""Ikaaria mängude" struktuur, süsteem, visuaal, füüsiline teater ja nukuga mängimine on kõik väga lasteteatri vormi pärane. Aga sisu on täiskasvanutele," selgitas ta.

"Teemad, millest me räägime, on täiskasvanute teemad. Aga topeltmäng tuleb sellest, et nii nagu me kodus lastega räägime, et kuidagi tuleb see ninnu-nännu keel sisse, nagu ma oleks natuke targem kui lapsed. See žanristiil on lihtsalt võetud lasteteatrist, mida Helle suurepäraselt teha oskab."

Helle Laas tähistab selle rolliga ka oma 50. aasta lavajuubelit. "Mul on need viimased aastad õudselt vedanud. Selles mõttes, et Eestis ei ole keegi saanud oma elulugu ära mängida. See "Ajarefrään" [lavastus põhines Laasi autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel – toim], mida Jaanika Juhanson tegi, ja nüüd Kaja. Ma ei ole seda žanri kunagi teinud, aga see on metsikult huvitav. Seal saab koos improviseerida, kui mingi mõte tuleb, sest partner on olemas."

Kannu sõnul pole lavastus improvisatsioonikeskne. "See on ikka väga valmis, aga see ei tähenda, et näitleja on seal laval tuim või tömp. Kõik struktuur jne on paigas, aga me mängime seal kohaoluga. Mida Helle improvisatsiooniga silmas pidas, on see, et millal ma reageerin, millele ma reageerin, või kas jätan nüüd selle väikse sammu tegemata, või teen sel hetkel hoopis kolm sammu."

"Mõnikord võib ikka oma sõna ka sekka öelda," märkis Laas.

Kann tõdes, et ta ei ole kunagi varem nukuga laval mänginud. "See oli see võimalus, mida mina sain seekord proovida. Miks me oleme erinevad ja samas väga sarnased, et kogu see koreograafia on tegelikult täpselt samasugune. Igal liigutusel on punkt, kust ta algab, kus ta lõppeb. Nukuteatri mängimine on tantsuteatriga väga sarnane."

Laas märkis, et enda jaoks on ta "Ikaaria mängudest" saanud kõige enam tegevuslusti ja huvi. "Ma teen huvitavat asja, mida ma iial pole teinud. Ma olen nii hirmsasti Kajale tänulik selle eest, et ta julges seda vanaeite võtta. Ta oleks kindlasti tahtnud mult mõnda asja rohkem saada. Ega ta ei ütle, ta käitub väga korralikult minuga. Ta tunneb ära, mida ta minult kätte ei saa. Füüsis ju ei luba enam, ma ikka 77-aastane."

Kannu sõnul ei ole lavastuses jutustatavad lood nende päris enda lood. "Aga mida ma olen püüdnud Hellelt kätte saada ja olen saanud, on see ajastu püüdmine. See, mis ajal Helle Laas on elanud ja mis ajal minu lapsepõlv põhimõtteliselt lõppes. On natukene nõukogudeaegset maailmakorraldust või kogemusi, mis elus on olnud, mis ei olnud lust ja lillepidu. Natuke sellist vastandust. Kõik ei pea roosa olema. Mõnikord on must ja pruun värv väga kaunid ja siirad."

Kann lisas, et nad tahavad lapsi väga saali lavastust vaatama. Laas jällegi ütles, et ei taha. "Ma tahaksin jõuda lasteni vanemate kaudu. Põhimõte, mida ma tahan öelda, on see, et lauanurgad ei pea olema pehmed. Seal võib olla mõni terav nurk ka, kuhu otsa laps koperdab, et ta saaks aru, et elus ei ole kõik nii tore ja roosa. Aga vanemate kaudu. Eks see vanemate tehtud maailm ole."