Ott Karulin: hakkab looma! ({{commentsTotal}})

Toompea
Toompea Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani, laia haardega kultuurikäsitlust ei ole veel ühelgi erakonnal.

"Vaade maailmavaateta vaateisse" – nii pealkirjastasin oma eelmise erakondade riigikogu valimiste kultuuriprogrammi analüüsi, tõdedes: "On vist paratamatu, et poliitikute tööturul paremate isikute nimel võitlevad massiparteid ei saa endale selgelt eristuva maailmavaatega poliitikat lubada, saati siis kultuuri osas, mille puhul veel üle-eelmistel riigikogu valimistel piirdus enamik parteisid põhiseaduse preambuli tsiteerimisega" (Sirp 13. II 2015). No hakkab looma, võib sel korral öelda, sest enamikul erakondadel on tõepoolest programmis nii üksjagu lubadusi kui ka maailmavaatelisi valikuid.

 

Globaalne rahvuslus. Kontseptuaalselt huvipakkuvaim – ja seega vaieldavaim, aga mida muud ühelt ideelt nõuda saakski – on Erakond Eesti 200 globaalse rahvusluse mõte. "Eesti võtab sihi saada kultuuri eksportivaks maaks ja loometööstusest on kujunenud Eesti üks olulisimaid majandusharusid," lubatakse julgelt ning nenditakse: "Eesti keel ja kultuur säilivad vaid siis, kui me suudame nende positsiooni kindlustada globaalselt, mitte üksnes siin, Eestimaal." Globaalne rahvuslus peaks Eesti 200 arvates kokku tooma nii Eestis elavad teised rahvused, välismaal elavad eestlased kui ka kultuurihuvilised välismaalased ning selleks peaks erakonna arvates võimalikult suure osa eesti kultuurist digiteerima. Seega on Eesti 200 eesmärgiteravik suunatud ennekõike kultuuri vahendamisele, millest võib järeldada, et loomise poolega on asjad pigem hästi. Võib siiski küsida, kas digiteerimine on tingimata see (ainus) võluvits, mis seob omavahel residendid ja diasporaa ning tagab loojatele eksporditulu. Abiks on see kindlasti, tingides muu hulgas uusi teenuseid (nt programmis mainitud virtuaalekskursioonid meie vaatamisväärsuste juurde ja metsikusse loodusesse), aga vastuseta jääb, mil määral muudab selline lähenemine kultuuripilti laiemalt. Igasugune looming pole digitaalselt samaväärselt nauditav, seega on loogiline arvata, et Eesti 200 peab vajalikuks mingeid valdkondi eelisarendada (nt film, muusika). Või on hoopiski plaanis investeerida loomingulistesse uurimustesse, millega katsetatakse eri valdkondades tehnoloogia kasutamise võimalusi? Nii kaugele pole nooruke Eesti 200 veel mõelda jõudnud, kuigi ehk pole planeeritav digikultuuri arenduskeskus vaid soe töökoht riigikogust välja jäävatale erakonnaliikmetele ning see tõepoolest "ajakohastab Eestis pakutavat kultuurikogemust" (loodetavasti ikka koostöös loojatega, mitte parteikontoris).

Unikaalne kultuuriruum. Globaalse rahvusluse ideegi lähtub suuresti arusaamast, et Eesti kultuur on eestikeelne ja seega elame unikaalses kultuuriruumis, nagu on sõnastanud Isamaa Erakond: "Me usume, et just Eesti kultuuriruumi unikaalsus annab ka meie loovisikutele jõudu luua uusi ajalikke ja ajatuid teoseid, mis rikastavad vaimselt meid kõiki ja teevad Eesti suuremaks ja nähtavamaks kogu maailmas". See mõte kordub ka Vabaerakonna programmis, kes peab "kõige tähtsamaks eesti keele ja kultuuri võimet hoida ja mõtestada meie kultuuriruumi kui Eestile ainuomast vaimset sidet eestluse kandjana" ning väärtustab kultuuriasutusi "kultuuri tuumväärtusi hoidvate ja kasvatavate asutustena …, millel on oma valdkonnas õigus ja kohustus luua kultuurilist lisandväärtust". Vabaerakond toob ka kasutusele mõiste "positiivne rahvuslus", mida küll valimisprogrammis ei mõtestata, aga mis ilmselt lähtub nn positiivse diskrimineerimise põhimõttest ehk tundest, et väikse Eesti positsioon on maailmas ebavõrdne. Erakonna Eestimaa Rohelised rahvusluse kontseptsioon paigutub kuhugi Isamaa/Vabaerakonna ja Eesti 200 vahele. Öeldakse, et "Eesti identiteet põhineb meie keelel ja kultuuril," kuid "Eesti rahvuskultuuri püsimine ja areng peab olema ühendatud teiste kultuuride väärtustamisega".

Aga mida arvab rahvuslusest Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, on siinkohal hea küsida. Üllatavalt vähe. "Edendame rahvuslikel traditsioonidel põhinevat loomingulist huvi- ja harrastustegevust, seome kogukonna ja rahvusliku identiteedi ühtseks tervikuks," on kirjas EKRE programmis, kuid selle eesmärgi tagamise peamise tegevusena lubatakse haridussüsteem üle viia eestikeelsele õppele ja kasvatada koolides "eestlaslikku tervemõistuslikku maailmatunnetust". Mida see täpselt tähendab, ei avata, sest EKRE programmis eriti sõnu ei tehta. See aga tähendab, et iga sõna kaal on kulla hinnaga. Nii lubatakse muu seas toetada "rahvusliku kasvatusega tegelevaid organisatsioone" ning korraldada ümber Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu jt kultuurirahastute tegevuspõhimõtted, "lähtudes omariikluse ning kultuuripärandi säilitamise, edendamise ja kultuuri levitamise vajadustest". Mis on see "rahvusliku kasvatus", "omariikluse vajadus" või ka "eestlaslik tervemõistuslik maailmatunnetus" ning kes selle üle otsustab, võib vaid aimata.

Muidu ei peakski ehk siinkohal tsensuuri hoiatuslippu lehvitama, kui üks EKRE haridust puudutav programmipunkt poleks pea sõna-sõnalt maha kirjutatud muu maailma (juba valitsusse jõudnud) paremäärmuslike parteide põhimõtetest: "Välisfondide poolt Eesti haridusse ja teadusesse suunatud vahendid peavad kandma Eesti riigi ja ühiskonna huve." Meenutuseks: Ungari Kesk-Euroopa ülikool oli sunnitud pärast kohtuvaidlust peaminister Viktor Orbáni valitsusega kolima osaliselt Viini ning Austraalias on kehtestamisel nõue, et riigi rahastatud teadusprojekte hinnataks ka rahvuslikust huvist lähtuvalt. Seega pole palju karta, et EKRE ettekujutuse järgi võiks valitsusel olla õigus ümber otsustada ka näiteks kulka sihtkapitalide määratud toetused, kui need ei vasta piisavalt "omariikluse vajadusele". Õnneks tuleb selleks enne seadust muuta (ja veel enne seda valitsusse saada ning oma koalitsioonipartnerid ära veenda), aga seegi pole ju võimatu.

Tegelikult ei ole EKRE oma kontrollisooviga ainus. Erakondade kultuuriprogrammide suurima vastuolu leiab hoopiski Isamaalt. Ühelt poolt deklareeritakse, et "kultuuri arengu aluseks on isikuvabadus ja inimeste soov ennast teostada" ning "ainult vabalt arenev looming on mitmekesine ja tugev", mistõttu seisab Isamaa "vastu igasugustele vaba sõna ja vaba mõtte tsenseerimise katsetele". Samal ajal, lubades jätkata kunstniku- ja kirjanikupalga maksmist, rõhutatakse (!), "et riikliku toetusega peab kaasnema ka tulemus". Millal ei kaasne? Kuna senised loojapalga teeninud on toetuse saamise perioodil olnud märkimisväärselt produktiivsed, saab vaid järeldada, et tulemus pole mingil põhjusel Isamaale piisav olnud. Või siis ei ole see tulemus olnud õige tulemus? EKRE puhul on vähemalt aru saada, mida tulevik tuua võib, aga see vasturääkivus Isamaa programmis võib tähendada mida iganes (sh suurematki kontrolli kui EKRE-l plaanis).

Idealistid ja pragmaatikud. Jah, selge maailmavaade on valimisprogrammides oodatud, isegi kui need jäävad piisavalt avamata. Elurikkuse Erakonna öko-digiriigi kontseptsioon on põnev, aga jääb programmis napisõnaliseks. Nende põhimõtted, nagu hariduse, teaduse, kultuuri ja ettevõtluse lõimimine kui investeering tulevikku või Eesti põliskogukondade ja pärandkultuuride oluline roll ühistegevuste keskse regionaalpoliitika toetamisel või laiapõhjaline julgeolek, kus riigikaitse, sotsiaalse julgeoleku jms kõrval mainitakse ka kultuuri, on märk kultuuripoliitika laiemast vaatest, aga jäävad vaid loosungite tasandile.

Viimast võib öelda ka Reformierakonna kohta, kelle kultuuriprogramm lähtub suuresti loomemajanduse kontseptsioonist. See, et lähtub, pole üllatus, küll aga see, et programmist leiab sedasama kantseliiti, millega EAS kümme aastat tagasi suure hurraaga alustas. Kes teemaga vähegi kokku puutunud, teab, et toona planeerituna pole loomemajanduse toetusmeetmed loodetud tulemusi toonud (valdkonniti on see muidugi erinev, aga ka edukamad neist on suurendanud pigem kultuurivahenduse mahtu kui eksporditulu) ja kohe kindlasti pole loomemajanduse kontseptsioonist saanud elujõulist riigi ja loojate vahelise finantssuhtluse tuumkäsitlust, sest seda suhet polegi võimalik ainult bilansis mõõta. Reformierakonnal on ju opositsioonis istudes olnud üksjagu aega, et nüüdisajale sobivam lahendus välja pakkuda, aga ilmselt on kultuuripoliitika nende huviteemade hierarhias endiselt kohustusliku äramärkimise kategoorias. Aga eks ole maailmavaade seegi.

Üllatustega jätkates tuleb tõdeda, et ka kahe koalitsioonipartei – Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna – kultuuriprogrammid ei paku palju ainest kaasamõtlemiseks. Mõlemal on need küll põhjalikud, aga ka pragmaatilised. On arusaadav, et valitsuserakond tahab ennekõike ette lugeda oma seniseid saavutusi (nt kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu viimine Eesti keskmise palga tasemeni, mis õnnestubki 2020. aastaks ära teha ja mille eest tuleb kultuuriminister Indrek Saart vaid kiita), aga mis on järgmised eesmärgid? "Kultuur 2030" protsess on kohe algamas ja väga tahtnuks sellesse sisendit saada.

Eks pea- ja kultuuriministri erakondade positsioon ongi teistega võrreldes keerulisem, sest arvata on, et head mõtted jõuavad ka teiste parteide programmidesse ning tagantjärele ei mäleta keegi, kes sellega esimesena välja tuli. Selles mõttes peaks ehk koalitsioonierakondade kultuuriprogrammi osana võtma (ja tunnustama) ka ideid, mis on jõudnud mitme partei programmi. Neid leidub ka lisaks kultuuritöötaja miinimumtasule ning kirjaniku- ja kunstnikupalgale. (Jätan järgnevalt kõrvale pea kõigis programmides esindatud üldpõhimõtted, nt kultuuripärandi hoidmine, raamatukogude ja rahvamajade võrgustiku säilitamine ning laulu- ja tantsupidude jätkuv korraldamine jms.) Neist olulisim on nn loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimus ehk kuidas tagada ebaühtlase sissetulekuga inimestele ravikindlustus. Jää murdus ilmselt tänu Praxise septembris esitletud uuringule "Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?", kus kirjeldatakse nii probleemkohti kui ka võimalikke lahendusi ja kulukust. Selgus, et vaja on lihtsat arvutamispõhimõtte muutmist (kultuuriinimesed on sellest kõnelenud muidugi juba aastaid) ning väga kallis lõbu see polekski. Tegelikult oodanuks, et uuringu järel liigub see küsimus valimisprogrammide kultuuripeatükist tööturu või majanduse ossa, sest muudatuse mõju on laiem, aga et loovisikud on selle teema peamised eestkõnelejad olnud, siis vahet pole – peaasi, et tehtud saab. Et saab, lubavad nii sotsid, Keskerakond kui ka Isamaa ehk kogu praegune koalitsioon, see tekitab õigustatud küsimuse: mis põhjusel seda muudatust juba enne valimisi vastu ei võeta? Tehke ära ometigi!

Nn riigiarhitekti institutsioon saab tehtud, kui järgmise koalitsiooni moodustavad sotsid, Isamaa ja Eesti 200. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumtasu põhimõte laieneb koori- ja tantsujuhtidele ning teistele huvikooliõpetajatele, kui see oleks sotside, Eesti 200 ja Vabaerakonna teha. Galeriiprogrammi, mis loob vajalikud tingimused kaasaegse kunsti eksponeerimiseks väljaspool suuremaid linnu, tõotab algatada Isamaa ja toetavad sotsid. Samuti on üksjagu lootust, et lisarahastuse saab õpilaste huviharidus, sest seda lubavad Reformierakond ("Teeme muudatused praeguses huvitegevuse rahastamise korras, et toetada kõigi laste ja noorte osalemist neile meelepärases huvi­tegevuses."), rohelised ("Igal lapsel peab olema võimalus osaleda tasuta vähemalt ühes huviringis.") ning kõige konkreetsemalt sotsid: "Loome kõigile Eesti noortele võimaluse osa saada meie rikkalikust kultuurist ja anname koolidele iga lapse kohta 100 eurot õppeaastas sihtotstarbelist raha, et katta õpilaste kulud ühiselt korraldatud kultuuriürituste ja -pärandi külastamistel. Sellele lisaks loome võimaluse taotleda täiendavat transporditoetust nendele koolidele, mis asuvad maakonnakeskustest ja suurematest linnadest kaugemal."

Harras üksmeel valitseb ka erarahastuse kaasamise osas. "Selleks et innustada inimesi ja ettevõtteid kultuuri panustama, muudame annetused Eesti Kultuurkapitalile tulumaksuvabaks," ütlevad sotsid. Isamaa lubab "ettevõtetel investeerida tunnustatud kultuuriprojektidesse teatud summa ulatuses maksuvabalt" ning kahekordistada tulumaksusoodustusega vabaühendustele tehtavate annetuste ülempiiri. Eesti 200 tõotab tuua kultuuritööstusse, -haridusse ja -tegevusse rohkem ressursse, muutes erainvesteeringud ja metseenluse "majanduslikult atraktiivseks".

Optimismiks on seega justkui põhjust, kui nelja aasta eest kirjutatud valimisprogrammide analüüsis poleks läbivate teemade loetelu olnud üsna sama, mis selgi korral (sh kultuuriteenuste maksusoodustused ning loovisikute sotsiaalsed garantiid). 

Kultuuriministeeriumist välja. Nagu alguses öeldud, on valimisprogrammides sel korral märksa enam esil maailmavaatelised valikud, ka lahendatavad murekohad on paljuski korduvad ja kattuvad. Märgatav on mõningane kultuuri senisest laiem mõtestamine ehk seda ei nähta enam ainult kultuuriministeeriumi haldusalana. Vähemalt loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani laiapõhjalise kultuurikäsitluse elluviimiseks pole ühelgi erakonnal. Lootust tundub siiski olevat, et nelja aasta pärast juba on – seda enam et vahepeal valmib "Kultuur 2030", millega suudetakse ehk samuti valdkonnapõhisusest välja murda. Ja kuigi riiklike strateegiate osas skeptikuid ikka leidub, peab tunnistama, et vahetult enne eelmisi riigikogu valimisi jõustunud "Kultuur 2020" mõju oli parteide valimisprogrammide kultuuripoliitika osale märkimisväärne. Tõsi, toona veel pigem tsiteeriti, aga eriti ei mõtestatud, kuid nüüdseks on sellestki algtasemest sammuke edasi astutud. Kas kultuuripoliitikaga võiks kunagi tulevikus lausa valimisi võita, on siiski vähetõenäoline.

 

PS! Arvake ära, millise erakonna programmis leidub järgmine lause: "Toetame kohalike omavalitsuste õigust oma elanikke informeerida omavalitsuse poolt välja antava ajalehe vm meedia vahendite kasutamise kaudu."

Artikkel ilmus 25. jaanuari Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: