Allison Roberts toob läätsepõhise kunsti Oklahomast Vaskjalga ({{commentsTotal}})

Allison Roberts.
Allison Roberts. Autor/allikas: Janno Bergmann

Allison Roberts on Ameerika Ühendriikides, Oklahomas sündinud kunstnik, kes on leidnud oma tee Vaskjala Loomeresidentuuri. Sandra Nikitin rääkis Allisoniga põgusalt tema kunstnikuks kujunemisest ja loomingust ning põnevatest vaatenurkadest.

Räägi, Allison, mis Sind siia toob? Miks tundus Vaskjala Loomeresidentuuri Avatud Kutse midagi sellist, millest kinni hakata?

Minu sees elab seikleja hing ja minuga juhtub tihtipeale nii, et ma enne tegutsen ja siis hakkan alles mõtlema. Nii oli tegelikult ka siia Loomeresidentuuri kandideerimisega. Panin vajalikud paberid teele ja alles siis, kui sain jaatava vastuse, hakkasin süvenema, et mis koht see siis õieti on, kuhu ma minemas olen. Ma polegi varem nii kaugel Ida-Euroopas käinud, ausalt öeldes. See on nii põnev!

Kui palju sa Eestist enne siia tulemist teadsid? Tegid kõva kodutööd, tutvusid meie ajalooga jne?

Oi, jah. No üsna piinlik on tunnistada, et ega me seal kaugel USA-s teist ikka mitte midagi ei tea küll! Ka nüüd, kui olin ise vähemalt geograafilisest seisukohast endale selgeks teinud, et kuhu ma minemas olen, olid mu sõbrad-tuttavad ikkagi väga üllatunud, kui neile oma sihtkoha teatasin – nad pole Eestist kuulnudki ega oma mingit aimu, kus see umbes asuda võiks. Aga mis puutub minu Euroopas elavatesse tuttavatesse, siis nemad on jälle vastupidi väga kursis – britid, kellega oma Eestisse residentuuri tulemise uudist jagasin, õnnitlesid mind rõõmsalt ja kinnitasid, et mulle meeldivad Eesti ja Tallinn kindlapeale, sest need on väga lahedad kohad, kus käia ja olla.

Kui Sa nüüd küsid, et kui palju ma kodutööd tegin, siis seda ma väga ei teinud. Ma ei tee kunagi ja seda päris teadlikult. Ma tahan, et see ümbrus, millesse ma satun, hakkaks ise minuga rääkima. Ja tavaliselt hakkan ma siis tasapisi pilti kokku panema, seoseid ja põhjuseid avastama. Loodus, arhitektuur ja inimesed – need kõik on ju üksteisest ning ajaloost mõjutatud. Ja neid avastades saan tasapisi teada, miks asjad on just nii nagu on.

Mis alal sa kunstnikuna tegutsed? Mis see sinu nn teema on?

Ma nimetaksin seda, millega ma tegelen, nn läätsepõhiseks kunstiks (ingl k – lens-based art). Jah, võiks öelda ju ka fotograafia, sest see on üks oluline osa minu loomingust ja sellest olen ma alustanud, kuid täna ma tunnen, et ainult see termin jääks minu tegemiste kirjeldamiseks päris mitmes mõttes liiga kitsaks. Ma kasutan projektoreid, videograafiat, ekraane, teen installatsioone. Ja teemad, mis mind huvitavad on mälu, ebaselgus või määramatus (ingl k – uncertainty) ja see, kuidas meie mälu, kogemused ja ebaselguse ebamugavus mõjutavad meie oleviku tunnetamist.

Kuidas sa neid erinevaid tehnikaid siis ikkagi kombineerid?

No näiteks ma pildistan mõnd objekti, siis projitseerin selle fotoprojektori abiga ekraanile ja teen näiteks omakorda sellest foto. Võimalusi ja variante, mida ma niimoodi kasutan, on väga erinevaid. Aga üks teema või valdkond või kuidas seda täpselt nimetatagi, mis on minu jaoks väga oluline, on ekraanid. Ekraan kui vahend millegi nägemiseks. Näiteks aken. See on vahend selleks, et näeksid toast õue, aga sama protsess toimib ka teistpidi – sa võid olla õues ja vaadata tuppa. Ja kui ma panen kardina ette, siis lõikan ma selle tee ära. Või kui panen sellise kardina, mis on natuke läbipaistev, siis on see nagu filter, läbi mille saab vaadata nii toast õue kui õuest tuppa, kuid see, mida siis näed, on ju teistsugune kui ilma kardinata. Kõlab vist veidi segaselt, ah? (naerab) No ja kui on näiteks ruutudega aken – igast ruudukesest välja või sisse vaadates on ju pilt natuke erinev, erineva nurga alt. Tead, minu peas on see kõik nii huvitav! (naerab)

Ära muretse! Minu jaoks, näiteks, on see väga huvitav vaatenurk, ma pole eluski niimoodi mõelnud. Aga räägi veel, kuidas sa oled kõige selleni jõudnud? Kunstniku-eluni, kui nii võib öelda.

Tegelikult on minu peres päris pikk foto-hobi traditsioon. Mu isa ja vanaisa pildistasid. Aga mind võib vist nimetada esimeseks professionaaliks. Või noh, ma olen esimene, kes selle endale päriselt erialaks valis. Aga see kõik oli kuidagi väga loogiline. Minu vanavanemad olid suured seiklejad ja rändasid kogu aeg maailma eri paigus, tehes muidugi ka palju fotosid. Neid kutsuti tihtipeale ka oma rännakutest rääkima ja ma mäletan lapsepõlvest neid õhtuid, kus vanaisa kodus nii-öelda harjutas oma ettekandeid ehk siis näitas meile slaididel fotosid ja rääkis reisimuljeid. Ja ma mäletan väga selgesti üht pilti oma vanaemast elevandi seljas. See nagu lõi minu jaoks maailma avali ja andis selle tunde, et kõik siin elus ja maailmas on võimalik, sest minu vanaema, kes on praegu siin, sai sõita kusagile kaugele Egiptusesse ja istuda seal elevandi seljas. See ju tähendab, et miski pole võimatu! Ja sealt edasi see minu tee kuidagi kulgema hakkas. Ja siin ma olen – Eestis!

Millised su plaanid siin Vaskjalas on?

Ma loodan teha väikese näituse. Mulle näidati selle maja pööningut ja see kuidagi väga inspireeris mind.

Pööning, kui koht, kus me hoiame asju, mis on vanad ja mida me igapäevaselt ei vaja, aga millest me pole päriselt valmis loobuma? Haakub tõesti sinu nn mälu-teemaga, eks?

Jaa, just! Ja pööningute valgus ja salapära – see on väga intrigeeriv minu jaoks!

Kõlab tõesti põnevalt! Millal siis võib vaatama tulla?

No eks detailid tahavad veel tõsist läbimõtlemist, aga praegu on plaan, et 20. oktoobril on siin igakuine Avatud Uste päev. Siis tahaks pakkuda võimalust pööningule piiluda ja näha seal võib-olla veel midagi peale ainult pööningu.

Aitäh, Allison! Hästi põnev oli sinust rohkem teada saada.

Aitäh huvi tundmast! Ikka väga raske on seletada, mis su peas toimub (naerab), aga MIDAGI sa vist said pihta ka.

Mulle tundus, et MIDAGI sain, jah (naerame)!

***

Allison Robertsi videoinstallatsioon ja fotod avatakse Vaskjala Loomeresidentuuris 20. oktoobril kell 17.00.

Lisaks avamistele on ajavahemikus 15.30–18.30 külastajatel võimalik tutvuda loomeresidentuuri ruumide ja tegemistega. Võimalik on näha Nina Jørgenseni kuivnõela tehnikas teostatud graafikat, mis on inspireeritud Vaskjala maastikest. Kui ilm soosib, siis korraldakse ka traditsiooniline kunstituur, mille käigus tutvustatakse teiste loomeresidentuuris viibinud autorite teoseid: väliobjektid Kunstikonteineri liikmetelt (Kilian Ochs, Tanel Saar, Janno Bergmann), Federica Cogliandro & Giulia Lanza, Šhiskin – Hokusai, Simon Whetham, Chad Stayrook.
Kõik huvilised on teretulnud Rae Koolimajja (Ussiaugu tee, Vaskja küla, Rae vald)

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: