Ma olen tegelikult korduvalt enda peas mõelnud, et ega ma rohkem ikka Õllesummerile õhtu peaesinejaid vaatama ei lähe. Seal on lava paigutuse tõttu meeletult kitsas, inimesed mitmetunnisest õllejoomisest häirivalt nokastanud ning tihti vaevavad kontserti ka tehnilised probleemid. Kas pole minus siis piisavalt enesekindlust või mis, aga pea iga aasta jõuan ma sinna ikkagi vähemalt korra, et kuulata mõnd suurt poppstaari. Artistide valik on lihtsalt sedavõrd mitmekülgne ja põnev, et ei saa minemata jätta. Sel korral juhtus sama asi kunagise suure lemmiku The Prodigy'ga. Ohjah.

Ma lähen siis algul sama rada, mida seni mitmed kommentaatorid ning kriitikud. Lisaks sellele, et laulukaare ja lava vahele tekkinud pisike bassein, kuhu rahvast suruti, oli mitmekordselt ülerahvastatud, iga mõne hetke tagant andis mõni hullunud ambaal kaasfännile vastu lõugu ning publiku inimlikkuse nimel ei olnud tehtud ühtegi ponnistust, jäi vajaka ka muusikalisest küljest. Seda just tehnilises mõttes. Lugesin päeval enne kontserti pressiteadet, kus anti hoiatus, et varuge päikseprille ja kõrvatroppe, sest tulemas on üle aegade võimsaim möll. Tundus võimas.

Noh, ma ei varunud ikkagi soovitatut, pigem itsitasin sisimas pisut, et "eks me siis näe, ootan pisut juba lukus kõrvu ja valutavat pead". Poleks tarvis olnudki. Helinivoo poolest meenus pigem piinlik situatsioon, kui möödunud aastal sattusin "Beebikino" seansile, kus heli oli keeratud laste hüvanguks pisut vaiksemaks. Keith Flint kargas laval ja põhimõtteliselt oli kõik sama. Kaaslasega sai vabalt juttu ajada ning tihti hakkas häirivalt kõrva isegi mind ümbritsevate inimeste loba. Muusika oli pigem vaikne ja tasane, et tihtipeale ei tekkinudki mõtet, et kaasa elada. Mis sa ikka õrna taustamuusika peale möllama hakkad, imelik natukene. On see normaalne?

See on kriitika aga puhtalt tehnilisest küljest - ma ei kritiseeri sellega mitte niivõrd bändi ennast, vaid pigem just kontserdikorraldajaid. Tundsin sama probleemi ka mõned aastad tagasi Pet Shop Boysi kontserdil Õllesummeril, kus läbi aegade intnensiiveim ja säravaim süntpoppgrupp kõlas kui suvaline süldibänd, vanameeste mõnus gruuvimine. Tahaks väga halva heli kohta öelda, et erand kinnitab reeglit, kuid pigem hakkab tasane ja mittemidagiütlev kõlapilt juba reegliks saama. Ma ei mõista hästi, milles on küsimus - võiks justkui jälle anda lubaduse, et rohkem ma neile suurtele kontsertidele sinna ei lähe. Aga ma tean, et mind meelitatakse uuesti sinna lõksu ja see juhtub jälle. Paratamatus.

The Prodigy't oli aga iganes vahva vaadata. Võiks lausa öelda tore ja meeldiv. Umbes samamoodi nagu mulle meeldib ikka vahel käia kuulamas J.M.K.E. kontserte, et näha muhedat Villu Tammet laval ekslemas. Või ikka ja jälle teeb südame soojaks, kui satud vahel Tõnu Trubetsky'ga samasse poejärjekorda. Nad on koomikslikud muusikud, karakteersed tegelased, kelle kohalolu statement on isegi olulisem kui muusika. Oli selgelt näha, et Keith Flint on pisut väsinud ega suuda enam kontserti täie hingega vedada (mingil veidral põhjusel oli nende suuremate hittide järel pikk paus, justkui artistide puhkuseks), kuid vähemalt ta naudib siiani seda, mida ta teeb. Lapselik entusiasm totaka kargamise ja primitiivse reivi taustal karjumise vastu. Vanad hitid ("Firestarter", "Breathe") panid minugi hüppama ja kargama.

Tuleb aga tõdeda, et kui mulle tundus, et The Prodigy viimane album "The Day is my Enemy" ei toiminud albumiversioonis, siis sama juhtus kahjuks ka kontsertesitlusel. See ei ole orgaaniline reivimine - selline loomalik energia, millega võiks pisut liiga purjus fänni pikali lükata -, vaid nad üritavad kõigest väest teeselda moodsas kastmes seda endist imidžit, mis neil üheksakümnendatel oli, kuid teevad kõik, et see samal ajal meeldiks ka noortele. Kokku tuleb aga pentsik kitarriraiumine, mis ei pane kuulajat mitte hulluma, vaid heal juhul pead kaasa nõksutama ning segaduses ümberringi vaatama, et mis nüüd täpselt toimub. Seda juhtus korduvalt ning publiku energia muutus sellest kardinaalselt.

Mul on hea meel, et ma nende kontserdil käisin. Vanad lemmikud ikkagi. Tõsi, nad on vaikselt väismas ning nende kontsertbänd moodustab pisut veidra komplekti koos tümpsuva bassi ning kargava Flintiga, kuid see-selleks. Kui kontsert oleks toimunud kogu Tallinna Lauluväljakul ning helisüsteem oleks olnud võimsam, siis võinuks sellest saada kindlasti üks võimsamaid kontsertelamusi.

Jah, see on pisut primitiivne meelelahutus ning umbes sada korda lavalt kostuv "Are you fucking here, Estonia" muutus lõpuks juba koomiliseks, kuid soe nostalgiaväärtus ning naiivne macho-faktor muudavad selle nauditavaks. Guilty pleasure, mis jõudis Eesti publikuni üht jalga longates. Sellest on kahju.