Bartosz Janczak on kümnendipikkuse kogemusega disainer, kes tänasel päeval jagab oma elu Hispaania ja Inglismaa vahel. Samuti on ta elanud ja töötanud Hollandis, Filipiinidel ja Hong Kongis. Ta on olnud seotud kunstirühmitusega Typoets, mille ridades ta lõi hulgaliselt uusi kirjafonte, tegi näitusi ja tüpograafiaga seotud installatsioone maailma eri paigus. Hetkel on Bartosz keskendunud soolo-loomingule, mis seob endasse tüpograafia, abstraktse skulptuuri ja kohapõhised installatsioonid. Tema loomingust leiab viiteid militaar-arhitektuurile, kui ka endise idabloki monumentaalarhitektuurile. Lisaks on ta Sonder Fondi kaasasutaja, fond on loodud toetamaks kultuurilist ühendust Euroopa ja Aasia kunstirühmituste vahel.

Bartosz, rõõm sind Vaskjalas kohata! Kuidas leidsid tee siia residentuuri?

See oli üsna lihtne lugu, otsisin parajasti uusi võimalusi ja kohti, kus töötada ja pilk jäi pidama veebireklaamil, mis ütles, et otsitakse kunstnikke. Umbes viis minutit hiljem oli mul enesetutvustus ja sooviavaldus valmis ning saadetud, ja mõni aeg hiljem sain oma suureks rõõmuks positiivse vastuse ja kutse tulla Vaskjala residentuuri.

Sinu teekond kunstis algas disainerina ja spetsialiseerusid tüpograafiale. Kuidas tekkis idee teha skulptuure ja installatsioone? Kes või mis on olnud suurimad mõjutajad sel teel?

Ausalt öelda ma polegi selle üle sügavamalt juurelnud. Kunstimaailma säravatele tähtedele tagasi vaadates ei saa üle ega ümber Dalist, Picassost, Michelangelost, Malevichist või Van Doesburgist. Samuti on mind mõjutanud arhitektid, eriti sellised arhitektuuri ja kunsti piire üheks sulatavad suurkujud nagu Le Corbusier, Mies Van Der Rohe, Zaha Hadid või Frank Gehry.

Ma pakun, et just seetõttu alustasin oma tööd skulptuuride ja avatud ruumi installatsioonidega. Kuid suurim inspiratsioon on olnud kindlasti mu head sõbrad, keda pean parimateks kunstnikeks ja loojateks. Mis on eriti tähtis – nad on elus ja mul on rõõm ning au suhelda nendega vahetult ja igapäevaselt.

Sina kui tüpograafiaekspert – kas lähitulevikus tekib või isegi juba on tekkinud mõni tõeliselt domineeriv alfabeet? Ladina, kirillitsa või pigem midagi Aasiast, milline neist võiks olla selles vallas maailmavalitseja?

Kuidas oleks mandariini tähestikuga? Mulle meeldib Hiina keele ratsionaalsus, sest siin tekivad sõnad kujunditest. Näiteks puu (materjal), mis sõnana näeb visuaalselt välja nagu puu. Aga ma pakun, et ladina tähestik on juba üleilmselt jõudnud võidusirgele. Praktiliselt igas maailma nurgas saab hakkama inglise, hispaania või saksa keelega. Igal pool on olulisemad tähised ja sildid tõlgitud inglise keelde. Kindlasti on seda mõjuvõimu kasvatanud üldine globaliseerumine, Hollywoody filmid jne. Sellise universaalse suhtlemise seisukohast pole see üldse halb, inglise keel on kaasaegne esperanto, kõik saavad aru isegi siis, kui osatakse ainult mõnda sõna.

Oled elanud ja reisinud üle kogu maailma. Milline on kultuuriliselt olnud kõige inspireerivam riik?

Minu jaoks on kõige-kõigem riik jätkuvalt Inglismaa, täpsemalt London. Seal toimub meeletult palju põnevaid asju iga päev, iga tund. Alati leiab superägeda näituse või on mõne lemmikmuusiku kontserdi või festivali või workshop'i ja nii esmaspäevast pühapäevani, 24 tundi ööpäevas, 365 päeva aastas.

Teine lemmikpiirkond on Aasia, eriti Hong Kong, mis on väga erinev muust maailmast, samuti Brasiilia. Neid kohti on eri kontinentidel väga palju ja iga kultuur on erinev ning põnevate ainuomaste detailidega. Kuna olen selline maailmalaps, siis ma ei tunne ennast seotuna ühegi konkreetse kultuuriga, vaid proovin avastada maailma erinevusi ja leida nendest erinevatest paikadest universaalseid ideid.

Mis lugu on peidus siia Raele (kultuurikeskuse kõrvale) kerkiva skulptuuri taga?

Kogu mu tööprotsess on selles mõttes pisut äraspidine. Ma alustan pigem koha, riigi või mingi keskkonna otsimisest ja siis asun tööle ideega. Minu algne kontseptsioon võib protsessi käigus päris palju muutuda. Selline viis on sensuaalsem ja esoteerilisem. Mulle meeldib alustada n-ö pehmest sketšimisest. Raele kerkiva skulptuuri puhul jooksis lõplik idee ja visioon paika pärast mõningasi vestlusi Vaskjala residentuuris. Ma tean, et Eesti on väga metsane ja hästi säilinud metsiku loodusega maa, see tekitas minus unelma idüllilisest unistustemaast, kus maagia on veel päriselt elus. Visandasin sellele nägemusele tuginedes erinevaid kujundeid ja kandma jäi üks, mis meenutab altarit. Koht, kus käiakse midagi kummardamas või ülistamas. Mulle meeldis see kujund ja pärast erinevate inimestega kohtumist ning vestlemist võib öelda, et Rae kultuurimaja juurde püstitatav teos on monument pühendusega uue maailma ühiskonnale. Kujutavaid, abstraktseid ja kunstilisi vajadusi ühendavale tsivilisatsioonile.

Oma tutvustuses ütled, et sinu skulptuurid ja installatsioonid on nn agressorid ja need objektid on n-ö sündinud võitlema – mis on need sihtmärgid millega sinu kunst võitleb?

Minu kujud ja installatsioonid jäljendavad sõjamasinaid, see on suurim ühine nimetaja. Ma arvan, et olen olnud alati pisut mässaja ja need teosed väljendavad mu iseloomu ja viise mingis ülekantud tähenduses. Peamine sihtmärk on valitsev kord, süsteem, mis inimesi lukustab ja neile piiranguid seab. Osad näevad mu töödes vaid juhuslikke graafilisi kompositsioone, mis lõikavad teravalt ümbritsevat keskkonda. Tegelik ja sügavam mõte nende taga on liigutada neidsamu piiranguid ja kaotada kõik, mis võtab meilt vabaduse.

Mida toob tulevik?

Teha rohkem, kombata iseenda piire ja saada paremaks iseendaks olemises. See on mu suur plaan.

***

Bartosz Janczak

Bartosz on üle 10-aastase kogemusega disainer, kes põgenes hiljuti arvutiekraani tagant avalikku ruumi, et luua seal skulptuure. Ta on pärit Poolast ja elab ning töötab enamasti Londonis.

Tema loodud vormid on inspireeritud sõjalistest kaitsestruktuuridest, brutaalsest arhitektuurist ja idabloki mälestis-skulptuuridest. Need objektid on kui agressorid, kes lõhestavad õhku oma teravate servadega, olles samas määratud liikumatusele. Tema kunst on oma visuaalselt lähenemiselt toores ja pingestatud sundasendis. Rasked, nurksed vormid on üksteisega seotud kergelt ja pehmelt vestvateks kompositsioonideks. Ta skulptuurid on alati valged, tehes kummarduse antiikajastule ning loovad vaatajas tugevaid vaimseid tundeid.

Vaskjala loomeresidentuuris töötades keskendus kunstnik uue maailma ühiskonnale pühendatud monumendi loomisele. Inspireerituna rikkalikest legendidest, eesti mütoloogilistest olenditest, jumalustest ja legendaarsetest kangelastest, otsustas ta luua altari, mis vastab tänapäeva tsivilisatsiooni meeleoludele ja selle abstraktse maailma fabritseeritud vajadustele.

Kim Jurek on Bartoszi sõber, poolenisti katalaan ja poolenisti sakslane, elab ja töötab Barcelona lähedal. Kim on samuti skulptor ning Vaskjala loomeresidentuuris abistab ta oma sõpra assistendi ja insenerina skulptuuri loomisel.