Mõistujutud pidid halb märk olema.

Nagu ka igasugused naljad.

Teet Kallasel arutab humorist Paavo Pista följetoni kallal vaeveldes (must pastakas, ruuduline paber): miks, oh, miks, seltsimehed, ei tohi ma öelda, et mulle ei meeldi meie üldiselt terves sotsialistlikus reaalsuses need ja need asjad, vaid pean oma konstruktiivset kriitikat peitma allegooriatesse, mõeldes välja igasugu Velosipedistide Seltsa ja Buldoseristide Liigasid.

Mõistujutud on ikkagi veel hullemad. Seal ei anna ju vabandada kah, et näe, püüdsin nalja teha, aga kahemõtteliseks kiskus. Kes mõistujuttu teeb, sel ikka vastalisus taga peab olema. Nagu õndsal märatseva arenenud sotsialismi ajal, kui pea iga jutt võis olla mõistujutt. "Väljateenitud vanaduspuhkus" võidi lugeda vihjeks, et juhtivad pojad on ikka juba veidi ära kulunud, sm Pelše – ärge vaevelge, te ei tea peast – koguni 1899. aasta väljalase.

Nüüd tuleb siis Arvo Valton häbitult välja mõistujuttudega, ütleb kohe avalikult, et seda nad ongi. Nagu oleks veel mingid kuuekümnendad aastad ja selline käitumine normaalne. Nagu ei püherdakski me juba veerand sajandit õnnemeepotis, vaid leiduks ebakohti, millele õelamad isikud, ise puhta kunsti viljelejaid teeseldes, viidata võivad.

Näituseks – ja pole siin midagi puhta kunsti taha pugeda, estetistlik mülgas! - loodud karikatuurne portree Tausendkünstler-tüüpi poliitikust, kes viskleb ühelt ministrikohalt teisele, saades igal pool hakkama. Isegi dinosauruste mured ei jää talle võõraks, nii suure hingega inimene.

Võiks kohe kodanik Vallikivile inkrimineerida vihje raskustele ministri otsingutel, kui ei tuleks meelde, et ega see kirjastamistsükkel nüüd ülearu lühikeseks ka jäänud ole. Olgu siis seekord, aga: nu-nu!

Kindlasti tuleb kahtlaseks lugeda lugu, kuis soorollid tõsiselt ära jagatakse ning mis sellest välja ei tule. Vihjed igasugu kehaosadele võiks veel edasi arendada teiseks paragrahviks. Ohkamine, et pole enam seda õiget muusikat, niikuinii. Pole vaja vahtida minevikku. Iga paruka ja prelüüdi taga oli surnukspiinatud pärisori!

Ehk siis kahtlast jagub. Nagu vanadel aegadel. Mil raamat väärinuks korralikumat läbivaatamist. Autor läbivestlemist niikunii.

Oeh, ma sündisin liiga hilja, oleks hea tsensori saanud.

Õnneks pole hilja, vihakõne leiutamine annab uut lootust.