Kuidas sa niisuguse teksti juurde jõudsid? Olid "Etturid" sul juba pikemalt mõttes?

Olin romaani lugenud juba gümnaasiumieas ja mäletasin elamust. Seda võimendasid kindlasti ka erinevad lood ja jutud, mille sees kasvanud olin – oli ju Võrumaa üks jõulisema ja pikaajalisema metsavendluse piirkondi.

1990. aastate esimesel poolel osalesin Muinsuskaitse Seltsi ajaloolise pärimuse kogumise aktsioonis, mille käigus sai intervjueeritud ka mitmeid endisi metsavendi, sealhulgas legendaarset Alfred Käärmanni. Seoses Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaga tundus oluline mõelda taas selle teema ja ka teose peale. Iseenesest on kummaline, et taasiseseisvumisaeg ei ole metsavendlust käsitlevate teatri- või filmiteoste suhtes eriti viljakas olnud, pigem vastupidi. Võib-olla on mingi süü selles, et antud teema on omamoodi katkuhaud, nagu Ene Mihkelson on teda tituleerinud.

Kangelasliku vastupanu narratiivi all on palju hirmusid, alandusi ja süütunnet, mis kummitustena minevikust mõjutavad meie tulevikku. Nendega tegelemine ei pruugi mõjuda teraapiliselt. Samas jällegi – selleks et minevik ei kummitaks olevikku, ei aita selle peitmine, vaid ikkagi püüd mineviku läbitöötamise teel jõuda mingi mõistmiseni. "Etturid", mis ilmus 50 aastat tagasi, on märkimisväärselt isepäine teos, vältides teemakäsitluses ühtpidi nõukogude propaganda kaanonit, aga teistpidi ka rahvusromantilist müüti.

Kas "Etturid" on loomult pigem ajalooline lavastus või leiab siit ka midagi olevikule ja tulevikule?

Lugu on pigem universaalne. Need tegelased selles loos ei ole ei bandiidid ega kangelased, vaid tavalised inimesed kõigi oma hirmude ja nõrkustega. Inimesed, kes püüavad piirsituatsioonis hakkama saada. Püüavad elada ja armastada, võideldes oma elamata jääva elu ängiga. 

Siin on armastust ja põnevust, aga üheks olulisemaks teemaks on ideaalide purunemine, mis võiks tekitada küsimuse: kuidas käituksime ise, kui satuksime samasugustesse oludesse? Tollast ühiskondlikku taustsüsteemi võib tõesti olla keeruline mõista tänaselt heaoluühiskonna positsioonilt. Ma ei ole kindel, kas tänapäeva inimesed näiteks ikka varjaksid metsavendi, teades, et riskivad enda ja oma lähedaste surmaga. Võib-olla on aga oluline seda küsimust endalt küsida. Sest vabadus, nagu me teame, on habras.

Kuidas kirjeldaksid ühiskonda praegu malelaual?

 "Etturite" aegruum 1944. kuni 1949. aastani on kindlasti selgem ja mustvalgem. Nagu lavastuse tekst ütleb: "nüüd on eestlased kaheks löödud – need, kes on müünud maha meie vabaduse ja need, kes ei taha seda teha". Praeguses ajahetkes ei ole tegelikult sugugi mitte nii kerge öelda, mis on see vabadus, mida keegi oma tegevusega maha müüb ja kes tegelikult millisel poolel seisab. Selles mõttes on praegu lihtsam muutuda etturiks seda ise tähele panemata.

Kui meil oleks mingilgi määral võimalik iseend olnusse paigutada, siis kas sinust endast oleks saanud põgenik, metsavend või kodanik?

Usun, et kõik spekulatsioonid on võrdselt võimalikud, sest need on võrdselt tõestamatud. Need perspektiivid sõltusid ju paljudest erinevatest asjaoludest ja juhustest. Me ei oska aimatagi, kuidas me tegelikult sellistes olukordades käituma hakkaksime. See, kes kujutleb ennast kangelasena, võib osutuda viimaseks argpüksiks – ja vastupidi.

Millegipärast on metsavendade temaatika paljudele päris kaugeks jäänud ja selle kohta liigub erinevaid väärarusaamu, nii tundub, et metsavennad olid näiteks ainult mehed ja seejuures väga kasimatud. Tegelikkus oli vist küllalt erinev?

Tuleb silmas pidada, et metsavendluse kõrgajal 1944. kuni 1953. aastani varjas end okupatsioonivõimu eest erinevatel hinnangutel 16 000–30 000 inimest, mistõttu on väga keeruline siin üldistusi teha. Metsavendade seas oli nii aktiivseid vastupanuvõitlejaid kui ka passiivseid varjajaid. Fakt on see, et naisigi – lapsigi sündis, kasvatati ning suri või sai surma punkrites.

Seoses kasimatusega olid lood ilmselt samuti individuaalsed. Kui käidi punkrist väljas küla vahel või linnas asju ajamas, siis oli kindlasti oluline mitte eristuda massist. See puudutas ka puhtusepidamist. Olen aga kuulnud lugusid ja näinud fotodeltki, et oli ka metsavendi, kes tänu kooperatiivipoodide rekvireerimistele võisid käia ehk pareminigi riides kui tavakodanikud. Metsavendluse n-ö suur lugu  koosneb väga paljudest eraldi lugudest ja inimsaatustest.