Intervjuud. Vaskjala kevadised residentkunstnikud inspireeruvad Kalevipojast ja Eesti maastikust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Grusiin Rusudan Khizanishvili (paremal) ja ameeriklane Robert Atwater.
Grusiin Rusudan Khizanishvili (paremal) ja ameeriklane Robert Atwater. Autor/allikas: Janno Bergmann

Kevade on Vaskjala loomeresidentuuri toonud kaks kunstnikku – Gruusia maalikunstniku Rusudan Khizanishvili ja Ameerika fotokunstniku Robert Atwateri. Intervjuudes avasid nad oma isiksust ja tegemisi ning rääkisid, kuidas Vaskjalga sattusid.

Rusudan Khizanishvili

Rusudan on Gruusia maalikunstnik Tbilisist. Tema maalid on enamasti figuraalsed, väljendusrikkad ja värvilised. Vaskjala Loomeresidentuuris otsustas ta oma teoste põhjana kasutada Eesti eepost "Kalevipoeg".

Tema jaoks oli väga huvitav leida sarnaseid detaile gruusia rahvuseepose "Kangelane tiigrinahas" ja Eesti eeposest, sarnaseid tunnusjooni ja ka erinevusi. Nagu Gruusia ja eestikeelsetes versioonides, võitleb peategelane erinevatel viisidel Kuradi kuju vastu ning tema ustava sõbra ja kaaslase abiga võidab ta lõpuks.

Kunstnik on andeka maalikunstnikuna tunnustust pälvinud nii kodumaal kui ka väljaspool. Märtsikuu viimasel nädalal alustas ta oma kunstiresidentuuri Vaskjalas.

 

Tere, Rusudan! Mis on sinu lugu, kuidas sai sinust maalikunstnik?

9-aastaselt viisid mu vanemad mind kohalikku Thibilisi kunstikooli, alates sellest hetkest ei mäleta ma ühtegi päeva, kui ma ei oleks teinud kunsti – joonistanud või maalinud. Peale kunstikooli jätkasin õpinguid Kunstikolledžis ja hiljem Thibilisi Riiklikus Kunstiakadeemias. See oli armastus esimesest pilgust!

Kas Gruusias on palju naisi, kes maalivad ja kas on teil palju naiskunstnikke?

Jah, meid on päris hulgaliselt, kuigi naistel Gruusias on kohati keeruline saada ja olla n-ö täiskohaga kunstnik. Pereelu, kohustused ja traditsioonid hoiavad paljusid (naisi) tagasi. Õnneks on uuel põlvkonnal selles osas palju vabam suhtumine ja nad on tõeliselt avatud kõige hea osas, mida kunst suudab nende ellu tuua.

Millist muusikat sa armastad, on sul mõni trikk või rituaal, mis aitab sind maalides?

Armastan väga muusikat. Põhimõtteliselt mängib mu terve päeva saateks midagi, mitte ainult muusika, aga vaatan tihti ka filme sel ajal, kui tööd teen. Vahel piisab mõnest helijupist või kuuldud lausest, et tekiks uus mõte mõne pildi jaoks. Lapsena kuulasin palju rokki, nüüd kuulan lisaks folk-jazzi ja erinevaid transendentaalseid heliloojaid. Lemmikud on näiteks Huun Huur Tu, Agnes Buen Gann ja Mari Boine, hiljuti avastasin enda jaoks ansambli Tinariwen – tuareegi folk Malilt. Fännan veel väga Dead Can Dance'i, Soap Kills'i ja Massive Attack'i loomingut.

Kuidas kirjeldaksid oma stiili?

Väga emotsionaalne, neo-ekspressionistlik. Aga eks kunstikriitikud oska seda liigitamist paremini. Igat pilti võtan ma lehena oma elu- või päevaraamatust. Mu maalid on mu päevik.

Kes/mis on olnud sinu suurimad mõjutajad maalikunstnikuna?

Kindlasti on mu suurimad mõjutajad suurepärane kunst ja seda vormist või viisist olenemata. Vahel tundub see kõik nagu suur sõltuvus, obsessioon. Kui nüüd rääkida vaid mõnest mõjutajast, siis Rembrandt, Van Gogh, Louise Bourgeois, Cy Twomy, Hokusai ja Matisse oleks need nimed, kes vaimustavad mind juba väga pikka aega.

Kuidas leidsid tee Vaskjalga?

Olin parajasti Ameerikas residentuuris ja avastasin nende Facebook'i lehelt avatud akadeemia kuulutuse. Kuna mulle väga meeldisid nende postitused, siis asusingi uurima, et kas mul oleks ka võimalik tulla siia residentuuri ja siin ma nüüd olen. Esmamulje on täpselt nii hea nagu lootsin.

***

Robert Atwater

Robert on Põhja-Ameerika fotokunstnik, graafik ja raamatute kunstnik New Yorgist. Oma karjääri jooksul on ta kasutanud peaaegu kõiki filmikaamera formaate. Ta kasutab tänaseni keskformaadis filmikaamerat, kuid pildistab ka digitaalse kaamera, iPhone'i ja drooniga.

Vaskjala Loomeresidentuuri saabudes oli tema esimene eesmärk luua fotograafiline narratiiv Eesti maastiku ja inimeste mõjust ning selle kasutamisest. Selle narratiivi alltekst oli otsida mahajäetud Nõukogude ajastu arhitektuuri, mis ikka veel Eesti maastikku märgistab.

 

Tere, Robert! Niisiis, te olete fotograaf, fotokunstnik?

Tere, jah, ma olen Ameerika fotograaf, kunstnik, trükkal ja raamatukirjastaja. Viimase all pean silmas, et teen peamiselt oma töödest väikesetiraažilisi raamatuid.

Kui suur osa sinu tööst on seotud graafilise disainiga?

Osa minu kommertskarjäärist oli 90. aastatel ja kuni 2002. aastani seotud disaini ja kommertsfotograafiaga. Ma töötasin New Yorgis ja tegin erinevaid tellimustöid idamaiste vaipade eksportööride heaks. Peamiselt pildistasin vaipu erinevates interjöörides, vaibamustreid ja tegin reklaame erinevatesse sisekujundusajakirjadesse. See töö viis mind mingil hetkel vaipade päritolumaadesse – India, Pakistan ja Nepaal näiteks.

Millal sai sinu huvi fotograafia vastu alguse? Kas õppisid seda koolis või koolitustel?

Ülikooli lõpetasin bakalaureusekraadiga inglise keeles ja majanduses, aga kumbki neist erialadest ei olnud kooli lõpuks minus erilist kirge tekitanud. Pildistamisega tegin algust juba kolledžis, alguses laenasin kaamerat ühe tuttava käest. Mingil hetkel proovisin iseseisvalt oma piltide ilmutamist ja sellest hetkest alates olin sõltuvuses. Paar aastat peale ülikooli lõpetamist kolisin Pariisi, kuhu võtsin kaasa ka oma pimiku varustuse, seal jätkasin intensiivset pildistamist, ilmutamist ja fototrükialaseid katsetusi. Ma olen algusest peale olnud arvamusel, et pildistamine ja fotode ilmutamise oskus peavad olema võrdselt heal tasemel.

Ehk siis alustasid filmile pildistava fotograafina, tänasel päeval on see ala suuresti digitaliseerunud. Mis on sinu esimene valik – film või digi?

Minust sai teadlik fotograaf kuskil 1976–77. Teadliku all pean silmas kindlust ja oskusi. Sellest perioodist kuni 1989. aastani tegin ma ainult mustvalgeid fotosid ja ilmutasin pilte, värvilised jäid enamasti slaidi faasi, kuna nende ilmutamine fotoks oli väga kulukas. 1989 kolisin New Yorki ja sain juurdepääsu värvifilmi laborile, see oli minu jaoks suur muutus.

Alles 2002 läksin üle digifotograafiale ja pean tunnistama, et tööd teha on digina kiirem ja kergem, samal aastal sulgesin mulle kuuluva labori koos pimikuga. Ma pole sellest ajast saadik mustvalge filmiga tööd tehes pilte fotopaberile ilmutanud, pigem skannin pildid slaididelt arvutisse ja trükin digitaalselt. Tunnistan, et tunnen mustvalge filmiga töötamisest puudust. Üks põhjusi, miks tulin Vaskjalga, on suurepärane pimik ja võimalus teha jälle pilte filmilt ilmutades. Kokkuvõttes võin öelda, et mustvalge on siiani mu südames, sellest ma alustasin.

Mis on idee sinu loomingu taga? Mis kannustab su kunsti?

Mu tööd saavad tihti alguse mõnest juhuslikust mõttest. Ma lihtsalt hakkan pildistama ja vaatan, kuhu kogunenud materjali tükid mind juhatavad. Üks viimaseid pikemaajalisi projekte viimase viie aasta jooksul on olnud arhitektuuri ja maastike seoste otsimine ja jäädvustamine. Alustasin sellega Panamas, jätkasin residentuuri ajal Lissabonis ja eelmisel aastal Daugavpilsis Mark Rothko keskuse residentuuris. Mind paelub teema semiootika vaatevinklist – ehitiste ja maastiku sümbiooside märgiline tähendus, funktsionaalsus jne. Osa protsessist on olnud ka teemat lahkava veebilehe loomine ja täiustamine.

Maastikud ja arhitektuur – miks just selline lähenemine?

Varasest noorusest on mind lummanud Ameerika maastikufotograafia ja selle pioneerid 19. sajandi lõpust, nagu O´Sullivan või William Henry Jackson, kes tegid vapustavaid pilte Ameerika metsikust läänest. Nad olid esimesed, kes dokumenteerisid selle kandi loodust ja maastiku ning tõid sealt kaasa vapustavat materjali. Näiteks Yellowstone'i Rahvuspargist või Koloraado jõest. Nende fototehnilised vahendid olid väga algelised ja pildistamise tingimused väga komplitseeritud, kuid kõigele vaatamata tegid nad võrratuid pilte ning leiutasid mitmeid uuenduslike fototehnilisi nõkse. Neile järgnes Ansel Adams 1920. aastatel ja nende fotograafide tööd olid minu jaoks peamine põhjus, miks armusin fotograafiasse ja maastikufotograafiasse üldisemalt. Nende kunstnike aegne tehnika ei võimaldanud teha 100 pilti ja siis valida parim, fotograaf pidi enne pildistamist pikalt vaatlema, mõtisklema ja ette valmistama, sest teist võimalust enam ei pruukinud tulla. Mulle väga meeldib selline kaalutletud-mõtestatud lähenemine.

Mina läksin maastike ja ehitiste pildistamisse süviti New Englandis elades, seal on säilinud väga palju vanu ehitisi, peamiselt farmide juurde kuuluvaid küüne, igasuguseid abi- ja tootmishooneid, mis on kuidagi eriliselt hästi istuvad sealse maastikuga. Sealne olustik, pinnasevormid ja nendega harmooniliselt kokku sulavad põllumajandusehitised olid minu jaoks suurema reisi alguspunkt kontseptsionaalses fotograafias.

Kuidas leidsid tee Vaskjala residentuuri?

Möödunud aastal õnnestus mul töötada Daugavpilsis, Lätis asuvas residentuuris ja sealt tärkas suurem huvi Baltikumi vastu. Tegelikult nägin esimest korda Vaskjala residentuuri avatud akadeemia reklaami juba 2017, kui koht oli värskelt avatud. Peale Läti residentuuri otsustasin Vaskjalaga ühendust võtta ja mu soov oli tulla siia just talvisemal ajal – rohkem kontraste, rohkem dramaatilisust. Pealegi on siin suurepärane pimik fotofilmiga töötamiseks.

***

Vaskjala Loomeresidentuuri avatud uste päev toimub laupäeval, 6. aprillil 15.00–18.00, mille raames toimub Robert Atwateri fotonäituse avamine 15.30–16.30 ja Rusudan Khizanishvili maalinäituse avamine 16.30–17.30.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: