Arvustus. Blairi nõid nr 3 ({{commentsTotal}})

Maarit Murka.
Maarit Murka. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Maarit Murka põgenemistuba on elu ja müsteeriumide kummastav segu, ütleb Reet Varblane Sirbis.

Maarit Murka näitus "Escape room nr 1" Vaalas kuni 6. IV.

Maarit Murka Vaala galerii ruumiinstallatsioon "Põgenemistuba nr 1" on kommentaar meie metsapoliitikale, kogu planeeti hävitavale tegevusele – inim­tegevusele, mille tagajärjel on "elusloodus sunnitud taanduma", ja et "maastikust, mis peaks korvama ja asendama elusloodust, on saanud selle halenaljakas vari" ning "inimese sekkumise tagajärjel on iseenesest mõistetavad elemendid muutunud absurdiks". Nii seisab näitusele lisatud tekstis.

Murka ruumiinstallatsiooni kõik osad osutavad inimtegevusele, ka elusloodus on näitusesaalis jõudnud vaatajani juba töödeldud kujul (puuriit, raiepakk, maha võetud ja kuivanud kuused), rääkimata inimese loodud asendusainest (kunstmuru). Kui päriselus on kunstmuru ja teised keemilisest toodetud materjalid looduslike võimalikult täpsed jäljendused, siis "Põgenemistoas" on need esitatud vastandusena.

Kui seda installatsiooni pelgalt kirjeldada, siis ei ole elementide vastanduses ega elementides endis midagi uudset või üllatuslikku, sest just selliste elementide abil on ikka ja jälle osutatud inimtegevuse mõtlematusele. Need toimivad tuttavlikuna, mõnikord lausa klišeena. Neid on kasutatud nii propagandaplakatites kui ka kunstiteostes. Kuid praeguse väljapaneku kontekstis, galeriis loodud õhustikus hakkavad need elama, toimima visuaalselt mõjuvate kujunditena. Seda mitte ainult suuremõõtmeliste koosluste puhul, nagu näiteks lipuvarraste otsa aetud paarkümmend kuivanud jõulukuuske, vaid ka hoopis nüansseeritumalt, mänglevamalt, absurdsemalt. Kui surnud jõulukuuskede paraadi võib vaadata surnud hingede või igasuguse totalitaarsuse ja võimuahnuse, aga ka manipulatsiooni ja allasurutuse metafoorina, siis väiksemad, esimesel pilgul mitte nii kaasa haaravad kujundid, näiteks kivistunud kummikud või kunstmurule asetatud robotniidukid ei ole ainult sobimatu kooslus, vaid needki käivitavad assotsiatsioonide rea.

Rõdul eksponeeritud maal-installatsioon koosneb värviüleminekutest ja mustvalgest metsapildist, teatud nurga alt näeb ühte, teatud nurga alt teist, aga on ka vaatenurk, kus need ilmuvad vaataja ette vaheldumisi.

Alina Nurmist

Maarit Murka ei ole absurdiga üle pingutanud, ta on seda just parasjagu tempereerinud, et vaatajal ei oleks liiga ebamugav, aga ka mitte liiga turvaline. Esmased assotsiatsioonid, mis sellise meetodiga käivituvad, on seotud vaataja enda elukogemuse ja üleelamistega. Teine vastuvõtutasand on seotud juba varasema kultuurikogemusega ning just see hakkab Maarit Murka "Põgenemistoas" märksa võimsamalt kaasa rääkima. Tsementi täis valatud kummikud ei toimi mitte ainult enese ja teiste suhtes vägivaldsuse kujundina, vaid kõrvutatuna kas või Anu Põdra seebi ja rasvaga täidetud kirsasaabastega hakkavad Murka valged säravad kummikud toimima Põdra eluraskuse, aga ka soojusega täidetud saabaste vastandina, tühise trendikuse märgina.

Iseäranis selgelt tuleb see välja galerii rõdul eksponeeritud installatsioonis. Otsevaates kujutab mitmeosaline maal-installatsioon värvitoonide üleminekuid ja seda võib vaadata kas abstraktse (dekoratiivse) kunstiteose või ehitus- või sisekujunduspoodides nii tuttavate värvitoonide sedelite suurendusena. Vähem või rohkem on mõlemad seotud ruumikujundusega, ühte võib vaadata ruumikujunduse elemendi, teist selle vahendina. Külgvaates kujutab maal-installatsioon loodusmaali, metsakujutist, mis fotorealistliku maalimisviisi tõttu – ka värvid on maha keeratud – meenutab värelevat videopilti. Nii suurejooneliselt esitatuna ei seostu see mitte niivõrd abitu südamliku koduvideo, kuivõrd tahtlikult hirmu- ja õõvatunnet tekitava filmiga. Näiteks "Blairi nõia projektiga", mis on teadlikult ehitatud üles dokumentaalsele materjalile, tegelikkuses sündinu ja müsteeriumi segule ning välja pakutud dokumentatsioonina, mis leiti pärast sündmuse jäädvustajate, ohvrite surma. Samuti on vaatenurk, kus saab näha värviüleminekuid vaheldumisi mustvalge metsakujutisega.

Maarit Murka on pealkirjastanud oma ruumiinstallatsiooni "Põgenemistoana". Vaala galerist Tiina Määrmann pakkus ka sellele laia tõlgendusvõimalust: igasugune kunstniku loodud kooslus kui põgenemistuba, kus kehtivad kunstniku oma reeglid. Mulle meeldib seda vaadata kitsamas, järjest levinuma meelelahutusviisi kontekstis, kus teadlikult pannakse ennast proovile – seda nii nutikuse, ebatavaliste olukordadega hakkama saamises, aga ka ebamugavus-, hirmutunde tekitamises. Maarit Murka põgenemistuba on elu ja müsteeriumide kummastav segu, metatasandite nauditav ja ka hirmutav põimumine. Murka põgenemistoast pääseb kergesti välja, vaja ei ole erilist nutikust ega vastupidavust. Füüsilises, vaimses ja psüühilises mõttes ei ole asi nii lihtne, aga seda me kunstnikult ootamegi. Murka on lisanud pealkirja number ühe, mis tähendab, et sellele järgneb teine ja kolmas ja … Mingil veidral põhjusel on ta esimese põgenemistoa pealkirjastanud pool inglise, pool eesti keeles. Kreoolitsemise, wanna-be-tunde, segaduse tekitamiseks see isegi sobib.

Artikkel ilmus 5. aprilli Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: