Galerii ja video. Jaak Kangilaski: Enn Põldroos näitab, miks kunst üldse on ({{commentsTotal}})

{{1548852960000 | amCalendar}}

Kolmapäeval, 30. jaanuaril avati Toompea lossi kunstisaalis Enn Põldroosi isiknäitus "Vahemõtted".

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski arvates sunnib Enn Põldroosi värske näitus mõtlema veelkord sellele, miks kunst üldse olemas on. "Kunst on olemas minu arvates eelkõige selleks, et inimese suhet ümbritseva maailmaga mõjustada ja kujundada," ütles ta "Aktuaalsele kaamerale" ja lisas, et see eksistentsiaalne kogemus ongi kunsti suurim missioon. "Ennu kunst on seda kogu aeg teinud."

"Enn Põldroos on hoidnud end kunstniku (ja ka kirjanikuna) väga heas vormis: peaaegu igal aastal on tal olnud isikunäitus, nüüd on Viljandis avatud kunstniku oma muuseum. Kuid erinevalt mõnestki teisest heas vormis klassikust, ei ole Põldroos jäänud nii-öelda oma stiili ja kujutamisvaldkonna juurde, vaid on väga tundlikult reageerinud elule endale, vanusest ja elutarkusest tulenevatele mõtisklustele, kultuurilistele sisekaemustele," kommenteeris Reet Varblane.

Enn Põldroos ütles ise saateks: "Sajandite sügavuses, kui kirjasõna hakkas levima meie esivanemate suitsenud elupaikades, osutus tihti esimeseks raamatuks Piibel. Pikkadel pimedatel talveõhtutel, peeruvalgel, loeti seda kogu pere kuuldes ette. Võib arvata, et need lood tundmatusest mõjutasid sügavalt kuulajate mõttemaailma. Sellest võis kasvada transtsendentaalseid kogemusi, kuid võis sündida ka midagi tavalisemat, kuid mitte vähemtähtsat. Piibel sisaldab hulganisti lugusid, mis oma sugestiivsuselt ja võimsuselt oleksid ehk tänapäeva mõõdupuude järgi võrreldavad näiteks Gabriel García Márquezi sõnajõuga. Toogem kasvõi Loti loo, mis järjejutuna läbib mitut Piibli raamatut. Pole põhjust kahelda, et neid tekste läbi taresuitsu endasse haaranud inimesed kujunesid emotsionaalselt ja kujutlusvõimelt harituteks, olgu siis tänases või mingis igavikulises mõistes. Sajandite jooksul tungisid need nimed, kujundid ja tähendused sügavale meie rahva alateadvusesse, kujundades pilte mida me näeme ja helisid, mida kuuleme. Sissekaevunult istuvad nad meis ka täna, kus me nähtavas teadvuses neid tihti ei suuda enam tuvastada. Nimed Juudit, Salomea, Olovernes ei pruugi meile midagi tähendada, peale teadmise, et nad midagi valusalt tähendavad. Neid varjatud seoseid ja kokkupuutepunkte olen püüdnud uurida."

Enn Põldroos õppis aastatel 1952–1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s) maalikunsti ja oli seejärel õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 1961–1966) ja hiljem ka ERKI-s/EKA-s (1973–1985 ja 1994–1995). 1959. võeti Enn Põldroos vastu Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. Aastatel 1985–1989 ja 1995–1998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast on Põldroos vabakutseline kunstnik. Kirjanikuna sai Põldroos avalikkuses tuntuks 2000. aastatel, 2002. aastal võitis ta romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.

Põldroos on osalenud ka poliitikas, aastatel 1988–1991 kuulus ta Ülemnõukokku ja oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanuist. Samuti on Põldroos üks Rahvarinde asutajaliikmetest.

Enn Põldroos on üks Eesti kunstnikest, kellest võib rääkida kui elavast klassikust. Ta on alates 1950. aastatest osalenud aktiivselt siinses kultuurielus, seda nii maalikunstniku, teoreetiku, kirjutaja kui ka kunstielu korraldajana. Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid ja alates 2000. aastatest tegeleb aktiivselt lisaks maalikunstile ka digigraafikaga. Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle alati olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavat ja inimlikku sõnumit.

Näitus jääb avatuks 5. aprillini.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: