Eesti Ajaloomuuseumi sündmusnäituse "Vali parem minevik" jaoks antud intervjuus küsiti Lauristinilt, mida feminism tema jaoks tähendab?

"Naisõigusluse ideoloogia, mida seotakse liialt võimuga. Ma pean seda lähenemist liialt mehelikuks – võitluse ja väravate löömise mentaliteet, mis teeb poliitika minu jaoks ebameeldivaks," ütles Lauristin.

Eesti lähiajaloo üks mõjukamaid naispoliitikuid tunnistas, et ei pea ennast feministiks.

"Mulle sugugi ei meeldi see, et naised peavad ka võimu saama. Mul oli Saksamaal 1988. aastal õõvastav kogemus – koosolek, kus laval rippus suur loosung "Macht für Frauen!" ("Võim naistele!"). Mina ei taha võimu meestele ega naistele, mina tahan võimu inimestele!"

Isakese ehk patriarhaalse kultuuri fenomen

Küsimusele, miks naised ei vali naisi, vastas Lauristin, et selle taga on meie macho-kultuur ja selles on ta feministidega ka ühel meelel.

"Juhtidena nähakse meil mehi. Isake istub laua otsas ja ütleb, kes millal lusika pudru sisse paneb. See isakese ehk patriarhaalse kultuuri fenomen on meil väga tugev. Mart Helme, nagu Edgar Savisaargi varem, ekspluateerib seda isakese rolli ja seepärast naised EKRE-sse lähevadki. Vanemale põlvkonnale on see harjumuspärane, noortel naistel pole sellist isakest vaja. Nii nagu peres, nii ka tööl ja poliitikas. Kui ootad tööl juhilt kõva kätt, siis ootad seda ka poliitikult.

Kui aga vaadata uut põlvkonda, siis on neil Lauristini hinnangul hoopis teistmoodi organisatsioonid, pole hierarhilisi rolle, on rohkem koostööd.

"Seal lähevad mehed natuke naiselikuks, vastandades end tahtlikult traditsioonilisele macho-kultuurile. Kui see poliitikasse kandub, siis asjad muutuvadki," märkis Lauristin.

Poliitikas valitseb jalgpallimentaliteet

Lauristini sõnul valitseb Eesti poliitikas jalgpallimentaliteet, kus on vaja saada võim, võistelda ja võita, aga mitte midagi ära teha.

"Jalgpall on mäng ja selline lähenemine muudab ka poliitika mänguks, aga poliitika on midagi muud.

Macho-kultuur pole Lauristini sõnul omane ainult meestele, vaid kui naised tahavad poliitikas edu saavutada, võtavad nad omaks samad reeglid ja väärtused, siis pole enam vahet, kas poliitikas on mehed või naised.

"Poliitikasse peaks tooma uue laine, aga naised mängivad praegu ikka veel poiste reeglite järgi. Küll naiselike võtetega, aga ikkagi."

Mitte matriarhaat, vaid suurem vabameelsus

Lauristini sõnul toimub praegu kogu lääne ühiskonnas põlvkonnavahetus.

"Industriaalse töökorraldusega harjunud põlvkonnad peavad loovutama koha ühiskonnas nö patsiga poistele ja tüdrukutele, kes ajavad asju teistmoodi. Elukutsed ja peresuhted muutuvad, tööturg muutub. Ühiskond on sulanud lahti ja läinud voolama. Kännukuningate jaoks, kes kividest ja kändudest kinni hoiavad, on see traagiline lõhenemine, uue põlvkonna jaoks mitte."

Lauristini arvates asendub macho-kultuur feminiinsema kultuuriga, kus mehed muutuvad heas mõttes naiselikuks ja naised võivad olla nii naiselikud, kui nad olla tahavad, teesklemata mehelikkust.

"See ei tähenda matriarhaati, see tähendab suuremat vabameelsust," leidis Lauristin.

Laupäeval, 23. märtsil 2019 kell 13 meenutavad Maarjamäe lossis näituse "Vali parem minevik!" raames 1992. aasta valimisi kolm tollal riigikogusse valitud naist: Marju Lauristin (Mõõdukad), Liia Hänni (Mõõdukad) ja Siiri Oviir (Rahvarinne). "Vali parem minevik!" on Eesti esimene sündmusnäitus, mis käsitleb 1992. aastat.