Maarit Murka: See pealkiri "Escape room nr 1" oli mul juba ammu olemas, aga hakkasin maalides mõtlema, et kõik minu enda näitused on olnud põgenemisruumid ja ka galerii on ruumina nagu maailm maailmas, iga näitus on põgenemistuba. Kui vaataja astub ruumi, on see iga kord uus põgenemistuba. See eestikeelne sõna pole päris see, seetõttu jätsin ta inglisekeelseks, see tundus mulle täpsem. Kuigi teiste kunstnike näitusel toimib see samamoodi, et sul mingi teemapüstitus ja inimene tuleb oma taustast, oma reaalsusest midagi otsima. Muidugi võiks sel näitusel olla veel mingisugune alapealkiri või laiendus.

Tõnu Karjatse: Keskkond, mets, loodus ja meie bioloogilise olemise tulevik on olnud õhus juba pikemat aega. Siinsamas Vaalas oli hiljuti Peeter Lauritsa ja Andres Lõo näitus, läinud nädalalõpul tegi masinatevastase performance'i Kanuti residentkunstnik Erik Alalooga. Tegemist on ühe fenomeni mitme küljega, mida püüame enda jaoks lahti mõtestada.

MM: Ju siis on mingisugused teemad õhus, mis vajavad käsitlemist igaüks oma nurga alt. Ka detsembris toimunud Laurentsiuse näitus oli metsateemaline. Paljud on seda keskkonda või puid kajastanud.

TK: Sealjuures on asi päevapoliitikast kaugel, sest näituseid valmistatakse ette mitu aastat.

MM: Ongi tobe, et sinuni jõuab mingis etapis see info, et keegi on just samal teemal midagi teinud, aga sa oled juba oma teemaga kuhugi jõudnud ja ei saa enam seda tühistada. Juba sellepärast ei saa, et on sisemine tung, mingi vajadus seda käsitleda. Mul on selle näituse mõte samuti laagerdanud aasta ja kauemgi ning kasvanud välja eri kohtadest. Kogu aeg on mingeid ideid, aga mõned lihtsalt jäävad vanaks või ei kesta ajas ja neid ma ei hakka enam siis tegema. Kuid tegema peab neid, mis jäävad kummitama. See näitus algas võib-olla maaliinstallatsioonist. Samasuguse asjaga osalesin ühel riigihankel ja see ei saanud teoks ning jäi mind positiivselt kummitama, et tahan seda proovida, vormi ja lahendusena. See erineb natuke seal kavandatust, see on väiksem, aga üks element, mis kasvas just välja sellest pooleteise aasta tagusest projektist.

TK: Need on need nurkadega õlimaalid, mida saab vaadata mitme külje pealt. Sel näitusel mõjuvad nad väga kohapõhiselt ja töötavad koos ülejäänud väljapanekuga.

MM: Siin on kohandusi, peamine mõte oli see, et sul oleks ühe nurga alt üks, teise alt teine vaade, kuigi tegu on ühe tööga. Nagu ikka, ühel teemal on mitu vaatepunkti, lahendit või mätast, mille otsast seda vaadata. Sama, mida ma olen varem kasutanud, kus õlimaali ees on pleks ja pleksi peal lisatöö, siis sa võid vaadata, et kas sina ja töö astuvad dialoogi või saad olla ka kõrvalseisev piiluja, kes vaatleb nende kahe kihistuse dialoogi. Mind on alati huvitanud vormiküsimused ja ühe formaadi diktaadist väljumine.

TK: Kas "Escape room nr 1" võimaldab vaadata tuleviku peale lootusega? Kas me suudame masinate eest veel pääseda või nendega rahulikult koos eksisteerida?

MM: Lootust on alati, siin all on installatsioon betoneeritud kummikutest, mis on ilusti reas ja süsteemis. Mõnes mõttes viitab ta robotlikule massile, kes võib-olla vahel pimesi jälgib seda, mis on ette kirjutatud. Aga siin on ka paar tüüpi puudu, lootust on, et kõik ei ole kuhugi allutatud. Mõtlesingi, et kui astud tulevikku ja vaatad tagasi, see oleks justkui telefonimäng, kus osa infost on läinud kaduma. Kujutame ette, et 20–40 aasta pärast on keskkond veelgi muutunud, ja mingid asjad saavad nii enesest mõistetavateks, et võib-olla mul ongi kunstmuru ja see on täielik norm ja ei tekita üldse küsimusi, kas see on kummaline või mitte. Ma astusin mõttes sammu kaugemale ja üritasin mängida mõttega, et "mäletad, et vanaisa rääkis, et nad tõid mingi rohelise puu jõulude ajal tuppa", aga keegi õieti ei mäleta ka, kuidas see oli. Siis mõtleme, et tahaks seda traditsiooni elustada, aga osa infot on läinud vahepealt kaduma ja siis see asi pannakse hoopis valesti või teistmoodi kokku. See ongi minu mänguline pool selle asja juures, et nagu tead, aga vahepeal on normiks muutunud mingid asjad, mis olid jaburad.

Ma ei räägi hinnangutest, kas hea või halb, ma ise elan ju samamoodi, aga kui saad korra kõrvale astuda, et ei lähe robotina selle tulvaga kaasa. Seda ma taotlengi, et astu korra välja. Võib-olla mingeid asju ei saagi muuta, võid ju küll üksinda protesteerida, aga kas see muudab midagi. Sellepärast on siin seinal ka need kuused, neid on täpselt 37, sama palju kui mul eluaastaid, ehk ka mina olen selles kaasosaline, ka mina käin jõulude ajal kuusepuud toomas, sest see on nii armas traditsioon. Ma ikkagi tahan seda ehtida, lapsed tahavad ja lõhn ning kõik muu, mis selle juurde käib. Loomulikult, olen osaline selles ühiskonnas ja selles, mis toimub, pole üldse parem kui teised. Kui koduteelt võeti tükike metsa maha, olin hästi häiritud sellest, et seda tehti öösel. Iga päev sõidad sealt tuima näoga mööda ja šokeerib see, kui on midagi teistmoodi. On see halb või hea, polegi ehk oluline, aga just see raputus, et nüüd on midagi muutunud.

TK: Ehk asja väärtust mõistame siis, kui sellest ilma jääme?

MM: Täpselt. Väärtus tekib vastandusest, seda saad siis analüüsida, kui sul on ka teine pool, kõik on suhestatud, aga tegelikult on see jabur.