Tunnistan ausalt, et Helle Laasi ja Kaja Kannu etendusest kuuldes uurisin kõigepealt järele, millele pealkiri viitab. Selgus, et Ikaaria (Ikarose) pukk on tsirkuses kasutatav abivahend, kus üks artist viskab end pukile selili ja siis näiteks žongleerib millegi või kellegagi. Kaja Kannu tantsu, koreograafia ja tsirkusega seotud taust on teada, nii et vaimusilmas tekkis juba intrigeeriv pilt, kuidas Kaja Kann etenduse suures finaalis 77-aastast Helle Laasi jalgade otsas loobib, ikka hopp! üles, väike salto ja uuesti hopp! üles!

Tantsuetendusi kartvaid inimesi võib lohutada sellega, et "Ikaaria mängudes" on täiesti olemas ka tekstiline osa. Etenduse üks kaudseid eesmärke on teha üksjagu raskeks kirjeldada, millest see üldse räägib. Vanadusest ja noorusest. Suutmisest ja püüdmisest. Mängimisest ja tegelikkusest.  Sama olukorra või hetke tajumise suhtelisusest erinevate inimeste jaoks. Lapse ja täiskasvanu vaatepunktist. Meetodiks on mälestuspildid, lühikesed sõnalised ja füüsilised šketsid.

Kuigi etenduse autor on Kaja Kann ning ta räägib ka oma kogemustest, on selle tüki tekstiosa staar siiski Helle Laas. Õigupoolest, kes on näinud tema veel alles hiljuti mängukavas olnud monoetendust "Ajarefrään", tunnevad siin nii mõndagi ära, mõni mälestustekatke läheks nagu eelmisest etendusest otse edasi.

Kaja Kann on öelnud, et etendus kasvas välja tutvumisest Helle Laasiga intervjuu käigus. Etenduse tekstis tundub üks episood kahtlaselt tuttav eelmise aasta lõpul ilmunud Madis Kolgi intervjuust ERRi kultuuriportaalis mõlema osatäitjaga (vaadake lisatud lugudest; toim.), nii et tekkis küsimus, kumma jaoks oli see katke algselt mõeldud, etenduse või intervjuu? Õigupoolest sobib sellise kahtluse külvamine etenduse eesmärgiga vaataja peas pisut segadust tekitada. Etenduse viited Harmsile pärinevad ühest tema lastejutust, mis ilmunud kogumikus "Siil ja siisike".

Kui Helle Laasile on jäänud tekstiosa põhikoormus, siis ootuspäraselt on Kaja Kannu rõhk liikumisel. Tsirkusemotiiv käib sellest etenduse edenedes läbi üha rohkem, korra üritatakse (ilmselt teeseldult) tekitada vaatajas tunne, et trikk ebaõnnestus. Etenduses on kasutatud suurt hulka erinevaid stiile, on püstijalakomöödiat, tsirkust ja ka publiku kaasamist. Kuigi etendus hoiab tunni ja veerandi jooksul kompaktselt koos ning teatud eksperimentaalsus on ette teada, jääb siiski ka tunne, et näppude vahele võiks jääda natuke rohkem: nii teksti kui absurdi, materjal on võrdlemisi vaoshoitud.

Ja lõpetuseks: kas Kaja Kann žongleeris Helle Laasi oma jalge otsas? Noh, mitte päris. Aga täpsemalt peab ise järele vaatama.