Ameerika metallikunstnik Alexander Kamelhair sulatab alkeemia ja eesti puitkäsitöö ({{commentsTotal}})

Alexander Kamelhair
Alexander Kamelhair Autor/allikas: Janno Bergmann

Alexander Kamelhair on lõpetamas magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias Tallinnas ning teostab Vaskjala loomeresidentuuris maakunsti teost "Viis raudtee liiprit, unelemas killustikupadjal".

Texasest pärit Kamelhairi tööd on materjali- ja protsessipõhised. Ta huvitub materjalide füüsilistest omadustest ning nende omaduste kõrvutamisest kontseptuaalse ja formaalse ruumiga. Eksistentsiaalsete ja ontoloogiliste probleemide uurimus on tema praktika korduv motiiv.

Kunstiakadeemias meisterdab ta taiest, mis on inspireeritud uurimistulemustest objektorienteeritud ontoloogia, alkeemilise praktika, Jungi psühholoogia ja eesti folkloori suhete alal ja millel on spetsiifiline tehniline viide traditsioonilisele eesti puitkäsitööle.

Vaskjalas on Alexander teostamas maakunsti teost "Viis raudtee liiprit, unelemas killustikupadjal". Esteetiliselt viitab see töö Ameerika minimalistide ja kohaspetsiifiliste installatsiooni kunstnike töödele nagu Donald Judd ja Carl Andre.

Tere Alexander, kuidas käsi käib? Tead, ma pean kohe esimesena küsima sinu perenime kohta – Kamelhair? Kas see on pseudonüüm või pärisnimi?

See on minu päris perenimi ja pärit minu isa suguvõsast. Isapoolsed esivanemad olid pärit Ida-Euroopast, tõenäoliselt Poolast ja nad maabusid Ellise saarel New Yorkis. Sellal tuli Ameerikasse tuhandeid immigrante, siis pandi nende nimed kirja kuulmise järgi ja kuna mu esivanemad olid kirjaoskamatud, siis sai perekonnanimena paberile Kamelhair. See nimi esineb harva ja ma tean kõiki sellenimelisi maailmas.

Sellega on siis klaar, kuidas sai sinust sepp või täpsemalt metallikunstnik?

Ma veidi kahtlen, kas mind võib nimetada sepaks, kuna mu huvi metallitöö ja metallikunsti vastu on veidi laiem kui ainult sepatöö. Pealegi vajavad mu oskused veel palju arenemist, et võiksin ennast kutsuda sepaks. Teisalt ei tahaks ma ennast piiritleda ja otsin oma asju tehes alati võimalusi kuidas töötada metalliga laiemalt kui sepakunst seda võimaldab. Sepatöö ja metalli töötlemine on kindlasti suur ja oluline osa minu kunstiprotsessidest.

Kas huvi metallikunsti ja metalli töötlemise vastu on sinus tekkinud pereliini pidi või avastasid selle enda jaoks juhuslikult?

Mu suguvõsas pole varem olnud metalliga töötanud inimesi, mina huvitusin pikalt hoopis muusikast ja alles oma 20ndate eluaastate lõpus hakkasin tundma tõmmet millegi vastu, mis oleks seotud füüsilise tööga. Siis asusingi otsima valdkonda kus saaksin õppida midagi, mis võimaldaks teenida elatist oma kätega tehtava oskuse kaudu. Esmalt õppisin kutsekoolis keevitajaks ja kuna seal oli ka väga hea sepatöö klass siis arvan, et just sealt sain oma esimesed ideed selleks, et hakata tegelema metallitöö ja metallikunstiga tõsisemalt.

Kuidas avastasid Eesti?

Mu sõber õppis vahetusõpilasena Rootsis metalli ja sepatööd ja kui tulime talle külla, siis tema professorist õpetaja soovitas meil ette võtta reis Tallinna. See toimus 2015 suvel ja meid juhatati Nils Hindi juurde, kes on sepa- ja metallikunsti õpetaja EKAs. Sellest kujunes meeleolukas nädal ja mul tekkis mõte tulla Eestisse õppima ja tegema magistritööd. Oluline on, et siin õpetatakse metalli ja sepatööd kunsti nurga alt, enamus vastavaid koole pühenduvad ikkagi tehniliste oskuste õpetamisele. Ja kui olin Texases, St. Marcuse ülikoolis bakalaurusega ühele poole saanud, tuli teade, et EKA avab vastava osakonna välistudengitele, kandideerisin ning mind võeti vastu. Alustasin 2016.

Mis on sinu magistritöö teema ja kuidas selle teemani jõudsid?

Siia jõudes oli mitmeid mõtteid, aga kuna siin avastasin iga päev uusi ja põnevaid detaile, siis peateemani jõudsin peale Ants Viirese raamatu "Eesti rahvapärane puutööndus" lugemist. Selles raamatus on palju põnevat vanadest traditsioonilistest tööriistadest. Raamatust inspireerituna hakkasin katsetama nende tööriistade valmistamist, siis kuidas on neid tööriistu praktikas kasutada ja nii edasi.

Minu magistritöö koosneb kolmest osast, esimene osa on seitsmest tammekuubikust koosnev installatsioon, teine osa tööst on haabjas ehk ühe puu paat. Ja kolmanda osana plaanisin teha luti ehk siis liipritahumise kirve ning selle abil siis tahuda välja teatud koguse puust liipreid, täpselt nii nagu tehti seda siinmail tsaariaegset raudteevõrku ehitades. See osutus parajaks pähkliks, niisiis teen hoopis Vaskjala residentuuri minilõigu raudteed. Vaskjala residentuurini juhatas mind üks EKAs õppiv kaaslane, kelle sõber oli Vaskjalas eelmisel suvel. Käisin paar korda kohta vaatamas ja paaril näituse avamisel ning mulle tundus see ideaalne koht oma magistritöö lõpetamiseks. Kuna Vaskjala suveprogramm on suunatud maastikukunstile siis ka see osa sobis minu plaaniga ideaalselt.

Milles seisneb Euroopa ja Ameerika sepakunsti ja metallikunsti põhiline erinevus?

Kuna Euroopa sepakunst ja sepatöö traditsioonid piirkonniti erinevad, siis juba Euroopas on eri filosoofiaid, koolkondi ning stiile. Suurim erinevus Ameerika seppadega on siiski siinse traditsiooni tohutult pikem ja rikkam ajalugu. Selleks ajaks, kui Ameerikas olid tekkinud linnad, algas suht kiiresti tööstusliku masstootva majanduse võidukäik ja käsitoonduslik sepakunst jäi kiirelt "väikese venna" staatusesse. Ameerikas puudub kahjuks selline sadade aastate pikkusel traditsioonil põhinev ajalugu, samas põlvneb kogu meie sepakunst Euroopa traditsioonil, niisiis päeva lõpus oleme sama filosoofia kandjad ja arendajad.

Oled Eestis õppinud ja töötanud päris mitu aastat, mis on raskeim aastaaeg?

Huhh, detsember ja jaanuar.. Ja mitte külma pärast, vaid pigem see pimedus, päikese või valguse puudumine. Päike dikteerib kehale, millal minna magama ja tõusta üles, aga nendel talvekuudel tundub, et jube pikk päev on selja taga aga tegelikult on valgeks minemise ja pimedaks minemise vahe nii väike. Sellel ajal tuleb hoida vaimu ja vaimset energiat jõuga ülal. Kogu aeg tuleb mõelda energia säästmisele ja see on veidi tüütu, aga sellega harjub.

Mis on kõige erilisem nõks või teadmine, mille Eestis omandasid sepatöö või metalliga töötamise kohta üldiselt?

Kõige erilisem on avastus, kui palju on Eestis käsitsi tehtud tööriistu ja et neid kasutatakse aktiivselt tänini, ning lugupidamine, millega tööriistadesse suhtutakse. Samuti olen siin näinud, kui rohkelt variatsioone esineb käsitsi tehtud tööriistadest ning tehnilisi viise nende valmistamiseks. See on võimas avastus!

Soovin edukat magistritöö lõpetamist ja uute kohtumisteni!

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: