Filmides nähtavad talud on isiklikud, dokumentaalsed, kunstilised, sümbolistlikud ja poliitilised. Eesti filmikunstis jäädvustatud talusid võib pidada lausa omaette nähtuseks, sest järjepidevalt on dokumenteeritud taluarhitektuuri ja mõtestatud kodu olemust, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kui me näitust planeerisime, siis me mõtlesime, kuidas me seda üles ehitame, kas rollipõhiliselt, kus see talukoht on midagi väga südamelähedast ja sooja nagu "Nukitsamehes" või kus on probleemkoht, inimsuhted keerlevad laguneva talu ümber. Me otsustasime, et me nii ei tee ja jätsime üldvaliku," ütles filmimuuseumi juhataja Maria Mang.

Lisaks näeb erinevate filmide talukavandeid, koos filmikunstnike ja režissööride mõtete ning mälestustega - kuidas nemad otsisid neid maju ja mis on nende majade tähendus olnud filmitegijate jaoks. "Üks tore tsitaat tuli meil ka ühe intervjuu käigus välja. Üks filmikunstnikest ütles, et võib-olla meil poleks pidanud olema TallinnFilm vaid hoopis Talufilm. Pole peaaegu ühtegi filmi, kus talutemaatika läbi ei käi," tõdes Mang.

Filmistseenidega, mis leiavad aset mõnes talukohas, on aegade jooksul kokku puutunud enamik Eesti režissööridest, operaatoritest ja filmikunstnikest. Ometi pole seni Eesti filmi lugu taluhoonete kaudu räägitud. Füüsilisest võttekohast on aga jäänud visuaalne jälg, mis on nähtav paljude põlvkondade publikule. Sageli filmide keskse tegevuskohana kannab maaarhitektuur kõige erinevamaid tundeid ja lugusid. Kaadrites nähtavad talud on isiklikud, dokumentaalsed, kunstilised, sümbolistlikud ja poliitilised. Eesti filmikunstis jäädvustatud maaarhitektuuri võib pidada lausa omaette nähtuseks, mis järjepidevalt loob ja visualiseerib Eesti talukoha ja laiemalt Eesti elu ühiskondlikku arhetüüpi.

Oleme näituse selgrooks valinud 13 tuntud ja armastatud linateost aastatest 1927–2019. Filme saadavad filmitegijate mälestused ja mõtted, mis on kogutud intervjuude käigus. Lisaks ajaloolistele fotojäädvustustele filmivõtetest eksponeeritakse näitusel filmimeeskondade töövahendeid: kunstnike originaalkavandeid ja tehnilisi jooniseid. Kolmest filmist on valminud ka maketid. Need on võttekohad, mis on nüüdseks jäädavalt kadunud: mahajäetud tareke filmist "Mehed ei nuta", lapsepõlves saadud filmielamusest mällu sööbinud kollide laanehurtsik "Nukitsamehest" ja innovaatilist tehnilist lahendust esindav Reinu kõrgendatud põrandaga talu "Novembrist".

Filmitegijate loomeprotsess ja mõtted aitavad väärtustada filmi kunstilise poole olulisust. Näitus juhib seeläbi tähelepanu maaarhitektuuri kui eraldiseisva kunstivormi märgilisusele Eesti filmiloomes.