Valguskunstnik Bas Peeters: minu kunsti mõte on teistsuguse vaatenurga andmine

Hollandist pärit ruumikujundaja ja valguskunstnik Bas Peetersit paeluv teema on valguse mateeria. Täpsemalt, kuidas materialiseerida valgust poolläbipaistvate materjalidega. Vaskjala residentuuri ajal on tal soov saada inspiratsiooni Eesti loodusest ja kultuurist. Intervjuus Toomas Tilgale selgitas ta oma loomeprotsessi lähemalt.
Kunstniku arvates peitub teose jõud selle lihtsuses. Minimaalsete ressurssidega loob ta intensiivseid elamusi. Ei mingeid üheselt mõistetavaid sõnumeid, vaid mitmeti tõlgendatavad nägemused, mis äratavad pealtvaatajad unest.
Ta teeb privaatsete ja avalike ruumide jaoks kohaspetsiifilisi installatsioone ning tema töö paistab silma üllatavate esteetiliste visualisatsioonidega, mis räägivad midagi olulist piirkonna, sotsiaalse konteksti ja selle ajaloo kohta.
Valgus on tema nn rätsepatöö niit, kõigi materjalide katalüsaator. "Valgusega ehitamine kujutab endast intrigeerivat paradoksi, kehatu elujõulisus versus veetlev sund kohalolekuks," selgitas kunstnik ning lisas, et tema püüd on kujutleda genius loci't ehk nn kohavaim valgusega.
Tere tulemast, Bas! Loodan, et Vaskjala on oma inspireeriva keskkonnaga sulle hea koht, kus oma asja ajada!
Tere, Toomas. Jah, see vana koolimaja on üks eriline koht. Ajalooga maja mõjub rahustavalt ja need puust seinad panevad mind tundma väga koduselt. Ootasin küll, et siia saabudes on korralik talv, jää ja lumi, aga pole hullu – koht ja selle ümbrus on ka ilma lumeta ülimalt lummavad.
Sa oled elukutseline valguskunstnik, tegeled installatsioonidega ning oled kodumaal teinud palju koostööd erinevate teatritega. Kuidas sa jõudsid valgusega mängimiseni?
Esmalt pean ütlema, et olen hariduselt kunstiõpetaja, täpsemalt käsitöö ja kunstiajaloo valdkonnas. Lisaks õppisin teatrikujundust Gerrit Rietveldi akadeemias. Mind tõmbas valgusega ja valgusdisainiga seotud teatrikujunduse ning võimaluste poole. Olin väga üllatunud ja elevil võimalustest, mida pakub valgusega mängimine erinevate ruumide loomiseks. Tegin sellel perioodil (1993–2006) palju lavakujundust, aga ka reklaamitöid ja erinevate sündmuste valgusdekoratsioone.
Kui 2007–2008 algas majanduskriis, siis kadusid paljud tööotsad. Küsisin endalt: Bas, mida sa tahad nüüd päriselt edasi teha? Otsustasin toona, et tahan ajada oma asja, teostada oma nägemust valguskunsti osas. See nägemus on suuresti idee ruumile valguse abil nii-öelda sisu andmine või sisu loomine. Valgusega töötamine on andnud mulle võimaluse olla osa huvitavatest teatrietendustest, suurtest kunstisündmustest-festivalidest, filmilavastamistest ja paljust taolisest. Lisaks kunstilisele väljakutsele teenin ma selle abil elatist juba viimased kümme aastat. Samuti on mul hea meel, et olen saanud teha mitmeid püsiinstallatsioone Amsterdamis ja mujal.
Lisaks kõigele eelpoolmainitule tegeled ka videokaardistusega (tehnoloogia, mis kasutab objekte, tihtilugu mittekorrapäraseid nelinurki, videoekraanina). See on kogu maailmas kiirelt populaarsust koguv videokunsti vorm, kas Hollandis on see sama hoogsalt arenev?
Jah, meil on kaks väga suurt, peamiselt sellele orienteeritud valgusfestivali. Üks Amsterdamis ja teine Eindhovenis. Väike probleem on aga selles, et inimesed peavad seda ilutulestiku aseaineks ja ootavad pigem suuri teatraalseid vaatemänge. Mulle meeldib teha rahulikumat videokaardistust. Alati ei pea kõiki maailma värve ja varjundeid ühte vaatemängu kokku pressima.
Tõsi, meil on samuti räägitud videokaardistuse kasutamisest n-ö hääletu ilutulestiku võtmes, kuna päris ilutulestiku puhul on sellega kaasnenud tihti tuleõnnetusi ja paugutamine ajab hulluks koduloomi ning kurjaks paljusid inimesi. Kas videokaardistus võiks olla turvaline ja samas efektne alternatiiv ilutulestikule?
Jah, kindlasti. Usun, et kui kohaliku kogukonna toetus on piisavalt suur sellisele alternatiivsele ideele, siis on see väga hea ja uutmoodi elamust pakkuv lahendus.
Kas reisid oma tööga seoses palju?
Kuni praeguseni ei ole seda väga palju teinud. Mõned korrad Saksamaal ja põhiliselt oma kodumaal. Eesti on seni kaugeim sihtpunkt. Kindlasti soovin käia Hiinas, esialgse plaani kohaselt toimub reis sinna juba selle aasta aprillis, kui just uue viiruse (koroonaviirus) tõttu riiki täiesti lukku ei panda. Pikem plaan on lähima kahe-kolme aasta jooksul teha tööd erinevates residentuurides üle maailma, aga eks see sõltub rahakotist.
Varem Vaskjalas viibinud fotokunstnikud on laias laastus jagunenud kahte leeri. Osa kasutab oma töös ainult analoogset lähenemist, meetodeid ja materjale, teine osa pooldab ja kasutab digitaalse fotograafia võimalusi ja manipulatsioone. Sinu kunst on väga tehniline. Kumba lähenemist sa eelistad?
Sõltub ruumist, ideest ja informatsioonist, mida kasutan idee väljatöötamisel, aga pigem olen siiski loomuliku valguse ja selle kasutusvõimaluste pooldaja. Päikesevalgus on ikkagi kõige suurem inspiratsiooniallikas, ka kunstvalgust kasutades püüame me seda omal moel jäljendada.
Mis on su kunstitegemise filosoofiline pool?
Raske öelda. Veel kümmekond aastat tagasi ei pidanud ma ennast kunstnikuks selles mõttes, et mul ei olnud mingeid suuri sõnumeid maailmale. Nüüd mõtlen, et mul on võimalus anda inimestele teistsugust, üllatavat vaadet ruumile ja valgusele. See teistsuguse vaatenurga andmine ongi ehk minu töö mõte.
Toimetaja: Laura Pärnpuu