Madis: "Ikaaria mängude" žanrimääratlus on "lastelavastus täiskasvanutele", vanusepiiriks 15. On selline klišee, et väikelastele tuleb teatrit teha võltsilt. Samas aga öeldakse ka, et laps on kõige julmem publik, ta tunneb kohe ära, kui talle valetatakse. Kuidas sellega siis on, kas lapsega on lihtsam manipuleerida kui täiskasvanuga? Või õpetatakse hoopis last maast madalast valetama? Kui sa oled teatris vaikne ja ei reageeri, siis oled intelligentne ja tubli. Justkui ausus ühiskonnas ei töötaks.

Helle: Tead, laps ei filosofeeri. Mõni ei oska veel rääkidagi. Laps mängib. Kui lapsel on kaks-kolm aastat elukogemust, siis see ei tähenda, et ta kogemus vale oleks. Nendele ei saa võltsilt läheneda. Kolmeaastane võtab teatrist seda, mida ta mõistab. Laps teab, kes on kukk. Ehk on talle kodus kukke näidatud, aga teatris hakkab kukk elama. Kuidas see võlts saab olla? See on mäng.

Mõni laps kardab nukke puudutada. Seda, mis mängu laps täpselt oma peas mängib, ei saa me mitte kunagi teada, sest me ei mäleta ennast kaheaastasena. Võibolla jäävad järsud elumuutused lapsele meelde. Nelja-viieselt hakkab mälu elujuhtumusi salvestama. Millegipärast on lapsi, kes tahavad ühte lavastust seitse-kaheksa korda vaadata. Vanaema, kes temaga käis, oli sellest kõigest nii tüdinenud. Me ei tea, miks ta seda tahtis. Ehk leidis ta selles mängus üles oma koha – isegi kui laps lihtsalt istub, on tal oma mäng käimas.

Kaja: Me olemegi võltsid. Nii palju, kui mina olen elust aru saanud, tulebki selleks, et tõde öelda, valetada ja kui valetad, siis kipuvad kõik uskuma. Kui ma vaatasin lavastust väikelastele "Tsuhh, tsuhh, tsuhh", siis taipasin, et ka lugu pole üldse oluline. Või õigemini, lugu on lihtne: elasid kord kana, kukk, koer ja kass, kes läksid rongiga sõitma. Sellest piisab. Ehk me täiskasvanuna oleme õppinud asju põhjendama, seoseid looma, ja tahame teada, miks miski jutus, aga lastele saalis oli iga uue tegelase ilmnemine ja elusaks saamine justkui ime. Lastele sai oluliseks see, kuidas te mängisite, kas kass läheneb rongile saba ees või saba taga, kas suits tuleb veduri korstnast või seikleb omasoodu pilvede vahel taevas. See mulle väga meeldib ja läheb korda. Ka mulle pole niivõrd oluline lugu ise, vaid ikka see, kuidas asjad seal loos on.

Helle: Mõnikord lapsed räägivad kaasa, hüüavad kõva häälega vahele. Venemaal küsis ka üks õpetaja, mis on selle tüki moraal. Terve žürii hakkas naerma. Moraal on see, et näe, see on kass, see on kukk. Vaata, kukk sõidab koos kanadega. Kogu lugu.

Kaja: Ma olen kogu oma elu lastega koos mänginud, õppinud teatritegemist OMAtsirkuses nendega koos. Kuna ma sain lapse väga noorelt, siis kogu oma teadliku teadmise elust olen saanud oma lapsega mängides. Ja me oleme mänginud ikka väga erinevaid mänge. Näiteks oli üheks mänguks see, et ma teesklesin surnut, väga pikalt teesklesin, kuni ta hakkas uskuma. Tänapäeva kasvatusmeetodisse selline arsenal muidugi ei kuulu, tuleb pakkuda turvalisust. Ma ei saa sellest aru. Kui me esinesime ZUGA ühendatud tantsijatega, siis lapsvaataja võis küll tulla mind jalaga lööma või tõukama. Leidsin, et ma võin mängida lapsega koos, ilma, et ma peaksin olema targem või tooma sisse õpetliku tarkusetera. Lapsed on väga julmad ja vaadates täiskasvanute maailma, ega see erinev pole, mängud on samad. Ehk on minu lugude moraaliks see, et "Life is a bitch and then you die". Minu meelest ei pea teater näitama ainult ilu ja harmooniat. Kurjus ja julmus on olemas sama palju, kui on olemas headus.

Helle: Seal on kraadi küsimus. Kolmeaastasele mängid hirmu teise kraadiga kui viieaastasele. Meie piletöör sai ka peksa väikese poisi käest, kes tahtis lava taha tulla. Kui piletöör tõmbas ta käest tagasi, hakkas poiss peksma kõhtu ja jalgadesse. Sinikad olid pärast jalgade peal. Ema ei teinud väljagi. Siis paluti lapsel teatrist lahkuda. Ikka juhtub. Meie pakume omalt poolt seda, mida meil on pakkuda. Lapsed on väga erinevad, kunagi ei tea, mis sind ees ootab.

Madis: Siin lavastuses kohtuvad väikelaste nukuteater ja kaasaegne etenduskunst. Kas te oskate loetleda nende mõlema põhitunnuseid? Kas need hakkavad üksteist peegeldama ja samas kontrastina teineteist välja joonistama?

Helle: Mina ei oska öelda. Lastelavastus see küll ei ole. Ehkki me mängime väikest last. Kloun on ju ka nagu väike laps. Klounid teevad samasugust jura nagu lapsedki. Minu meelest on see ikka moodsa teatri noortetükk. Ma räägin seal ikka mitu juttu, mis on minu elus juhtunud.

Kaja: Näitlemistehnikad on ikka erinevad, ega mina ka kõiki tunne, veel vähem valdan. Siiski leiab siit üles psühholoogilise teatri viis minutit, leiab ka ekspressiivse üle mängitud emotsiooni, leiab palju banaalset, leiab ka tsirkuseesteetikat, samas uussiiruse võtteid ja minapildi representatsiooni, jäljendamist, olgu see siis otse maailmast või sellisena, nagu me maailma tahaksime näha. On ka publikuga manipuleerimise võtteid, aga kas need on nüüd uued või vanad, mine võta kinni. Juba traditsioonilises tsirkuses olid need kasutusel, nüüd taas kaasaegses etenduskunstis kasutusele võetud, küll veidi teisel kujul. Olen saanud siit prooviperioodist teadmise, et ei maksa oma uuega väga upsakaks minna. Visuaalteatrit, mis on NUKU teatri leivanumber, meil põhimõtteliselt pole, kõike, mida me teeme, teeme ikka päriselt ja ei varju illusioonide taha.

Madis: Helle, Kaja tegi poolteist aastat tagasi Teater. Muusika. Kino ajakirja sinuga intervjuu ("Vastab Helle Laas", Teater. Muusika. Kino, 2017 nr 7-8). Kas te saite selle kaudu tuttavaks?

Helle: Jah, seal saime tuttavaks. Kui jutt läbi sai, siis kuidagi naljaga ütlesin, et noh, mis siis edasi saab, kas teeme veel midagi. Sealt see koostöö idanema hakkas. Ütlesin ka kohe, et kõik jääb Kaja peale, mina ei suuda enam niiviisi, et kahekesi teeme, aga Kaja lavastab. Siis kinkis Kaja mulle oma raamatu, lugesin selle läbi ja enam-vähem sain aru, mis inimene ta on. Ma arvan, et meil töö klapib. Justkui oleks sada aastat koos olnud.

Kaja: Kuigi isiklikku suhet varem polnud, teadsin ma muidugi, kes on Helle Laas. Isiklik huvi tekkis sotsiaalmeedia kaudu. Olin esialgu hämmingus ja siis võlutud sellest, mida sa seal kirjutasid. Tänapäeval, kus kõik peab näima nii äge ja cool, ütleb üks naine, et tal on paha olla, niimoodi lihtsalt ja tõsiselt. Muidugi sa postitasid ka lõbusamaid lausumisi, aga see avalikult aus olemine tekitas minus huvi. Issand, milline julge naine. Ja siis järgmisel päeval postitad musta huumorit, mis tabab naelapea pihta ja puudutab mind. Ma tahtsin teada, kes sa oled. Siis tegin ajakirjale ettepaneku sinuga intervjuu tegemiseks, sest ajakirjaniku teesklemine on alati hea viis võõrale inimesele lähenemiseks.

No ja juhtuski see kõige hirmsam asi, et meie jutt ei salvestunud. Jube piinlik lugu. Nii väärikas grand old lady ja mina teen sellise bläki. Siiski otsustasin kribada midagi mälu järgi üles ja kujutada ette, mis sa oleksid võinud vastata, kui ma oleksin midagi niisugust küsinud. Sellise meetodiga sai intekas ikkagi valmis kirjutatud. Kui ma selle sulle suurte vabandustega saatsin, ütlesid sa, et ega see päris sinu jutt pole, aga põhimõtteliselt sulle meeldib see inimene küll, keda seal Helleks nimetatakse.

Madis: Kaja, sa oled olnud tsirkusetreener ja Helle pioneerilaagri kasvataja...

Helle: Ma olin vanempioneerijuht.

Kaja: "Ura!, Ura! Ura! Ura!"

Helle: Pärast kümnendat klassi olin ma raudteelaste laagris Vääna-Jõesuus. See oli ainult poiste rühm ja ma panin nad timurlasi mängima. Tublid poisid olid, tegid ise kõik ära. Ise võimlesid, ise sõid. Kui mängu kätte annad, siis mängivad nii, et vähe pole. Üks poiss oli tulnud laagrisse kirsasaabastega, ma andsin talle enda tennised jalga. Sealtpeale hakkasin lastega tegutsema. Ega ma sellele eriti mõelnud ja plaaninud ei ole, selline alateadlik värk. Töötasin sel ajal Normas mänguasjade tsehhis, aga kuidagi sattusin laagritesse. Seal oli söök prii, ilusate ilmadega sai ujumas käia, Peda tüdrukud tegid laagrites suvepraktikat. Õhtuti hakkas meie aeg, kui lapsed magama läksid. Mul pole kunagi lastega konflikti olnud. Ai, üks ikka meenub. "Vepsa muinasjuttude" etendus oli ja üks esimeses reas olev poiss tahtis ise tähelepanu keskpunktis olla. Märkasin, et tal on püksiauk lahti ja ütlesin talle, et pane oma püksilukk ka kinni. Terve saal hakkas naerma. Publik oli mul sellest hetkest käes ja etendus sai edasi minna.

Kohtumistel esimese-teise klassi lastega, küsis üks laps, kas ma olen abielus. Vastasin, et ei ole, olen korralik vanatüdruk. Tüdruk vastas kohe, et sina pole see vanatüdruk, kes minu isa ära viis.

"Vepsa muinasjuttudes" oli lastega koos mängult supi söömise koht. Laps tuli ja tõi mulle rubla ning soovis ka suppi. Ma ütlesin, et paneme selle raha nüüd ilusasti ära ja sööme kõik koos suppi. Teised mängisid mängu ja tema tuli raha pakkuma.

Kaja: Mind inspireerib laste juures see, et nad on mulle oma töökuse ja pühendumisega lausa eeskujuks. Kui nad on otsustanud midagi teha, siis nad teevad seda täiega, ei kalkuleeri ega kaalutle kasu. Ja muidugi see mäng, täiesti normaalne on mängida padjasõda, kui juhe kokku jookseb. Või kuidas laps seletab laagris, kui ma tema kotist võõra raha leidsin, et ju see siis libises tema kotti. Madratsid olid ju lähestikku. Või teatrifuajees siiralt kurvastav laps, kes arvab, et garderoobitädi võtab tema jope päriselt endale. Või laps, kes ei saa aru, mitu korda ta ikkagi peab magama, et homme tuleks. Lihtsalt see teistsugune maailm, kus pole kõik asjad veel paigas ja valmis.

Madis: Mida see 15+ ikkagi konkreetselt tähendab, kui julm teie lavastus on? Kas te näitate nõukaaja normaalsust?

Helle: Ega see nõukaaeg nii julm ka polnud. See juhtum, millest lavastuses räägime – et noortel usbeki tüdrukutel kamandati saunas püksid maha, ikka päris nii ei olnud. Neid ikka meelitati ja keelitati. Ma olen ka ise olnud Siberis saunas, kus me ainukesena olime paljad. Ülejäänutel, vene naistel, olid püksid jalas, ilmselt traditsioon või mis see on. Minu jaoks oli imelik, et ma jätan ühe koha pesemata. Kasvatajad olid täitsa hädas, ei võta, noh, pükse ära.

Kaja: Me oleme ise sellise maailma teinud ja ise täiskasvanutena selles süüdi. Meil on lavastuses tsirkusepiits, sellega kaasneb ähvardav hääl ja olukord. See, millega laps seda seostab, sõltub lapse elukäigust. Kui kodus on vägivaldne õhkkond, siis muidugi meenub talle see esimesena. Teoreetiliselt peaks see seostuma ju armsa tsirkuseloomaga. Piitsaga ju lõvisid taltsutatakse ja treenitakse kukerpalli viskama või läbi tulerõnga hüppama. Siin ei tohiks olla midagi julma. Traditsiooniliselt publik pärast plaksutab ja sööb mõnuledes suhkruvatti. Me ise oleme lastele seletanud, et loomad tsirkuses on vahvad, et inimene on looduse kroon.

Helle: Ma olen näinud tsirkuses tõelist daami. Veetsin lõvitaltsutaja Irina Bugrimovaga kaks tundi koos. Ta oli väga kihvt inimene. Ta oli ise juba pensil, aga käis Moskva tsirkusekoolis noorte eksameid vastu võtmas. Ta oli ise niivõrd võluv, see kõik, mida ta rääkis, ma ei mõista teda hukka. Sel ajal oli tsirkus niisugune. Tema ütles, et nad ei peksnud loomi. Tiiger ei rünnanud teda kordagi. Aga kui lõvi nii vanaks sai, et ta enam ei suutnud laval oma trikke teha, hoiti teda areeni taga puuris. Ja kui ta kuulis enda numbri muusikat, hakkas peaga vastu puurivõret taguma, nii et pea oli pärast üleni verine. Siis viidi ta loomaaeda. Taltsutaja helistas sinna iga päev. See loom oli kui oma pere loom. Bugrimova oli esimene naissoost lõvitaltsutaja Nõukogude liidus.

Madis: Aga Kaja, sa siiski tegeled tsirkusega.

Kaja: Jah. Tsirkus on üks asi, mida mina oskan. Juba kooliajal, kui ma ei osanud inglise keelt perfektselt hääldada või ei mõistnud, mis asi see null on ja kas arv null on siis olemas või ei ole ja kui ma hakkasin loendama, siis kas null tuleb ka ära lugeda või jätta vahele. Juba siis oli ainuke asi, mille üle sain uhke olla ja end veidigi väärikama tunda see, et ma oskan käte peal käia, teie, targad, seda ei oska. See tekitab alati enesekindlust. Ja lõppude lõpuks peaks laval tegema seda, mida sa oskad. Kahjuks või õigemini õnneks näeb "Ikaaria mängudes" kindlasti palju asju, mida ma veel ei oska.

Madis: Lavastuse teemadeks on tõde ja vale, reaalsus ja mitte-reaalsus. On ka üks stseen, kus räägite, et kõik inimesed, kes peavad mingeid ameteid, võiksid olla näitlejad. Iga inimene teab, et viiuli mängimiseks on vaja palju harjutada, aga näitlemine on justkui lihtne. Miks siis tsirkus kui n-ö mittetõsine asi on lavastuses nii olulisel kohal?

Kaja: No kuule! Kloun on see, kes peab oskama kõige rohkem erinevaid tehnikaid. Nali ei ole lihtne asi. Me küll kasutame klouni mõistet, aga klounid, kes midagi ei oska, on ka riigikogus ja igal pool mujal päriselus. Tegelikult on tsirkus väga tõsine asi. Tsirkuses võid surma saada, tsirkus on kõige tõsisem asi üldse.

Helle: Just. Minu onu Eduard Laas sai 1938. aasta teisel jõulupühal Soomes tsirkuses esinedes surma. Kukkus kaheksa meetri kõrguselt alla, kui turvanöör lahti tuli.

Madis: Te tahtsite alguses panna lavastusse ka selle klassikalise publikut käivitava "Tere"-etüüdi. Miks see välja jäi?

Kaja: Helle ei lubanud.

Helle: Mulle see asi ei meeldi. Laste juurde tulles ei saa karjuda. Pole vaja karjuda kõvemini, sa ajad nii lapsed lihtsalt hulluks. See on pulli tegemine ja nii nõme.

Madis: Laval on kaks naist, kes räägivad lugusid. Kas tegemist on lavastusega sellest, kuidas lugusid jutustada? Näitate mälu ebausaldusväärsust ja ümbermõtlemist või on tegemist autobiograafilise lavastusega?

Helle: Siin on nii ühte kui teist. Võtke selle nurga alt, et me mängime teineteisega. Ikkagi vormimäng. Mõnikord me tahame, et publik saaks aru, mõnikord ei taha, las mõtlevad ise. Tähtis on tõesti see, kuidas mängida. Minu viimased tükid on hirmus tõsised olnud. Olen väga igatsenud mingit koomuskit teha. Siin ma otsin seda vanainimese huumorit. Vanainimene, kes tahab veel noor olla. Siin saan seda kindlates kohtades teha. Isegi nukuga pole mulle naljakaid rolle pakutud. "Nukitsamehe" Metsamoor pole ju naljakas, pigem hirmus. Isegi Carabas Barabas oli kole, ma olen vist ainuke naine, kes on Eestis Carabas Barabasi mänginud. Seda ma otsin praegu, et saaks lolli nägu ja rumalat häält teha.

Madis: Mis teid inimestena ühendab, mis eristab?

Helle: Issand, kui uudishimulik sa oled. Mina ei oska seletada, see pole nii, et Kaja on niisugune ja niisugune.

Kaja: Minu meelest oled sa täpselt sama, nagu minu isa.

Helle: Ei ole.

Kaja: Kui ma veel laps olin, käisime isaga sageli järve ääres ujumas. Tema võttis mu riidest lahti ja viskas vette. Hiljem võtsin ise, aga tema ikkagi viskas.

Helle: No vot. Sama ei olnud. Sarnane võis olla, aga mitte sama.

Kaja: Kui ma seal vees hulpisin, pani ta oma suure kämbla mulle selja peale ja hakkas vajutama.

Helle: Näedsa, ei ole ma sama. Mina oleksin pannud käe su kõhu peale.

Kaja: Põhimõtteliselt pole vahet, kas on selg või kõht. Mõtle, kui ta oleks pannud oma käe veel mulle sinna kõhu alla.

Helle: Selle lihtsalt tunneb ära, kes on oma inimene ja kes pole. Lavastajatega on mul alati see pinge, et kuidas küsida ja kuidas ettepanekuid teha, et ta ei solvuks. Seda Kajaga ei ole. Mina ka ei solvu, kui ta mu mõtted välja viskab. Tema vaatab ju pealt.

Kaja: Vaatan. Vaatan. Ise istun ka siin lava peal ju. Eks me aitame üksteist. Selles, mida Helle hästi oskab, ma ikka usaldan teda. Aga loomulikult võtan ma vastutuse terviku eest.

Helle: Ma tahtsin väga, et Kaja võtaks nuku kätte. Kui mina võtan, siis on see tavaline, aga kui Kaja võtab, siis tekib sellest uus võte. See on hoopis midagi muud.

Kaja: Siis sa hüüdsid, et Kaja, sa tegid nii hästi, punkt lõpus ja puha. Taipasin, et see ikka on üks ja seesama, nagu liikumise puhulgi, sa ei saa niisama rahmeldada. Ka liigutusel peab olema algus ja lõpp. Juba oskan ma vähemalt nukku laval vaadata ja sellele tähelepanu pöörata. Äkki on üks asi veel meil sarnane – tahame tegeleda kõrvaliste asjadega, nendega, mis pole hetkel popid. Ma ei ütle, et meil tuleb suurepärane ja enneolematu nukulavastus, aga vähemalt selle ühe nukuga saame rõhutada, et nukk on väärtuslik ka tänapäeva laval.

Helle: Ma olen kogu aeg teinud seda, mida teised ei tee. Keegi ei teinud 80ndatel monolavastusi. Ainult Marje Metsuril oli Noorsooteatris "Rästiku pihtimus". Siis hakkasingi amatöörteatris Käpik monovariandina "Vepsa muinasjutte" tegema. Varem oli see kahele inimesele kirjutatud, aga kuna nukud olid olemas, siis hakkasin üksi tegema. Tulles tagasi Nukuteatrisse, tegi Rein Lauks uued nukud, neid ei antud Käpikust kaasa. Seejärel olingi nõus ainult üksinda nende monotükkidega töötama. Kui teised hakkasid monosid tegema, siis vaatasin, et kõige väiksematele polegi teatrit. Nuiasin endale selle välja. Kõige väiksematele on raske dramaturgiat leida. Vene teatris on kõik hästi teksti peal, aga kahe-kolme-aastane ei saa tekstist aru. Pilt ja liikumine räägivad palju rohkem. Sellist asja, nagu me Kajaga teeme, pole ma kunagi teinud. Mul peab olema huvitav.

Kaja: Palun väga. Seitsmekümne kuue aastane proua...

Helle: Ei, seitsekümmend seitse. Ja mitte proua, vaid neiu.

Kaja. Seitsekümmend seitse, olgu peale, ja ikka veel nõuab, et oleks huvitav. Sa võitled selle eest, et sinu töö oleks huvitav.

Helle: Muidugi, muidu pole ju mõtet teha

Madis: Kui teatrimaailm on ühiskonnamudel, siis kas teatris on palju ka võimuvõitlust?

Helle: Tead, mul pole seda võimujanu olnud. Ma olen kõigi inimestega kenasti läbi saanud. Aga erinevad ajad tekitavad erinevat teatrit. Nõukogude aja lõpus oli meil ikka päris jama. Miks ma Käpikusse läksin? Ma ei kannatanud seda jama siin enam välja. Milline õhkkond Nukuteatris oli. Kõik oleneb sellest, millised inimesed kokku saavad, mis siin toimub. Direktor Ants Kivirähk tegi nii, et mul tööstaaž ei katkeks, kui ma Käpikusse läksin. Seal ootasid mind nukud ja Vepsa muinasjutud. Neli aastat pidasin seal vastu ja siis tulin Nukuteatrisse tagasi.

Hiljuti avaldasin aforismide raamatu, ma poleks seda ise teinud, panin lihtsalt oma mõtteid Facebookis kirja ja teised ütlesid, et mis sa niisama ära annad, tee raamat. Hetkel ma ei tunne üldse, et Nukus oleks omavahelist madistamist. Ma ei lähe teisi surkima, mul on omad etendused. Mind hoitakse siin teatris ikka väga hästi.

Kaja: Isegi mina tunnen seda hellust ja hoolt, mida sinule jagatakse.

Helle: Tee oma tööd ja ära surgi teiste asju.

Kaja: Oot-oot, mina tunnen küll võimuvõitlust. Justkui need, kes on lõpetanud teatrikooli, teevad õiget teatrit, nendel on riiklikud töökohad, nende palgad tõusevad, aga mina teen kogu aeg valet teatrit.

Madis: Helle, kas sa teed Kajale kogu aeg kohvikus välja selle pärast, et sina oled rikas riigipalgaline ja Kaja on vaene vabakutseline?

Helle: Ma ei ole rikas, olen poole kohaga teatris. Mulle meeldib. Kui ma olin noor, siis ma ei saanud kellelegi välja teha, polnud lihtsalt sellist võimalust. Ega Kaja pole ainuke, kellele ma välja teen.

Kaja: Kellele sa veel teed välja?

Helle: Katile teen ja...

Kaja: Kas Kati on parem kui mina?

Helle: Ära hakka jälle seda etenduse teksti jurama siin. Mul on palk ja pension ka, ma võin seda endale lubada.

Madis: Mis teemad siit lavastusest veel läbi jooksevad?

Helle: Mul on kahju, et ma ei suuda teatud asju teha, eriti just Kajaga koos. Mul ei tööta üks põlv hästi ja ma ei saa hüpata. Olen juba korra kepiga käinud ja nüüd olen ettevaatlikum. Füüsiliselt ei ole ka kõik nii hästi, ei saa lihtsalt kõike, mis tahad. Ikka vanus annab tunda. Aga kui ma siin last mängin, siis ma mõjun vanainimesena, sihukesena, nagu need seal Toompeal hiljuti rähmlesid. Terve see kari tuleks nõukogude aega tagasi saata.

Madis: Kas te paljastate siis inimese rõveda poole?

Helle: See ei mõju rõvedalt, see ajab lihtsalt naerma.

Kaja: Ei aja naerma. Kui ma sind vaatan, siis on ikka õudne küll.

Helle: Sinul jah, aga publikut ajab see naerma.

Kaja: Toompea asja puhul on samuti, alguses ajab, aga pärast kodus nutad.

Helle: See ajab tigedaks, aga tigedus ajab omakorda labaseks. Mu ema ütles selle kohta, et mõistus on aja maha võtnud.

Kaja: Minu meelest pole halba ega head inimest olemas. Kõik on õudne, küüditamine on õudne ja auto alla jääda on õudne ja üksiku naisena elada on ka õudne.

Helle: Kui sa minu peale mõtled, siis minul on väga tore elu olnud.

Madis: Te ikka päris samasugused pole?

Kaja: Ma tahtsin öelda, et ole sa Siberis või Eestis, rikas või vaene, vabakutseline või riigitöötaja, lõvitaltsutaja või baleriin, tähtis on see, k u i d a s sa oled, mitte see, k e s ja k u s sa oled.

Helle: Olgu peale. Sellega nõustun. Kui see lavastus meil kenasti välja tuleb, siis teeme järgmise lavastuse Nukuteatri uues formaadis, labori all, kus antakse kunstnikele vabad käed.

Kaja: Aga ringreisile me ei lähe.

Helle: Ei lähe jah. Siis ma suren sul seal käte vahel ära. Mulle on ennustatud midagi seitsmega. Kui ma olin esimest korda haiglas ja selg põles, siis üks koristaja, kellele ma oma apelsini andsin, ütles ükskord, et ega te praegu ära ei sure, praegu on veel vara. Ütles midagi seitsmega ja jäi äkki vait. Ma ei hakanud ka rohkem küsima.

Kaja: Kui sa nüüd kolme aasta jooksul ära ei sure, siis äkki ei suregi enam.

Helle: Nii võib juhtuda küll, jõuame mitu laborit veel ära teha.

Kaja: Helle, kas nüüd hakkad sina siin seda etenduse teksti jurama...?