Avaldame ERR kultuuriportaalis seniilmunud kirjalikult ja lisame hiljem ka järgmised kaks, mis on eetris laupäeval ja pühapäeval "Vikerhommikus" kell 8.55.

1.

Lennart Meri ütles:

"Eestile on kombeks üks president korraga."

Nii ütles Lennart Meri Eesti Televisioonis 7. oktoobril aastal 1993. Kes mäletavad toonast poliitilist konteksti, Lennart Meri ja tollase peaministri Mart Laari kemplust, need teavad, et selle lausega vajutas Meri oma kanna kindlalt ja šarmantselt maha, öeldes, kes on siin riigis kõige kõvem mees ja kuidas valitsuses tehakse remonti.

See lause "Eestile on kombeks üks president korraga" on ühelt poolt väga lihtne ja selge, me kõik teame, et Eestis saab olla vaid üks president, mis siin ikka pikalt seletada, nii on. Aga rebime selle lause kontekstist välja nii-öelda filosoofilisemale pinnale ja laseme mõtte lendu. Jah, lendu, Meri puhul mõtte lennutamine sobib: lendu, lennu, Lennart. Mis siis saaks, kui Eesti oleks selline riik, kus oleks kohe mitu presidenti? Ja mitte ainult kolm või viis, vaid kümneid, isegi sadu ja miks mitte lausa tuhandeid? Ühelt poolt võib olla muidugi oht, et presidendi väärtus devalveerub ja lahustub.

Aga samas, miks see peaks lahustuma, ehk on hoopis vastupidi? Lausa kõik inimesed võiksid olla Eestis presidendid? Me ju teame, et Eesti presidendil mingit täidesaatvat võimu ei ole, küll aga on ta uhke ja väärikas tegelane, kes ütleb tähtsaid asju, kohtub oluliste inimestega. Mis siis ei võiks me endist mõelda kui presidentidest. Sellisel juhul tunneks igaüks end erilise ja olulisena, tähtsana, käituks väärikalt, suhtleks heas seltskonnas, presidentide seltskonnas ja ei luristaks söögilaua taga, ei lööks koera jalaga, ei sõidaks Lätti õlle järele, sest see ei sobiks enam presidendile. Tulemus oleks see, et siin maal oleks palju meeldivaid ja kõrgema enesehinnanguga inimesi. Ainus halb asi selle juureks on see, et siis ei saa enam presidendti kiruda. 

2.

Lennart Meri ütles:

"Terve mõistus ütleb, et mitte üksi Palamuse gloobus, vaid ka maakera ise on ümmargune."

Nii ütles Meri Eesti Vabariigi aastapäeval Estonia teatris 24. veebruaril. Aasta oli siis 96, lapiku maa uskujaid oli siis vähe, maakera oli 1996. aastal veel ümmargune ja nii ka Palamuse gloobus.

Selles kõnes rõhutab Meri korduvalt, et eestlastel on terve mõistus, ütleb, et Eesti on nii väike, nagu ta on ja see väiksus on ka meie tugevus, näiteks kuulub eestlastele sukeldumisrekord: "…meie vajumine viiekümneks aastaks okupatsiooniookeani pimedasse olematusse, kust me õhku ahmides kaldale jõudsime, vabadus, võrdsus, vendlus endist viisi hammaste vahel."

Et ka teised rahvad ja riigid teaksid, kus on Eesti, oli Merile oluline. On legendaarne, kuidas ta Washingtonis tõmbas Ameerika Ühendriikide presidendi gloobusele risti kuhugi Kamtšatka kohale, aga võibolla oma riigi tõelise patrioodina tegi ta hoopis risti Eesti peale, et oleks selge, kus on maailma keskpunkt. Ka Toots "Kevade" raamatus tahtis gloobusele tõmmata risti Paunvere kohale, et siis on hea teada, kus me oleme. Võimalik, et selle gloobusele risti tegemise mõtte saigi Meri Tootsilt nii, et tegemist on tsitaadiga, mida teavad vaid need, kes on Kevadet lugenud. Ja nagu Tootsile oli Paunvere oluline tõmbekeskus, nii oli Merile oluline Eesti.

Huvitav oleks teada, kas see gloobus on veel alles? Või on ta kadunud nagu Lembitu kolju, mis peidab end usutavasti kusagil Poola muuseumite keldrites. Aga on muidugi võimalik, et seda sama gloobust kasutab ka Donald Trump. Mäletatavasti eelmise aasta aprillis süüdistas Donald Trump Balti riigi presidente Jugoslaavia sõja alustamises. Veidi aja pärast selgus, et Trump oli segi ajanud Baltikumi ja Balkani. On tõenäoline, et see segadus tekkiski sellepärast, et Meri oli sinna gloobusele tõmmanud liiga suure risti nii, et Trump ei leidnud Baltikumi enam üles. 

3.

Lennart Meri ütles:

"Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles otsida ja Eesti heaks tööle panna."

Need sõnad lausus Lennart Meri Postimehele antud intervjuus 3. oktoobril 2000. Tema teine ametiaeg hakkas läbi saama ja selles intervjuus on küll usku nii Eesti riiki kui eestlastesse, aga samas ka mõtlikkust ja kahtlusi. Jah, see oli aeg kui kõik otsisid Nokiat, tagantjärgi vaadates oli see midagi sarnast nagu Pipi Pikksuka spungiotsingud. Ikka oodati ja unistati, milline see meie Nokia välja peaks paistma, kust ta peaks tulema, me kõik tahtsime Eesti Nokiat. Peale seda, kui Nokia end ära müüs ja sellest firmast jäid vaid mõnele jalga kummikud, mõne auto alla Nokia rehvid, siis enam seda Nokia otsimise juttu ei räägitud.

Meri pidas selle Nokia otsimisega silmas Eesti majandust. Ta ütleb nii: "Tegelikult võib tekkida nõiaring: ei ole ideid, kuna pole neid tagant lükkavat raha, ja ei ole raha, kuna pole usaldusväärseid ideid. Samas tõuseb Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsus küll visalt, kuid püsivalt." Ja sellega seoses oli Lennart Meril ka soov, see oli selline:
"Tahaksin, et kõigi riikide silmis edukalt areneva postsovetliku Eesti majanduses oleks palju rohkem otsinguid. Et need ei oleks sellised, et mees elab Lasnamäel kahetoalises korteris ja tal on ukse ees Mercedes. Et otsingud ei lõpeks isikliku Mercedese või korteriga, vaid kindlustaksid ka lastele ja lastelastele Euroopa Liidu keskmisega võrreldava heaolu."

Eks igaüks võib ise vastata, kuidas meil hetkel selle heaoluga on, siiski on vabastav, et Nokia-teema on meil laualt maas ja ka mersu kurvad silmad jäävad visalt kuid kindlalt ajaloohämusse. Eks neid mersusid võib veel leida nii Lasnamäe kortermajade uste eest ja eks mõni nii mõnigi on oma kalli kaasteelise veeretanud tahaaeda õunapuude vahele, et veeta vana sõbraga veel viimseid õdusaid tunde. Ja ilmselt on ka neid, kes proovivad oma Nokia telefoniga ühendust saada ja kindlasti on veel ka neid, kes ootavad seda tabamatut ja imelist Nokiat nagu jumalat masinast. 

4.

Lennart Meri ütles:  

"Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis."

Nii ütles Lennart Meri aastal 1997. Ja juba see lause näitab, et ta oli aus mees, ei hakanud midagi varjama. Aga sellest lausest tuleb ka välja, et Meri oli optimist. Ta uskus, et tulevik läheb aina paremaks. Ja meie võime kinnitada, et tal oli õigus. Kes tahaks minna tagasi aastasse 97? Kui veel on neid, kes tahavad esimese vabariigi aega tagasi, mõni ikka veel räägib, et tegelikult oli tal hea nõukaajal elada, siis ega neid vist eriti palju ole, kes tahaks minna aastasse 97?

Tänavu veebruaris tööandjate konverentsil fantaseeriti, mida võiks öelda Lennart Meri kakskümmend aastat hiljem:

"Täna ütlen ma: olukord on roosiline, kuid see on tuleviku kõdu. Meil on hea olla, meil on mugav olla, kuid see mugavus, liigne rahulolu tähendab lõpu algust -, siis mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi. Meie tänased mõtted ei ole suunatud tulevikku või on suunatud tulevikku vaid sel moel, et meil viie või kümne aasta pärast oleks toanurk soe ja värske piim laual, kuid need on varblase unistused - ja rahvas nii ei saa. Rahva suuruse määrab ära tema unistuste suurus, ja kui me unistame vaid keskküttest ning pastöriseeritud piimast, siis - armsad sõbrad - ei saa me neidki."

On täiesti võimalik, et just seda Meri olekski öelnud.

5.

Lennart Meri ütles:  

"Tule taevas appi!"

Nii lausus Lennart Meri, ei, mitte mõnel hommikul, kui ta võib-olla kogemata pani kohvitassi suhkru asemal soola, vaid ta lausus need sõnad vabariigi aastapäeval Estonia teatris, aastal 2001. See lause pole sõnakunsti ülim konstruktsioon ega peenhäälestus. Peab ikka olema midagi väga hullu lahti, kui Lennart Meri, kes oli suurepärane sõnastaja, ütleb sellise lause.

Miks ta seda ütles, ja veel pidupäeval, terve rahva silme ees? Taeva ja ülevamate jõudude poole pöördutakse ikka siis, kui enam ise kuidagi ei saa ega oska. Mis siis ikkagi pani meie presidendi neid sõnu lausuma? Me mäletame sellest ajast üht pilti, üht paugutamist. Pilt oli Edgar Savisaare oma, püssidega paugutajad olid aga Mart Laar ja Robert Lepikson, kes viisid läbi täpsuslaskmist. Ja selle peale ütlebki Lennart meri oma aastapäeva kõnes: Tule taevas appi! Ning lisab: "Paugutamine põhimõtete asemel?"

Eks Laaril ja Lepiksonil võis seda piinlik olla kuulata muidugi. Ilmselt võisid nad tunda midagi sarnast nagu Toots, kui ta lasi saunaakna katki ja mäletatavasti ei osanud ka Köster leida muud sõna kui: "Sa kurrivaim!" Jah, mõnikord jäävad ka suured sõnameistrid napisõnalisteks. 

Kuulake Lennart Meri teemalisi saateid ja rubriike Vikerraadio kodulehelt.