Intervjuu. Kuidas jäädvustada silmale nähtamatut? ({{commentsTotal}})

Elvira Akžigitova
Elvira Akžigitova Autor/allikas: Janno Bergmann

Napilt paar päeva enne talveajale üleminekut saabus Vaskjala külla uus loomeresidentuuri asukas Elvira Akžigitova, kellega kohtumine oli nagu sõõm suveaega selles sügiseses pimeduses. Elviraga võiks meeleolukalt lobiseda peaaegu et igal teemal, aga seekord rääkisime pikemalt tema kujunemisest ja seos(t)est Eestiga.

Tere, Elvira! Nii tore sinuga kohtuda! Alustame kohe päris algusest. Sa ei ole Eestis päris juhuslikult, eksju?

Ei, ei ole, jah. Ma olen tegelikult siin sündinud ja koolis käinud. Aga pärast keskkooli läksin Eestist ära.

Mis keeles sa üldse eelistaksid seda vestlust pidada? Minu venekeel on kahjuks päris halb. Aga kuidas Sinu eestikeelega lood on? Või sa räägiks hea meelega minuga saksa keeles, kui minust rääkijat oleks?

Jääme vist ikka inglise keele juurde. Ma küll saan sinust aru, kui sa eesti keeles räägid, aga mu vastused ei ole väga head…Ja saksa keel…see pole mulle kuidagi üldse külge hakanud. Ma ei oska seda seletada, miks, aga ma kohe ei taha saksa keelt rääkida. Nii, et english, please!

Sa elasid siis kuni 18. eluaastani või veidi kauemgi Eestis?

Jah, aga kuna ma käisin vene koolis, siis võib öelda, et ma nagu elasin Eestis, aga mõnes mõttes ei elanud ka. Mõnes mõttes see oli mingi teine maailm, milles me elasime. Keskkond minu ümber oli ikkagi selgelt venekeelne. Ma olin selline "teistsugune" noor. Ja minu sõbrad ka. Maailm ja elu Eestis tundusid meile kohutavalt igavad ja me mõtlesime koguaeg välja erinevaid hullusi, et midagigi toimuks! Igasuguseid imelikke asju tegime.

Aga millest või kellest te sel ajal innustust saite või eeskuju võtsite?

Ma ei teagi. Meil ei olnud mingeid eeskujusid selles mõttes. See kõik ei olnud kuidagi ideoloogiline ega midagi. Me lihtsalt tegime lollusi, nägime teistsugused välja, kuulasime teistsugust muusikat, lugesime koos raamatuid, kuulasime koos muusikat.

Huvitav, kirjelduse järgi ma võiksin arvata, et sa räägid mingi '70. või '80. aastate perioodist, aga me oleme sinuga üheealised ehk 30-sed. Seda elu te elasite siis kuskil 2000. aastatel?

Jah, nii on. Aga ühiskonnas, milles mina elasin, vist valitses ikkagi selline suletus, mis suunas meid sellistele tegevustele. Et me tahtsime leida mingeid alternatiive.

Aga kuidas su koolitee möödus? Kas kool aktsepteeris sind sinu endana? Või pidid sa koolis ikkagi olema selline, nagu kõik teised?

Ma olin ikka teistsugune. Ma kandsin teistsuguseid riideid ja kuulasin teistsugust muusikat jne. Ja kuigi koolisüsteem oli siis ikka veel kõvasti rangem kui praegu, eriti vene koolides, ma kujutan ette, siis nad ikkagi kuidagi lõpuks leppisid sellega. Sest ma polnud otseselt kuidagi millegi vastu. Lihtsalt olin teistsugune.

Aga kust see sinu teistsugusus pärit on? Oli sinu pere kunstilembene?

Ma ei saa öelda, et nad oleksid selles mõttes kunstnikud, et kodus oleks otseselt teadlikult kunstiga tegeletud. Aga kui ma mõtlen oma ema peale, siis mulle tundub, et ta kahtlemata oli väga loominguline, kõigis oma tegemistest. Aeg oli selline, et ta pidi olema väga erinevates ametites ja mulle tundub, et ta võttis kõiki neid sellise loomingulisusega, ükskõik, kas ta töötas siis parasjagu vanglas või oli hoopis kokk.

Aga isa puhul tuleb tegelikult küll andekusest rääkida. Ta on kunstnik, aga ta lihtsalt ei tea seda ise, õigemini ei ole seda niimoodi mõtestanud. Ta oli insener ja tegeles eluaeg imepisikeste detailide loomisega. Ja ta suutis tõmmata vaba käega täiesti sirge joone, samamoodi joonistas vaba käega ideaalse ringi. See ei ole nii väga tavaline.

Ja millal sa otsustasid, et tahad Eestist pikemaks ajaks ära minna?

Mul oli juba kooliajal hästi tugev teadmine, et mina pean elama Berliinis. Aga ma kohe pärast kooli ei julgenud tegelikult minna. Siis tekkis mul võimalus minna õppima Inglismaale ja seal sain nii palju kogemust ja julgust, et pärast ülikooli lõpetamist suundusingi Berliini. Ja nüüd olen juba mõnda aega seal elanud ja töötanud.

Aga kui tihti sa Eestisse satud? Käid siin üldse?

Jaa! Ma käin tegelikult päris palju, sest minu elukaaslane on eestlane ja me käime palju tema pere juures. Ma õpin ka nüüd Eestit tundma. Ja mulle nii meeldib!

Sa läksid kohe pärast kooli Eestist ära? See tähendab, et oma eestlasest kaaslast kohtasid sa seal laias maailmas? Või tundsite juba enne?

Oo, see on päris uskumatu lugu, sa ei kujuta ette! Aga jah, me kohtusime Berliinis. Ja see on tõesti kummaline. Arvestades kui palju erinevaid inimesi elab ja toimetab Berliinis, on tõenäosus, et tunned oma kaaslase ära just eestlases, ikka päris väike. Aga ma ütlen, see on selline juhuslikkuse ja samas nagu üldse mitte juhuslikkuse lugu.

Räägi mulle, Elvira, natuke oma loomingust ka. Millega sa tegeled?

Olen fotograaf, analoog-fotograaf. Ja ma teen päris palju tööd hoopis ilma kaamerata. Minu võib-olla üheks eripäraks võib pidada seda, et ma kasutan oma loomingus näiteks ka elektrilaenguid.

Päriselt? Kuidas see käib? See kõlab kuidagi ohtikult!

See on nõrk laeng ja ohtu tegelikult pole. See on seotud ühe Nõukogude leiutaja Kiliani ja tema väljatöötatud meetodiga. Seda nimetatakse Kirliani fotoks, see on meetod energiavälja jäädvustamiseks. Muuseas, sama tehnoloogiaga tehakse ka new age'i teooriate viljelejate hulgas populaarseid aura fotosid. Aga mina püüan mitte väga sellesse aura teemasse kinni jääda.

See kõlab küll väga põnevalt!

Jaa, see ongi! Mulle kohutavalt meeldib mõte sellest, et on võimalik pildistada seda, mida sa tegelikult palja silmaga ei näe.

Aga sinu päevad mööduvad siis ka peamiselt pimikus olles ja katsetades?

Jah, siin Vaskjalas olles küll. Kasutan ära siinseid analoog-fotograagia jaoks loodud võimalusi – need on, muide, väga head!

Mina, kes ma olen täielik võhik sel alal, sain alles mõned nädalad tagasi teada, et on üldse võimalik luua kujutisi ka ilma kaamerata. See tundub mulle müstiline, ma pole seda ilmutamise protsessi ise kunagi näinud. Aga kas võib siis öelda, et ka sinu loomingu puhul, sa tegelikult ei tea, missugune see tulemus välja näeb?

Ei tea, jah. Ma saan luua mingi järgnevuse ja umbes aiman, kuidas see peaks töötama, aga lõpp-tulemus on ikkagi üllatus. Ja see ongi äge!

Kas oled kunstilises mõttes väga kindlalt ühel alal tegev? Et just fotograafias. Või teed sa veel midagi põnevat?

Peamiselt ikkagi fotograafia, jah. On üks selline teistmoodi asi, millega ma tegelen – need on lõhnad. Ma korjan erinevaid taimi ja katsetan parfüümide loomisega.

Olen ka palju mõelnud, et lõhnade mäletamine on üks täiesti kummaline fenomen. Et sa saad mäletada lõhna, mida sa tundsid võibolla 20 aastat tagasi.

Jaa, see on nii eriline! Olen, muide, proovinud ka fotodele lisada lõhna sfääri juurde. Et teatud fotost õhkuks teatud lõhna. Aga lõhnataju üleüldse on hästi huvitav taju minu jaoks. Näiteks kui ma siin Vaskjalas olen, siis ma naudin seda erinevate lõhnade buketti, mis siin igal sammul tunnetatav on. Põllult tulevad lõhnad ja see kõik… See ei meenuta mulle lapsepõlve, sest minu lapsepõlves polnud neid nn maalõhnu. Aga ma nii naudin seda! 

Elvira, kas sa võiksid kunagi päriselt uuesti Eestis elada?

Tead, ma mängin selle mõttega päris aktiivselt. See on väga võimalik. Mida rohkem ma siin käin, seda rohkem see mõte mulle meeldib. Aga vist on igaks asjaks oma aeg ikka. Praegu pole veel päris see aeg, mulle tundub.

                                                                                    

Laupäeval, 17. novembril toimub avab Vaskjala loomeresidentuur jälle kõigile huvilistele oma uksed. 
Ajavahemikus 18:00 – 21:00 on külastajatel võimalik tutvuda loomeresidentuuri ruumide ja tegemistega.

Kell 19:00 avatakse Elvira Akžigitova näitus, kus on esindatud residentuuris veedetud aja jooksul valminud luminogrammid ja elektrilised fotod

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: