi, et millest võib unistada? Viiest miljonist võib unistada, Nobeli preemiast võib unistada. Eriti, kui sul mingi alust ei ole selle saavutamiseks. Tavaliselt on ju ikkagi plaanid, mida saab teoks teha, mitte unistused. Unistus on minu jaoks liiga abstraktne, aga plaane muidugi aitab teostada, selge see.

Ma tean, et sa oled oma elutööpreemia raha kulutanud, isegi halb sõna – kulutada, aga ikkagi - sa kasutad seda selleks, et kogu seda arhiivi, mida sa oled eestlaste elulugusid kogunud nii käsikirjas kui ka filmilindile, et seda säilitada ja digiteerida?

Just nimelt jõudumööda, sest see elulugude kogumise töö mitte ainult minul, vaid kõigil, kes on sellega tegelenud, see on ju töö, millele elu aeg on tulnud peale maksta ja nüüd on võimalus digiteerida seda. Raha annab selle võimaluse. Filmilinte, vanu põnevaid videosid, helikassettidest rääkimata. Kui on raha, siis on lihtsam seda teha ja jõudumööda ma tegelen selle arhiiviga.

Kui sinu elutöö on koguda inimeste elulugusid ja neid analüüsida ja tuua need teatrilavale, siis millisena see aasta inimestele mällu jääb ja mida me kaasa võtame sellest aastast?

Leina on palju, ärateelisi on palju. Ma ei tea, kuidas inimeste meeleolu on. Minu oma on näiteks rahulik.

Kui mina sellele aastale tagasi vaatan, siis minu meelest on olnud inimeste seas palju tüli ja ei kuulata üksteist. Metsaomanik tülitseb metsakaitsjaga, tartlane tülitseb paberivabrikandiga, veganid tülitsevad arstidega. Kõik on oma tões nii kindlad, et teist poolt ei taheta ära ka kuulata.

Minu arvates see tülitsemine ja see suur valmidus tülitseda tuleb sellest, et inimene ei ole rahul iseendaga. Ma arvan tõsiselt niimoodi. Aga see tülitsemine, nojah, see on haigus. Naerma ajab lihtsalt see, et niipea, kui ma ütlen haigus, tuleb meelde see, kuidas Päts rahvast haigeks nimetas. Aga see on mingi enda seesmine sügav rahulolematus, mis sunnib tüli norima. Eriti kurb on, kui seda tehakse parlamendi tasemel, sellepärast, et me ei vali oma esindajaid selleks, et nad kellegagi kaklema hakkaksid, vaid me valime ikka selleks, et nad langetaksid meie eest otsuseid, sest me oleme neid usaldanud otsuseid langetama. Aga nad ei tee seda. Suures osas nad ei tee seda, nad ei hoolitse mitte rahva eest, vaid ma ei tea, mille eest. Mingite pseudoerakondlike väärtuste eest.

Eks need kaklused suures osas ongi sellest ka, et puudub see Saalomon, kes langetaks selle õige otsuse ja siis löövad kõik lokku.

Aasta säravaimad tähed Autor: Kairit Leibold/ERR

Kui Eestit taastati 30 aastat tagasi, ma ei mäleta, et inimesed oleksid olnud vihased, nad olid pigem entusiastlikud. Praegu, kui me Eestit muudkui edasi ehitame, on just see mitteärakuulamine ja mitteusaldamine, see viha on miskipärast üleval.

Mina olen mõtelnud, et see läks võib-olla algusest peale vale teed selles mõttes, et me hakkasime malli võtma teistelt maadelt. Seal on selline ja selline riigikord, teeme meie ka nii. Samal ajal olime meie unikaalses seisus, et leida oma tee, oma Eesti tee. Aga me ei ole seda otsinud. Meil ei ole puudu visionääridest, kuid nad ei ole parlamendis, et nad kuulda oleks, et nendega kaasa saaks mõtelda. Sellest kõik need nägelused tulevad ikkagi, sellest rahulolematusest.

Paar aastat tagasi tõid sa lavale väikese, aga tähendusliku tüki "Saunaeide tõde ja õigus", ikka sealt Vargamäelt. Seal oli saunaeit, kes asjast midagi ei tea, aga rääkida on vaja. Ja see saunaeit ütleb veel: "Ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõelikult huvi pakub ja erkusid kõditab, see on see, et saaks natuke keelt kanda." See, et sa selle lavale tõid, sul midagi ikkagi kipitas? See sama asi, et arvajaid on palju, et kus on Saalomon, kus on see, kes teab?

Kõige rohkem arvavad justnimelt need, kes kõrvalt kuulevad ja sellepärast ta ongi "Saunaeide tõde ja õigus". Ega ta ju midagi ei valeta. Ta rääkis seda, mida tema nägi ja rääkis seda, mida tema tõeks arvas, ja ta tegi väga palju halba, tõeliselt väga palju halba.

Sa ise olid mõni aeg tagasi arvamusfestivalil Paides ja siis ütlesid seal rahva ees: "Tobe olukord. Kaks päeva oleme siin muudkui arvanud, aga tegelikult me ei tea." Aga keda siis kuulata, kes teab?

Mina ka ei tea, kes teab? Ja teab mida?

Võib-olla kui ma küsiksin, kuidas oleks tuua lavale üks tore näitemäng, siis seda sa ju tead?

Ahah, jah, muidugi, seda ma tean. Tuleb endale selgeks teha, mille nimel? Ja selleks on meil ju ometigi olemas põhiseadus, kus on ometi öeldud, mille nimel seda kõike teha, aga me ei järgi seda kuigivõrd. Samamoodi peaks iga selle otsuse puhul, mida tehakse nii valitsuses, nii riigikogus ja nõnda edasi, alati tulema tagasi selle juurde, et mõõtma, kas see käik tuleb kasuks Eesti rahva, keele, kultuuri säilimisele või ei tule, lühiajalises perspektiivis, pikaajalises - see on see lavastaja analüütiline mõtlemine.

Merle, sa oled öelnud täitsa avalikult, et sa oled natsionalist ja aborigeen.

Jaa, ma olen. Päris konkreetselt: ma olen natsionalist ja ma olen aborigeen. Ja see, et ma aborigeen olen - keegi on kaks asja juba sõnastanud, kaks sellist asja, mis on mulle tähtsad ja mida ma olen alati korranud. Üks on justnimelt see, et mina olen aborigeen, sest aborigeen on põliselanik, eks. Ma olen ju põliselanik. Ma olen ju Eesti põliselanik, järelikult ma olen aborigeen - mulle meeldib nii öelda. Ja teine asi, mis on ka juba sõnastatud minu eest ära, on see, et jäägem eurooplasteks, aga saagem eestlasteks.

Niipidi?

Loomulikult niipidi. Ma ei oska nüüd tsiteerida, kes selle välja ütles, aga see on välja öeldud, mina ei ole esimene, aga seda ma olen alati rääkinud. Nagu seda aborigeeni asja. Justnimelt. Kas ma ütlen veel üks kord? Jäägem eurooplasteks, aga saagem eestlasteks.

Mida me nende migrantidega siis teeme, kes väidetavalt alt üles Põhja- Euroopa poole pressivad ja nad pressivadki?!

Ikka päriselt vastan või?

Kelle asi see on?

Ühest küljest on see ikkagi meie kõikide asi, kui kellelgi on kuskil valus, kui kedagi kuskil tapetakse, siis on see meie kõikide asi. Kellele lüüakse hingekella, eksole, seda me teame. Kui mina pean selle üle juurdlema, siis mina ikka alustan juurdlemist sellest, et kui tegemist on kunagiste asumaadega, mis on sellele Euroopale andnud selle rikkuse, mille peale me kõik vaatame alt üles - oo nad on jõukad, nad elavad nii hästi, millal meie järele jõuame, millal saame samasugusteks -, siis see rikkuse põhi on ju asumaadest pärit. Nii et nendel on see võlg päris otsene olemas, seitsmendat põlve. Meil seda võlga ei ole. Meie ei ole koloniaalmaa. Mis ei tähenda, et meie ei peaks sellest protsessist osa võtma, aga seda põhiasja tuleks ikka ka kogu aeg mäletada. Mitte jaotada vastutust nüüd kõikide nende maade peale, kes sellest osa ei ole saanud, sellest asumaade röövimisest, eks.

Ja edasi on niimoodi, et meie juurde ei tahetagi tulla, meie ei ela nii hästi. Minul ei ole mitte midagi nende vastu, kes tulevad ja nende vastu, kes on. Minul on väga selle vastu, kuidas neid vastu võetakse.

Kui need inimesed, kes meile tulevad, võetakse vastu niimoodi, et mingi immigratsiooniametnik vaatab tema ankeeti ja otsustab, kas sa võid meiega koos elada või ei või meiega koos elada ja siis torkab selle inimese kuhugi ja annab talle mingisuguse raha. On ju teada, et inimene ei saa hakkama, inimesel on vaja palju rohkem kui seda peavarju. Tal on eelkõige tarvis, et meie kogukond ta vastu võtaks, mitte et immigratsiooniametnik ta sisse laseb.

Ma lihtsalt olen teinud palju "Kes ma olen?" projekti, nende vene kodukeelega lastega, kus ma olen teada saanud, kuidas nende teekonnad läbi kogu Nõukogude Liidu on koondunud siia Eestisse. Mina saan seda teada ja nad ise saavad teada, sest nad pöörduvad oma vanemate ja vanavanemate poole. See on see tutvustusprotsess, siis tean, kes ma ise olen ja ma saan öelda ka aborigeenidele, kes ma olen. Ükskõik, kui kaugelt nad tulevad. Nad peaksid ise teadma ja siis meile ennast tutvustama.

Sellest on mulle vähe, et öeldakse, et põgenes sõja eest või tuli sealt või teisest kohast. Ma tahan teada, kuidas nägi välja su kodu, kuidas su ema ja isa omavahel tutvusid, missugune on haridustee, kui seda üldse on. Vanavanemad... Kui inimene niimoodi sisuliselt ennast tutvustab, ma ei usu, et siis enam kellelgi midagi nende vastu on. See, mis meil mõnikord üles kohub, teise nahavärvi või teise keele vastalisus, see tuleb ikka sellest, et inimesel enesel sees on miski, millega ta rahul ei ole.

Aasta säravaimad tähed Autor: Kairit Leibold/ERR

Sinu õpilased teatrikoolist räägivad, et sa ikka oskad nii teatrikoolis kui ka laval näitlejaid tangide vahele võtta ja neid väänata ja sa oled üsna karm olnud.

Just nimelt olnud!

Kas Sa vanuse muutumisega lähed leebemaks ka?

See karmus, mitte ainult minu puhul, suuresti tekib ikka sellest, et inimesel endal on hirm ja siis ta teeb teistsugust häält, väriseb, kas ikka jõuab ohje hoida, kui tarvis on. See muidugi möödub. Mida rohkem inimene iseenesega kokku saab, seda vähem on tal tarvis. Aga see töötab ju väga hästi, selles mõttes, et kõik ju kardavad ette. Mul ei ole distsipliiniküsimusi, sest keegi teine on juba öelnud, et ta on selles suhtes nii range, et ära seda viga küll tee ja palun, kella ikka tunne. See on üks asi. Aga teine asi on see, et ükskord koolis grimmitunnis tehti kõigile grimm, et kuidas sa näed välja, kui sa oled 30-40 aastat vanem. Kui ma siis nägin seda nägu, mis nad mulle pähe tegid! Mina ei suutnud uskuda, see oli selline leebe tädikese nägu - ju see on mul sees ikka olnud.

Mis sa soovid endale ja Eestile järgmiseks aastaks?

Ma endale ei oska midagi soovida, aga ma soovin ühte asja ja kõigil on võimalus seda soovi täita. Mina soovin, et iga inimene teeks fondile "Kingitud elu" püsiannetuse. Üheeurose, aga püsiannetuse, sest see on kõige ilusam fond, mida ma tean ja ta on nii paljusid aidanud. Ma soovin seda.

Aitäh Merle, head vana-aasta lõppu ja head uut aastat Sulle!

Võta heaks, Margus. Hea uut aastat ja kõigile!

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30.