Kuidas avastasite enda jaoks Vaskjala ja milline on esmamulje Eestist?

Hugo: Otsisin residentuuri, kus oleks võimalus töötada filmi ilmutamisega ja katsetada erinevaid filmi manipuleerimise protsesse. Internetis kolades sattusin Vaskjala residentuuri avatud kooli peale ja see tundus kohana, kus tahaksin oma ideid keskendunult teostada. Eesti loodus on ikka väga teistmoodi, samuti maastik!

Valentina: Otsisin kohta, kus töötada oma filmikatsetustega ja kus oleks võimalik teha teistmoodi fototööd. Mu õpetaja peatus Tallinnas paar aastat tagasi ja tema juhatas mu internetis Vaskjala avatud kooli kuulutuseni. Siin on superhea pimik ja ma saan katsetada erinevate kemikaalidega. Lisaks saan teha oma Antioquia ülikooli õpingutega seotud uurimustööd. Eesti on väga erinev, kodumaal elan mägises ja üsna metsiku alaga piirkonnas. Siin on teistmoodi maastik, aastaajad, valguse mäng ja loomulikult lumi!

Kes on teie suurimad eeskujud või mõjutajad fotokunstis?

Valentina: Mu peamine õpetaja ja mentor oli Roberto Montoya, kes õpetas mulle palju nii foto tehnilisest poolest kui ka sellest, et fotograafia on sild eneseväljenduse ja valgusemängu jäädvustamise vahel. Fotograafia on võimalus leida uusi viise kuidas anda edasi reaalsust, mängides ja väänates seda täpselt nii, kuidas mõte tekib. Ideede teostamiseks tuleb küll palju eksperimenteerida, aga see ongi see põnevus ja rõõm, mis annab indu järjest uusi nõkse leiutada ja avastada.

Hugo: Robert Frank, Ameerika-Šveitsi fotograaf, kes pole küll otseselt iidol, aga on teinud sarnastel viisidel oma tööd. Ta joonistas negatiividele ja kasutas tekste negatiividel, samuti eksperimenteeris keemilise töötlusega. See huvitab ka mind väga. Fuente Coberta on samuti üks samasugust eksperimenteerivat lähenemist kasutav Hispaania kunstnik.

Meie ajal on iga nutitelefoni omanik fotograaf, mis arvate sellest "arengust" ja mis teeb fotograafia teie jaoks eriliseks?

Hugo: Alfred Stieglitz ütles kunagi, et fotolabor on nagu kunstniku ateljee. See oli enne, kui fotost sai kunstivorm. Fotograafia on tehnika, tehnoloogia, mille abil kunstnik saab luua narratiive, kõnesid, lugusid. See on nii paljude tehniliste ja loominguliste elementidega mänguväljak, kus teadus ja loovus saavad kokku. Nutitelefonid on tegelikult hea ja odav viis, kuidas noored saaksid oma loomingulisi ideid teostada foto või ka video abil. Nutitelefonidega pildistamine võib olla paljudele sügavama huvi alguseks ja väravaks n-ö päris fotograafia juurde.

Valentina: Ei, kindlasti mitte. Kuigi nutitelefoni abil on võimalik teha ka pilte, millel on suurem ideeline või kunstiline väärtus, ei tee kellestki automaatseadetega pildistamine veel fotograafi. Fotograafia algab sealt, kui oled kõik kaamera sisseehitatud seaded ja võimalused endale selgeks teinud ja hakkad otsima viise, kuidas neid oma ideede teostamiseks teistmoodi sättida, lisaks veel teadmised valguse-varju osas. Ma alustasin vana filmikaameraga, alguses oli see mu jaoks nagu sõber või kaaslane, ma tegin lihtsalt pilte ja vaatasin, mis välja tuleb, see oli selline instinktiivne aeg. Hiljem õppisin ja õpin siiani erinevaid olemasolevaid tehnikaid ja katsetan hästi palju. Fotograafia on nagu lõputu avastamist täis universum ja see kõidab mind väga.

Kas kunst ja selle erinevad vormide õppimine on populaarne teie kodumaal, kuidas toimivad/ei toimi kunstiõpingute rahastamine? On akadeemilise kunstihariduse omandamine lihtne?

Hugo: Brasiilias on erinevaid fonde ja ühinguid, kes sellega tegelevad. Sao Paolos toimub iga kahe aasta tagant suur üleriigiline näitus, kus eksponeeritakse kohalikku kunsti ja noori kunstnike. Aastatel 2002 kuni 2015 oli väga suur toetus riigi poolt, võim vahetus ja toetused vähenesid. Kunstnikuks olemine annab vaimse iseseisvuse ja see paelub noori, siiski on üpris raske ennast elatada, kui valida elukutselise kunstniku tee, ja enamus kunstnike tegeleb lisaks kunstile ka näiteks õpetamise või muu taolisega.

Valentina: Kunstnikke ja huvilisi on Kolumbias väga-väga palju, rahastust mitte. Riigi prioriteedid on mujal, palju raha kulutatakse sõjaväele, politseile ja muule sellisele. Stipendiume ja toetusi on väga palju kärbitud. Tänu vabatahtlikele õpetajatele on riiklik kunstiharidus siiski olemas, samuti on olemas päris mitmeid eraülikoole, akadeemiaid ja tavalisi kunstikoole. Siiski, kogukondlik kunst on muutunud järjest tähtsamaks ja sellele pööratakse üha rohkem tähelepanu.

Valentina, kas on kerge olla naiskunstnik sinu kodumaal Kolumbias?

Valentina: Päris raske ja keeruline on olla elukutseline naiskunstnik, kuna meie ühiskond on väga patriarhaalne. Naiste püüdlused, väljaütlemised ja seisukohad sumbuvad. Patriarhaalsus domineerib kõikjal oma must-valgete reeglite ja jõulise kehtestamistega. Kuigi meil on näiteks riigi asepresident naine, on mu kodumaal siiski veel pikk tee minna naiste-meeste võrdsuse ja arvamuste tasakaalustatuse suunas.

Valentina eriliseks huviks on pinhole-fotograafia (pinhole-kaamera ehk nõelaaugukaamera on kõige lihtsam objektiivita fotokaamera) ja Hugo eksperimenteerib erinevate kohalike looduslike ainetega fotode ilmutamisel, näiteks peedimahl, männiokka ekstrakt ja muu taoline. 28. aprillil tähistati Vaskjala loomeresidentuuris ülemaailmset pinhole-fotograafia päeva.