Viltuses majas tutvustatakse kunstimuuseumi kogusid pealkirja all "Kehakeeles". Väljapanek tekitab minus nõutust. Minu arvates tähendab kehakeel seda, et inimese silmad, nägu, käed, keha asend ja liikumine on niivõrd ilmekas, et me saame sõnadesse panna kujutatu tundeid ja tegevust. On tekkinud dialoog, üleminek visuaalsest kõnest sõnalisse.

Kehakeele edasiandmine nõuab eelkõige head joonistusoskust ja kõrget intelligentsi, et figuuriga edastatud sõnum oleks sisukas. Kunstiajalukku vaadates on jutustavad kõik stiilid renessansist modernismini välja, 20. sajandil eriti sotsialistlik realism, vähemal määral ekspressionism

Muuseumi kogudest on välja otsitud väga häid teoseid autoritelt nagu Enn Põldroos ("Superego"), Ülo Sooster ("Hirm" ja "Autoportree", 1957), Jüri Arrak ("Vaino Vahingu portree"), Jaan Toomik ("Isa ja poeg"), Nikolai Triik, Kristjan Raud, Johannes Saal, Herkki-Erich Merila ja Mark Raidpere (fotoportreed). Noorematelt on väga kõnekad Maarit Murka autoportree Hitlerina ja Marge Monko autoportree sotsialistliku töö kangelasena.

Kõige stiilsem on viimane tuba. Juba eelviimases ei lähe teemasse Karin Lutsu art déco`lik "Süüta laste tapmine". Kahe esimese saali möödalaskmisi saab lausa grupeerida. Kunstniku mäng võõra kehaga ei ole kehakeel. Ene Liis Semperi teostes "Mutante à la carte" on modelli jalg nõnda seotud nagu pärast põlve seda polekski. Modellil pole midagi öelda, see on autor, kes testib sellisel viisil vaataja empaatilisust. Sellesse rubriiki lähevad ka Soosteri väänlevad joonistused (figuurid rannal jt).

Teemasse ei lähe mütoloogilised tegelased (Lembit Sarapuu) ning ateljeevisandid/ õppetöö. Neljandas grupis on figuur lihtsalt osa ornamendist (Lepo Mikko, Arnold Akberg) või poolabstraktsest kompositsioonist (Ado Vabbe, Silvia Jõgever).

Paljas figuur on huvitav siis, kui seal on midagi enamat anatoomia kujutusest. Aga see "enam" on enamasti ühene väljakutse vastassugupoolele (v.a morbiidne sõnum). Seetõttu on terve toatäis akte küsitava tähendusega. Kuid on ka toredaid leide. Näiteks Mariliin Kindsiko ja Pille Neeve on end agressiivsete isaste eest viljapõldu ära peitnud ("Saakloomad"). Väga hea on Jaan Paavle "Müüt igavesest ilust". Hoolimata kahemõttelisest pealkirjast, säilitab see naine kuni surmani oma elegantsi ja väärikuse. Peeter Allikul on aga lapsepõlves üks keretäis puudu jäänud: vormikat naist kujutava linoollõike pealkiri on "Populaarsus", aga seda ilusat ihu noolivad ainult sitikad-satikad.

Praeguse ekspositsiooni pealkiri võiks olla "Inimene ja figuur kunstis". Tartu kunstimuuseumi kogude põhjal oleks ikka saanud kehakeeleteema ka lõpuni viia. Näitusel ei ole ühtegi Ado Vabbe olustikupilti, mis on selles žanris eesti parimad. Ei ole ühtegi sotsialistliku realismi näidet. Muuseumi umbes viietuhandelisest graafikakogust on näitusel vaid kolm autorit. Aga veelgi olulisem: ei ühtegi skulptuuri! Kui väljendusrikas on kasvõi Anton Starkopfi, Mare Mikofi ja Terje Ojaveri looming!

Enamik tõid on rahvale tuntud, seetõttu oleks tahtnud väljapanekul nautida täies mahus uut vaatenurka, nagu see oli Rauno Thomas Mossi näitusel "Loodusmaagia" (vt Krista Piirimäe, Tartu Postimees, 22. mai 2014).