"Loodan, et The Prodigy ikkagi jätkab vaatamata sellele, et ajaloo vast kõige edukam maskott oma tule kustutas. The Prodigy on ainus bänd maailmas, kes on mingil moel kasvõi korraks meeldinud kõigile. On ühendanud ligi kolmkümmend aastat täiesti erineva taustaga inimesi ja olnud hüppelauaks nii tantsumuusika austajatele raskema muusika suunal kui olnud esimene salaarmastus karvaste jaoks. Täiesti fenomenaalne bänd.

Kui Keith Flint hakkas vokalisti ja esitola rolli alles bändis võtma, siis tundus ta isegi omamoodi tüütu. Aastatega aga saigi temast see The Prodigy, kellele esimesena mõeldakse, kui bändist juttu teha. Aktiivne hulluke, kaasakiskuv MC ja omapärane tantsulõvi – just tema tegi bändist täiusliku terviku, mille sarnast teist maailmas pole ega vast enam tule ka. Pisardan.

Minu isiklik suhe The Prodigyga:

Aasta 1994, just siis, kui sundkool sai otsa ja kogu mu maailm avardus sekundiga. Aasta, mil ilmus The Prodigy teine album "Music For The Jilted Generation", MTV oli tõeline ja sealt tuli alatasa "One Love" ning "No Good (Start The Dance)", natuke hiljem ka "Voodoo People". Kui neist esimene võlus tollal pigem ajakohase 3D graafikaga, siis teised kaks hitti olid juba kümnesse nii helilt kui pildilt. Strobo-valguses tantsivad inimesed ja haamriga puruks pekstav sein, murtud rütmid ja metsarahva väge täis rituaal. Kõik see, millega noor just 100% death ja black metal'it armastav hilistiinekas end uskuma panna. Kui varem kannatas metali kõrvale kuulata vaid hardcore techno't (sest see oli raju ja kiire) ja ambienti (muusika, mis kõlas nagu metal-bändi intro), siis nüüd oli justkui midagi, mida mõistsin veel, kuigi see ei kategoriseerunud eelnimetatute gruppi.

Ajaks, mil ilmus algselt The Prodigy viimaseks jääma pidanud album "The Fat Of The Land", olin juba suht fänn, ostsin kõikvõimalikke üllitisi neilt (albumid, singlid, bootleg'id) ja lasin omale teha neoonkollase "Experience"-albumi aegse logoga T-särgi, mille nagu kiuste panin selga ka death/black metal-kontserditel. Isegi esinedes. Hiljem sain Kadaka turult ägeda augukestega hokimängija särgi, The Prodigy ämblik seljal, mille järgi mind just Tallinna kolinud kingapörnitseja Rein Fuks Lasnamäe vahel ära tundis.

Muusika laiema kuulamisega oli muutunud ka Forgotten Sunrise'i looming ning must oli saanud lisaks DJ. Kui Prodigy 1998. aastal oma kolmanda albumi tuuriga esmakordselt Tallinna tuli, siis oli väike konkurss, et kes võiks soojendama saada. Mäletan selgelt, kuidas oli talv ja tunnike enne demode viimise tähtaja lõppu sain kelleltki tuttava tuttavalt CD-Ri peal Forgotteni algelised elektroonilised ponnistused kätte ja sai kähku korraldaja vanalinna kontorisse plaat viidud. CD-kirjutajaid sellal polnud kellelgi ja toorik maksis 200 krooni, mis oli peaaegu originaalplaadi hind ja napilt viiendik mu kuupalgast.

Soojendama ei saanud keegi, aga kuulsin kindlatest allikatest, et sõelale olid jäänud Joel De Luna X-Plode, No-Big-Silence ja Forgotten, ehk isegi nende 8-bit -saundidega tehtud kraam, oli peaaegu soojendaja vääriline. Andis edasiseks jõudu. Mis aga küll õnnestus, oli mängida uhkelt DJna praeguseks mahalammutatud ERKI fuajees The Prodigy kontserdi afterparty'l.

"The Fat Of The Land" on vaieldamatult üks parimatest, kui mitte parim tantsumuusika album, mis eales tehtud. Mäletan, kui olin kõrge palavikuga voodis ja Jan oli seltsiks külas, mängisime kaarte ja kuulasime mussi, telekas taustal hääletu peal. Kui tuli "Breathe" (ja seda tuli üle iga 4-5 loo), läks muss pausile ja MTV volüüm peale, seiskus kaartide tagumine ja vaatasime sada korda nähtud videot nägudega, nagu näeks alati esimest korda.

The Prodigy on teinud oma aja jooksul paar lahjemat albumit, aga pole maha käinud kunagi. Ainus bänd, kelle lugusid võid ükskõik, millisel peol mängida ja kui varem on plats puhas, siis selle peale jookseb seltskond kokku, keda varem nagu peol ei märganudki. Haruldane. Me ei räägi ühest hitist, vaid neid lugusid, mis mõjuvad magnetina, on neil kümmekond. Kas ma mainisin, et nad on ka parim live-bänd? Eriti siseruumes. Natuke kurb, et teps kesise heliga Õllesummeri kontsert mu enda jaoks sel kujul viimaseks jäi. Kõik liikmed on teinud eraldi muusikat ning suht edutult. Töötab just see kooslus, see keemia, millisena The Prodigy eksisteerib. Loodan, et eksisteerib oleviku vormis. Enda leegi kustutanud Keith Flinti kingadesse ei passi keegi, aga olen veendunud, et kuni meil on Liam Howlett, on veel kõik võimalik.

Kolmapäeval pühendan "Röntgeni" (Raadio 2 kell 23:00) The Prodigy loomingule ning reedel on GG Tallinn UPSis, kus kõlab alati The Prodigyt rohkem kui ühelgi teisel peol! Ta elagu!"