Salinger suri 2010. aastal, jättes endast maha väikese hulga avaldatud töid, millele pole pärast 1965. aastal väljaandes New Yorker ilmunud lugu "Hapworth 16, 1924" lisa tulnud. Aastaid on levinud kuuldused, et kirjanik jätkas kirjutamist ka järgnevatel aastakümnetel, mis ta veetis New Hampshire'i külas Cornishis avalikkusest eemal, vahendab The Guardian.

Kuid tema poeg Matt Salinger kinnitas nüüd avalikult, et ta isa ei lõpetanud kunagi kirjutamist ja kõik, mis ta kirjutas, saab mingil hetkel ka avaldatud.

Matt Salinger ütles, et tema isa kubises ideedest ja mõtetest. "Ta sõitis autoga ringi ja tõmbas tee kõrvale, kui tahtis midagi üles kirjutada ning naeris siis omaette – mõnikord ta luges mulle ette, mis ta oli kirjutanud, teinekord mitte, ja tal oli iga tooli kõrval alati märkmik."

"Ta otsustas lihtsalt, et tema kirjanikutööle on parim, kui ta ei puutu väga inimestega kokku, eriti kirjandustüüpidega," märkis ta. "Ta ei tahtnud selles pokkerimängus osaleda, ta tahtis – nagu ta julgustas ka kõiki tulevasi kirjanikke tegema – omas mahlas haududa."

Näitleja ja produtsent Matt Salinger kummutas 2013. aastal tekkinud kuuldused tema isa viiest uuest raamatust, sealhulgas "Kuristik rukkis" peategelasest Holden Caulfieldist ja Salingeri lühiajalisest abielust natsidega koostööd teinud Sylviast rääkivate lühilugude kohta.

Kuuldused tekkisid kirjanikust tehtud dokumentaalfilmi tõttu, kus tema lähisugulased ametlikult ei osalenud. "Kõik, kes mu isa vähegi mõistsid, peaksid seda, et ta kirjutaks raamatu oma esimesest abielust, hüsteeriliselt naljakaks."

Ta ei paljastanud lugude sisu, kuid kirjeldas oma isa hilisemat tööd, märkides, et see ei arene lineaarselt, mis viitab tema hinnangul selgelt sellele, et ta soovis teha midagi hoopis teistsugust.

Tema ja Salingeri lesk Colleen O'Neill, kellega ta vastutab ühiselt õiguste eest kirjaniku loomingule, on materjaliga töötanud alates 2011. aastast. Ta ütles, et see ole veel avaldamiseks valmis.

"Ta tahtis, et ma selle kõik kokku paneks ja töö ulatuse tõttu teadis ta, et see võtab kaua aega. See oli keegi, kes kirjutas 50 aastat ilma midagi avaldamata, nii et materjali on palju. Seega ei ole see vastumeelsus seda materjali avaldada või vajadus seda kaitsta – kui see kõik on valmis, jagame me seda ka teistega," ütles ta.

See võtab tema hinnangul aastaid, kuigi ta loodab, et vähem kui kümme aastat. "Ma arvan, et ma ei pea selle pärast vabandama, aga lugejad peaksid teadma, et me teeme nii kiiresti kui me suudame. Ma tunnen survet sellega ühele poole saada rohkem kui isa."

Ta on töötanud ka selle nimelt, et tema isa varasemaid lugusid, mille avaldamist Salinger ise oli pidanud ebaõiglaseks, ei avaldataks uuesti. "Oletame, et sul oli mantel, mis sulle meeldis ja keegi käis su kapis ja varastas selle. Täpselt nii ma ennast tunnengi," märkis kirjanik 1974. aastal New York Times'ile pärast seda, kui avaldati kaks köidet tema kogumata teostega.

"See ei tule kergelt, see pole lõbus," rääkis Salingeri poeg avaldamise takistamisest. "Ma teen seda seepärast et mu isa oleks seda teinud ja armastusest tema, tema töö ning raamatute vastu ja nende kaitsmiseks."