Joël Dicker "Baltimore'ide raamat" (Tänapäev)

"Krimimaailmas on toimunud väike seisak praegu, tulvana on peale tulemas psühhothrillerid, aga midagi uut ja säravat nagu ei ole," sõnas Jaan Martinson "Terevisioonis" ja tõdes, et siis ilmus aga üks Šveitsi noor advokaat, kes kirjutas raamatu "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta". "Mina tituleeriksin selle isegi enamaks kui väärtkrimkaks, see on minu arvates kultuurikrimka, kõrgpilotaaž nii kultuuriliselt, kriminaalselt kui ka kirjanduslikult."

"Nüüd ilmus teine osa, mis eelneb esimesele raamatule," selgitas ta ja rõhutas, et üks uue teose peategelane on sama - Marcus Goldman. "Sa loed seda raamatu, aga juba esimesel leheküljel on kirjas "Üks kuu enne suurt tragöödiat", sa saad aru, et midagi hakkab juhtuma, aga sa ei tea, miks."

Martinson soovitab nii esimest raamatut kui ka "Baltimore'ide raamatut" lugeda ka neil inimestel, kes peavad krimkat liiga madalaks žanriks.

Robert Ludlum "Bancrofti strateegia" (Tänapäev)

Kirjandusspetsialist selgitas, et kuigi "Bancrofti strateegiat" peetakse viimaseks Robert Ludlumi teoseks, siis tegelikult ei ole see tema enda kirjutatud. "See ilmus pärast tema surma," sõnas ta ja rõhutas, et teos on kokku pandud siiski Ludlumi märkmete ja memode põhjal. "Eriti huvitav on see, et kurjuse telg asub väidetavalt Eestis."

"See on Ludlumi üks parimaid raamatuid," tõdes Martinson ja nentis, et huvitav on see, kuidas keegi, kellel on hästi palju raha, on paigutatud Eesti konteksti. "Nagu siin selgitatakse, et kui Vene väed lahkusid, siis vahendati sõjatehnikat," ütles ta, lisades, et Tallinna on raamatus on kõik väga usutavalt kirjeldatud. "Ühe dimensioonina on raamatus väga keeruline eetiline küsimus, kas me võime ühe inimese ära tappa, et kümme ellu jääks või kas saame sada ära tappa, et miljon ellu jääks."

Voldemar Õun "Uus evangeelium" (Hea Lugu)

"Voldemar Õun on väliseesti kirjanik, kellest ei teata kuigi palju," selgitas ta ja tõdes, et teos "Uus evangeelium" on tema jaoks täielik üllatus. "Teos kirjeldab 1939. aastast alates kuni Teise maailmasõja alguseni seda, mis Eestis toimus ning seda lihtsate-tavaliste inimeste pilkude läbi, kuidas töömentaliteet tehastes muutus ning kuidas kohtusüsteem muutus."

"Uus evangeelium" on Jaan Martinsoni sõnul ilusas eesti keeles hästi kirjutatud raamat. "Hästi sujuv lugemine," tõdes ta ja kinnitas, et tema arvates on see üks parimaid raamatuid, mis kirjeldavad Eesti Vabariigi saamist Eesti Sotsialistlikuks Nõukogude Vabariigiks.

Jonas Jonasson "Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju" (Varrak)

"Ma valisin selle Jonas Jonassoni esimese raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus" toona aasta parimaks krimkaks, kuigi ta ei ole krimka, aga raamat oli lihtsalt sedavõrd hea," selgitas ta ja mainis, et nüüd on mees aga saanud saja ühe aastaseks. "Nüüd on ta järsku Bali saarel ja mõtleb, et läheb õhupalliga reisima."

Martinson tõi välja, et sel kohal satub saja ühe aastane koos oma sõbraga kokku nii Putini, Merkeli, Trumpi ja mitmete teiste tuntud tegelastega. "Hästi lõbus, irooniline ja tore raamat."

Isaac Asimov "Asum" (Eesti Raamat)

"Raamatusarjal "Asum" on seitse osa ja need ilmusid eesti keeles 20 aasta jooksul, nüüd antakse need aga uuesti välja väga lühikese aja jooksul," sõnas Martinson ja mainis, et teos sobib ulmefännidele. "Teoses toimub tsivilisatsiooni päästmine läbi psühhomatemaatika ja seal on igasugu põnevaid seikluseid siin ja seal."

Kirjandusspetsialist tõdes, et sisuliselt koosneb raamat lühijuttudes. "Ta on väga kenasti kokku pandud."

Donna Leon "Murede meri" (Pegasus)

"Kõigil Donna Leoni suurtel austajatel soovitan uut raamatut "Murede meri" kindlasti lugeda, sest te saate teada, kes on tegelikult see ääretult sümpaatne sekretärineiu," ütles ta ja mainis, et Leon on raamatu just sellele tegelasele pühendanud. "Ta on varem veidi salapäraseks jäänud."

Samuti kinnitas Martinson, et kõik inimesed, kes tahavad Itaaliat tunda, võiksid lugeda Donna Leoni raamatuid.