Enn Põldroos: me ei taha elada riigitoetuste peal ({{commentsTotal}})

Enn Põldroos
Enn Põldroos Autor/allikas: Antti Häkli

Kunstnik Enn Põldroos rääkis oma galeriist Viljandis ning elust ja kunstist laiemalt. Osa intervjuust ilmus 20. oktoobri "OPis", ent täispikka tekstiversiooni saab lugeda kultuuriportaalist.

Te kolisite juba kaua aega tagasi tegelikult pealinnast ära. Kui kaugele teil selle kolimisega kultuur jäi?

Vau! Raske küsimus. Sellest on praegu vist kaheksas aasta või mis see jookseb. Aga kultuur?! Kultuur on mul endaga kaasas.

See, et teil on siin Viljandis galerii, kas see oli teie ja abikaasa Rita Raave ühine otsus?

Rita oli isegi esimene, kes selle mõtte välja käis ja ma olin ka kohe siis täiesti nõus ja huviline.

Aga miks?

Tont seda teab. Ma ei tea – edevus või (naerab). Asi on ju selles, et ikka tahaks näidata, mis on tehtud. Sellepärast, et maalikunstniku häda on ju see, et teed pildi valmis, ja kui ta läheb kellegi kätte, siis sinna seina peale ta jääb ja näeb selle inimese väike tutvusringkond. Paned näitusele, näitus võetakse kuu aja pärast maha, ta tuleb sulle tagasi, on jälle virnas kusagil. Nii et see niisugune pidev kontakt inimestega puudub. Ja noh, ega ma ei saa öelda, et ma nüüd teeksin selle mõttega, et ei tea, kuidas inimestele meeldib ja kas keegi tahab vaadata. Sest ma teen nii nagu ma teen, aga siis, kui töö on valmis, siis tahaks küll, et seda nähtaks.

Kui sageli te siin galeriis saate publikuga suhelda?

Noh, vahetevahel, põhiliselt, kui ta on avatud, on ikka Rita siin. Aga ma olen ikka ise olnud ka, hiiglama tore ja vahest on väga heade tuttavate inimestega siin kokku saadud, keda ei ole ammu näinud ja need on hiigla toredad hetked olnud.

Kui sageli see galerii lahti on? Ja millal siin kõige rohkem rahvast on?

Meil on ta praegu lahti ainult laupäeviti ja sedagi suveperioodil, sest vaadake, see on niisugune täiesti isiklik perekondlik ettevõtmine, me pole taotlenudki mingisugust toetust, ei Moskvast, Brüsselist (naerab) või Tallinnast. Kõik on siin oma jõudude ja oma võimaluste peal ja võimalused on nagu nad on. Nii et palgalist tööjõudu ei ole, ise teeme ja me pole tahtnudki saada mingit säärast värki, et elaks mingite toetuste ja riigi dotatsioonide peal. Sest selline olukord annab just endale vabaduse tunde, me teeme, mis me tahame, kuidas tahame, kellelegi pole aru anda.

See on natuke uhkuse asi ka, eks?

No seda küll.

Aga kui sageli seda uut üldse tuleb? Te olete küllalt eakas. Te töötate kogu aeg?

Noh, kuulge, ega siis, kui ei maaliks, siis viskaks varsti vedru välja (naerab). Parim teraapiaviis.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: