Tema töödes on paber ja kujutis tugevalt omavahel seotud ja lahutamatud osad terviklikust tulemusest. Huvikeskmes on uute võimaluste leidmine pimikus, mis võimaldaksid rõhutada fotomeediumi ainukoopia kordumatut olemust.

Kuidas sattusite Vaskjala residentuuri ja Eestisse?

Tere, ma olen töötanud juba pikemalt ühe fotoprojektiga, mille pealkiri on "Mittemiski on ajutine". Selle töö eesmärk on kajastada peamiste fotograafias kasutusel olevate tehnikate abil visuaalideede loomise protsessi ja samuti üritan leida viise kuidas nende tehnikate läbi saavutada poeetilisust piltidel. Selle töö tegemiseks olen kasutanud ainult analoogfoto tehnikat ja otsisin heal tasemel pimikuga residentuuri. Nii jõudsingi välja Vaskjalani.

Olete noor kunstnik, kuidas sattusite foto ja eriti analoogfoto juurde?

Sain oma esimese analoogkaamera oma isalt 10-aastasena. Võib-olla isegi nooremana. Hiljem kinkis ta mulle oma fotoaparaadi, millega ta oli pildistanud peaaegu kõik pildid mu lapsepõlvest. Kasutan seda kaamerat tänini.

Lisaks sellele mäletan, et kuskil 4. klassis toimusid meil fotograafiatunnid, kus õpetaja näitas meile, kuidas teha fotogramme (foto, mis on valmistatud valguse toimel ilma fotoaparaadita). Mulle avaldas väga suurt muljet, kuidas need pildid tehti, kasutades ainult ruumi valgust.

Hiljem õppides Bezaleli kunsti- ja disainiakadeemias sain sellest mälestusest inspiratsiooni ja kasutasin sama tehnikat eriti suuremõõduliste fototööde tegemiseks. Naudin väga low-tech tehnika kasutamist ja võimalusi, see annab sõltumatuse kõrgtehnoloogilistest seadmetest ja võimaluse teha põnevaid eksperimente, segades erinevaid fotograafia baastehnikaid. Ma usun, et kõigest saab teha fotot.

Õppisin ka keskkoolis pisut fotograafiat, tõsi, meile õpetati vaid üldisi asju must-valge foto ilmutamise ja piltideks tegemise osas. Siis oli digitaalse fotograafia ajastu juba alanud.

Analoog meetod on mu jaoks loomulikum ja elavam. Minu tööviisid on kujunenud seotuks pimikuga, pimikus fotode tegemisega. Ma olen väga haaratud uute fotoilmutamise ja muude lõputute võimaluste avastamisega pimikus, mind köidab jäägitult mõte fotograafiast kui käsitöönduslikust oskusest.

Kes või mis on teie suurimateks mõjutajateks fotokunstis või kunstis üldisemalt?

Minu inspiratsioon tuleb paljudest allikatest või erineval kujul. Hindan kõike, mis kiirgab ehedust ja tõelisust, asjad, mis kõnetavad tuttavlikult, panevad mind joonistama, maalima või ma lihtsalt pean neid käega katsuma.

Olen kunstiraamatukogu töötaja ja igapäevaselt ümbritsetud tohutust hulgast erinevat kunsti jäädvustavatest visuaalidest. See üleküllastus kõrgkunstist paneb mind otsima inspiratsiooni igapäevasematest asjadest ja tunnetest.

Eriliselt armastan vanu fotograafia käsiraamatuid nagu "The Life Library of Photography" või siis kaks üle aegade lemmikut "Special Problems" ja "Taking Care of Photographs". Peale selle on inspiratsiooniks erinevad kunstiajaloo perioodid maailma eri paigust nagu näiteks Egiptuse kunst ja stiilid, eelajaloolised kujutised jne.

Mõned mind ja mu arengut mõjutanud kunstnikud võiks olla William Kentridge, Jim Dines'i fototööd, Robert Frank, Aaron Siskind, Anslem Kiefer, Eva Hesse, Iisraeli kunstnikud nagu näiteks Moshe Gershuni ja kindlasti minu õpetajad Yossi Breger ning Noa Sadka.

Iga nutitelefoniga inimene on tänapäeval fotograaf, mis teeb fotograafia teie jaoks nii eriliseks?

Ma ei ole tehnoloogia vastane. Arvan, et nutitelefonid on muutnud meie elusid väga erilisel moel ja kindlasti teevad seda ka tulevikus. Selline võimalus kasutada kaamerat teeb minu elu kunstnikuna palju kergemaks. See on peaaegu nagu päeviku pidamine, ma saan elu jäädvustada n-ö ilma filtriteta ega pea mitu korda läbi mõtlema enne, kui midagi jäädvustan.

Fotograafia on mu jaoks eriline, kuna see on mu elu lahutamatu osa. Teadmine, et iga elu mikrolõik, iga hetk võib saada fotoks. Ükskõik milline hetk on võimalik jäädvustada fotona. Suvaline materjal võib saada pildiks, kõik jätab endast jälje.

Mis on teie põhiline teema fotograafias või teie loominguline kontseptsioon?

Ma teen pilte ilma kaamerata. Pilt on vaid materjali laiendus, hetke oleku jäädvustus ja sealt on võimalik arendada kõike edasi. Paber ja ilmutamine on mu tööprotsessi tähtsaimad osad. Ma otsin uusi viise, kuidas manipuleerida materjali käsitsi katsetades. Fotograafia, mis on algusest lõpuni käsitöö.

Iisrael on üsna konservatiivne ja religioosne maa, kuidas on seal naiste ja kunsti suhted üldisemalt?

Ma usun, et võitlus vabaduse eest kunstis on nii rahvuslik võitlus kui ka ülemaailmne teema. Ma arvan, et kunstnikuks olemine on igal juhul võitlus ja seda olenemata soost. Üritan hoida oma ümbritseva keskkonna nii vaba ja mitmekülgse kui vähegi võimalik.