Hjalmar Söderbergi "Tõsise mängu" kohta õelutsenud porisüdamed: näib, nagu ta oleks sahtlid tühjendanud ja leitu trükki andnud.

Midagi sarnast on ka selles raamatus, mida autor ka ise tunnistab, kirjutades, et islami osa on jupid kunagi kavatsetud, alustatud, pooleli jäänudki raamatust. Mis teeb natuke kurvaks. Ja ka ülejäänust... no umbes pool on pikalt sahtlis olnudki ja nüüd, võibolla sõprade õhutusel, sealt välja soputatud.

Mispärast, lasknud lehed pöidla alt läbi, tuli läheneda raamatule nagu igakuisele Akadeemiale – ärge naerge, ma tõepoolest tellin seda ja üritan lugeda ka. Kaedes, kui paljule tegelikult pihta saad ja loed kah ja kui suur osa see tervikust on. Tunnistan häbiga, pole harvad, kui Akadeemiast vaid kolmandik loetud saab – no pea, taust, haridus ei võta! Aga ma vähemalt püüdsin, kuigi mõnegi artikli puhul annan ette loobumisvõidu. Vannun alla.

Siin vandusin kohe alla semiootika osale. Võibolla kunagi tekkinud eelarvamuse tõttu, kui kohati aina inimesi, kes olid seda õppinud, aga ei keegi lõpetanud, küll aga kippusid – no kus, kus, koosolekutel muidugi – mingi semiootilise tähenduslikkusega ülejäänutele pähe lööma. Antagu andeks, need, kes matsu päriselt jagavad.

Kuigi "Usk ja ateism semiootilisest vaatepunktist" oli päris lõbus lugemine.

Päramises osas, kus Peet Lepik oma sõnul elab välja kriitilisi sümpaatiaid ja antipaatiaid, pakkus lusti Goethe "Metsavaimu" pulkadeks lahtivõtmine, äraseletamine ja kokkupanek. Ajas nii kaugele, et ma lugesin "Erlkönigi" endale valjusti ette. Saksa keeles. Ausalt, ma olin omapäi, keegi ei kuulnud.

"Haljand Udami juhatus veini juurde" - no loomulikult loeti. Pluss mälestusi kuuekümnendate põlvkonna stardiepisoodidest, kus andis imestada, kuis lohises veel sellesse ajastusse ammune komme parodeerida üksteise luuletusi ja muidu kirjanduslikku sulesõda pidada, mida praegu vaevalt keegi viitsiks. Kes veel ülepea lugeda viitsib, eh.

Jäigi keskmine osa.

Jäigi vaid islam, millest Peet Lepik tahtnud terve raamatu kirjutada, aga sinna see jäänud. Notre-Dame'i valguses aktuaalne teema ju ka veel.

Islam nüüd islamiks. Seda kannavad edasi araablased, aga kes need araablased õieti on ja mis nad enne Muhamedi üldse toimetasid, ega väga tea. Piinlik on ninaga pilduda, ega siit kah palju targemaks saa. Olid, uskusid kas päris oma jumalaid, keda olnud palju, või leppisid kristluse ja judaismiga. Röövisid ja luuletasid, ongi õigupoolest kõik, asi siis neile Allah pähe määrida. Essad Bey raamatust "Muhamed" saab vähe rohkem teada, kuis islam oletatavasti seotud kliimamuutuse ja ühe tammi lõhkemisega Araabia poolsaarel.

Aga selle norimise peaks ehk üles kaaluma märkimine, kuis islam alles pärast Muhamedi otsa, kui looja oma golemit enam peatada ei saanud, tegelikult kujunema hakkas ja Koraan kirja pandi. Lõbustavalt keeruline lugu, kus muudkui vaieldakse mitusada aastat, enne kui enamvähem tõene tekst kirja saadakse.

Kus just väga ei kutsuta üles midagi vastu taevast laskma või igasse õue mošeed ehitama... jah, ka siin läheb nii-öelda eelarvamuste ümberlükkamiseks. Aga, astudes nüüd lugevast endast ja raamatust kõrvale, parem olgu eelarvamused alles. Aig om sääne. Kui miski usu tunnistajad teatud viisil käituvad, ju see usk ikka miskit eriline rahutooja olla saa ja väärib vanatestamentlikult vastu äsamist. Püüda mingit roppust seletada usulise, kultuurilise taustaga kisub samasse suunda, et kohtualusel oli raske lapsepõli. No ei koti, roim on roim.

Deus vult!