Merle Karro-Kalberg. Kui pargipingil saab istuda, siis muu polegi tähtis? ({{commentsTotal}})

Sügisilm
Sügisilm Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Nii kaua kuni riigihankega tohib tellida autorist mööda minnes samaväärset mööblit ja võidab kõige odavam, jätkub Eestis väliruumi mööbli juhuslikkus ja kopeerimine, kirjutab Merle Karro-Kalberg Sirbis.

Intellektuaalne omand pole kunagi olnud tähtsam kui nüüdisajal, autoriloomingut pole eales väärtustatud rohkem kui praegu. Sooviga kaitsta loojat ahnete korporatsioonide eest tahetakse tsenseerida internetti, sh ähvardatakse, et kaob suurem osa Youtube'i sisust. Laste huvikoolidelt nõutakse tuhandeid eurosid muusika kasutamise eest, koolikontserditel kasutatava heliloomingu eest tuleb samuti autoritasusid maksta. Vastu on võetud seadusi, kohandatud direktiive, välja antud regulatsioone ja määrusi. Ühest küljest kaldub ülereguleerimine ebamõistlikesse kitsendustesse, teisalt on endiselt loomevaldkondi, kus valitseb tugevama õigusega metsik lääs, kus üht ideed on võimalik lõputult kopeerida ja kleepida, ilma et keegi midagi ette võtta saaks. Näiteks vohab segadus väliruumi mööbli disainis.

Linnamööblil – pinkidel, prügikastidel, valgustitel, jalgrattahoidjatel jne – on silmapaistev osa avaliku ruumi toimimises ja väljanägemises. Välimööbel mõjutab paljuski seda, kui hästi on avalik ruum kasutatav: kas on kohti istumiseks, pimedal ajal piisavalt valgust, võimalik jalgratast turvaliselt kinnitada. Välimööbli disainist sõltub, kui mugav on pargis või tänaval istuda. Kas pingi seljatugi on selja toetamiseks õige kalde ja kõrgusega, istumisosa piisavalt kõrge? Kui hea on jalgrattahoidjat kasutada: kas jalgratast lukustades kukub kott õlalt maha, kas pole ohtu, et esiratas kitsas vahes kõveraks painutataks? Kas prügi äraviskamiseks tuleb kummarduda või käsi küünarnukini kasti lükata? Peale funktsionaalsuse täiendab tänavamööbli disain üldist linnapilti ja kujundab avaliku ruumi ilmet. Linnapildi järgi saab teha järeldusi linna sotsiaalsest seisundist: robustne disain taotleb enamasti vandaalikindlust ja kõneleb hirmust lõhkumiste ees, aga ka ühiskonna usaldamatusest ja rahulolematusest. On linnu, kus igal linnaosal on oma eripärase disainiga välimööbel ja just selle järgi on võimalik aru saada, kus parasjagu viibitakse.

Eelmisel aastal koostas disainibüroo Iseasi uuringu "Tallinna linnamööbli kasutuse analüüs ja ettepanekud".1 Seal tuuakse välja, et Tallinna linnamööbel on juhuslik ja kirju, see pärineb eri ajastutest, on ebaühtlase kvaliteediga ega loo tervikut. Kuigi see aruanne on koostatud Tallinna kohta, kehtib suur osa seal kirja pandust kõikides Eesti linnades ja asulates. Üks murekoht, mis ka selles aruandes on välja toodud, on tänavamööbli koopiate kasutamine. See on laialdaselt levinud ning ühtegi kiiret lahendust olukorra lahendamiseks ei paista.

Riigihanke tõlgendamisruum

Väliruumi mööbel pannakse paika maastikuarhitektuuri või arhitektuuriprojektiga, need koostatakse ka tänavate ja teede projekteerimisel. Väliruumi lahenduse osa on ka piirded, prügikastid, tõkised, pingid jms. Kui projekt on valmis ja heaks kiidetud, leitakse ehitaja riigihankega. Kirjeldatakse rida realt, mida saada soovitakse, sh mööbel. Hanke võitja selgub enamasti vähempakkumisel ehk töö saab see, kes lubab odavaimat hinda. Tegelikult on võimalikud ka kvaliteedipõhised hanked, kus peale hinna saavad määravaks samalaadsete projektide ehitamise kogemus, projektis väljavalitud materjalide ja mööbli kasutamine või odavamate nn analoogide pakkumine, ehitamiseks kuluv aeg jne. Aga peamiselt rakendatakse ainult hinnapõhist ehitushanget, st otsitakse kõige odavamat.

Kui ehitaja on leitud, algab lehmakauplemine. Ehitusettevõtja huvi on objekt valmis ehitada maksimaalse kasumiga. Enamasti tähendab see, et projektis ette nähtud materjale ja mööblit püütakse välja vahetada odavama ja paljudel juhtudel ebakvaliteetsema vastu. Tihti läheb see ka läbi ja projektis ette nähtud mööbel asendataksegi sellesarnaste toodetega, mis autori silmis on koopiad. Riigihangete seaduse alusel ei saa tellijad ehk omavalitsused hankes nõuda üht kindlat mööblitükki. Küsida võib kas projektis ettenähtut või samaväärset toodet. Siin peitubki meie linnade ja asulate tänavamööbli juhuslikkuse põhjus.

Üks tänav, kaks pinki – ühe avaliku ruumi objekti raames, mille kohta teoreetiliselt võiks olla üks projekt, on kasutatud sarnaseid, kuid tegelikult erinevaid pinke. Linnamööbli osas puudub tihti terviklikkus ja loogika. Põhja puiestee – Kopli tänav Talli Autor/allikas: Merle Karro-Kalberg

Riigihangete selline sõnastus kannab kaht eesmärki: esiteks peaks tagama selle, et turule pääsevad võrdselt kõik mööblitegijad, kes tunnevad, et nad suudavad projektis ettenähtu valmis teha; teiseks peaks see aitama vältida olukorda, kus üks tänavamööbli tootja asetatakse millegi poolest eelisseisu ning hange suunatakse vaid ühele tegijale. Tähtis on võrdne kohtlemine. Need on väga üllad põhimõtted, aga avaliku ruumi disaini terviklikkust silmas pidades tekib kahtlus, kuivõrd samaväärse toote hankimise nõue ruumiprojekti autori ettekujutust ja elukeskkonna kvaliteeti toetab.

Samaväärse mööblitüki hankimine tingibki olukorra, kus pärast odavaima ehitaja leidmist on ka omavalitsus justkui sundolukorras. Kui ehitaja leiab kellegi, kes projektis ette nähtud pingid soodsamatel tingimustel valmis teeb, ei ole võimalik sellele kätt ette panna, sest see tekitab küsimuse, kas võrdse kohtlemise printsiibist ikka peetakse kinni.

Kolm näidet

Eelmise aasta arhitektuuripreemiate auhinnaõhtul tunnustati muu hulgas ka Annelinna kergliiklustee projekti (maastiku­arhitektuuribüroo TajuRuum). On avalik saladus, et selle tee äärsed väikevormid on ühe Norra mööblitootja samaväärsed analoogid. Projekti autor, maastikuarhitekt Terje Ong pidas oluliseks, et kolmekilomeetrise tee peatuspunktid oleksid sisutatud välimööbliga, mis disainilt kuuluks ühte perekonda, st nii pingid, prügikastid, jalgrattahoidjad jms ühest tooteseeriast. Sobivat pakkus tol hetkel ainult üks Norra tootja. Välja­valitud mööbel lisati projekti ja sealt edasi hankesse. Erandkorras kirjutati projekti ka toodete umbkaudne hinnavahemik, et ehitushankel osalejatel oleks hinna kujundamisel midagi aluseks võtta. Hoolimata kõigest leidis ehitaja siiski ühe kohaliku väike­ettevõtte, kes Norra pinkidest oma (ilmselt soodsama) versiooni esitas. Projekti autor koopiatele koos­kõlastust ei andnud, aga Tartu linnavalitsuse kui tellija käed jäid seotuks, sest kui mööblile antakse garantii, kõik vastab projektis kirjeldatule, siis ei ole alust öelda, et tegu pole samaväärse väike­vormiga. Pikkade vaidluste tulemusel lepiti kokku ja nõustuti ehitaja väljapakutuga.

Eesti linnamööbli turu üks tuntumaid tegijaid on kohalik ettevõte Extery. Kuna nende tootevalik on lai, suhtlus meeldiv ja usaldusväärne, pealegi on tegu siinsete disainerite mööbliga, leiab nende väikevorme väliruumi projektides sageli. Extery esindaja Aave Volmer näeb tihti, kuidas nende disainitud ja toodetud välimööblit kopeeritakse. Ta toob näiteks Tallinna sadamas asuvad pingid Nippon ja Võrru paigaldatud prügikastid Vandal. Mõlema juhtumi puhul kannab mööbel hoopis kaubamärki Geos Nordic. Aave Volmer kinnitab, et selliseid juhtumeid on palju rohkem.

Geos Nordicu esindaja Konstantin Borissov toob hulganisti näiteid samasugustest pinkidest ja vastab plagiaadisüüdistustele nii: "Üksnes Euroopas on suures koguses disainpinke, mis on omavahel sarnased, seega on absurdne ning põhjusetu meid süüdistada kopeerimises. Kogu meie toodetud mööbel on meie spetsialistide poolt välja töötatud ilmastikutingimuste, vandalismi, tellijate ning projekteerijate soovidega arvestades."

Kolmanda näitena saab tuua Narvas riigi sajandaks aastapäevaks ehitatud pargi (maastikuarhitektuuribüroo Artes Terrae). Mööbli väljavahetamise skeem sarnaneb eelmistega. Projektis ette nähtud Tšehhi disainmööbli esemed asendati samaväärsete analoogidega, pargi ehitushankesse läks hoolimata maastikuarhitektide kindlast mööblisoovist kirja hoopis nii: "Kasutada võib sarnase disainiga mis tahes tootja poolt valmistatavat pargimööblit." Paigaldati taas Geos Nordicu toodetud pargimööbel. Nüüd, aasta hiljem on pingid katki. Pargi projekti autorite hinnangul on pinkide puitmaterjal kohati defektne, lauad on keerdus ja murduvad, pingid ei ole vandaalikindlad, prügikastide värv on ebaühtlane ja tühjendusluugi hinged purunenud, mööbli ankurdus on nõrk, need kõiguvad ja on viltu lükatud.

Geos Nordicu esindaja Konstantin Borissov on probleemidest üllatunud ja väidab, et selliseid juhtumeid esineb neil harva: "Oleme näinud väga erinevaid vandalismijuhtumeid, ka selliseid, kui mingil moel on suudetud lõhkuda raudbetoonist pingidetaile, kõveraks painutada vundamenditorusid, külili keerata või minema viia 350 kilo kaaluvaid urne. Sajaprotsendilist vandalismikindlust ei ole kahjuks võimalik saavutada." Kinnitused, materjalid ja värvid vastavad Borisovi hinnangul Euroopa standarditele ning kõik nende tarnijad annavad oma kaubale vastavad sertifikaadid.

Ka ERMi uue maja B-sissepääsu ääres asuvad betoonist rombikujulised pingid on ühe Barcelona disainmööbli tootja koopiad, mida keegi küll ametlikult kinnitanud pole, aga kuna ehitaja need sinna tõi ja "unustas", siis nii jäi. Kellelgi ei olnud jaksu enam nii suure ehitusobjekti juures pinkide pärast vaielda.

Tööstusdisaini kaitse

Kuidas on siinkandis tagatud disaini kaitse ja miks ülal kirjeldatu juhtuda saab? Registreerida saab tööstusdisaini lahenduse, mis vastavalt patendiameti veebisaidi infole on "toote ruumiline või tasapinnaline väliskujundus, mille võivad moodustada üksikuna või omavahel kombineerituna vorm, värvilahendus, ornament, faktuur jne. Tööstusdisainilahendusena võib registreerida toote väliskuju". See annab omanikule kasutamise ainuõiguse: "Kui disaini­lahendus on registreeritud, siis võimaldab keelata konkurentidel identse või äravahetamiseni sarnase toote väliskujunduse kasutamise. Õigeaegne kaitse taotlemine tagab disainilahenduse omanikule võimaluse nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist." Ühtegi kohtujuhtumit, kus kirjeldatud õigused välimööbli näitel oleksid selgeks vaieldud, teadaolevalt Eestis ei ole. Vaidluste puhul on jõutud kohtuväliste kokkulepeteni, mis aga pole avalikkusele kättesaadavad.

Tööstusdisaini kaitse kitsaskoht on kindlasti see, et registreering kehtib ainult viis aastat, seejärel tuleb seda uuendada ja kokku saab kaitse kuni 25 aastaks. Loomulikult on registreering tasuline ja aeganõudev protsess ega kaitse ka selle eest, kui mööbli kopeerija muudab veidi näiteks pingi laiust, laudise suunda või seljatoe kõrgust. Sellest piisab, sest sinnamaani registreering ei ulatu. Seetõttu pole välimööbli tootjate seas disainilahenduse registreering kuigi populaarne, sest lõpuks ei garanteeri see midagi.

Selgus puudub ka selles osas, keda võib üldse disainiplagiaadi kasutamise eest vastutavaks pidada: kas on see plagieerija või hoopiski plagiaadi tellija ehk omavalitsus, kes on tihti sundvaliku ees ülalmainitud riigihanke seaduse tõttu. Taas tuleb tõdeda, et kuna läbivaieldud juhtumeid pole, siis hulbime sogases vees. Kõik see paistab avaliku ruumi mööbli visuaalsest ebakõlast ja kirjususest ka välja.

Selle asemel et kulutada kohtumaja ja patendiameti uksi, suunavad paljud mööblitootjad oma energia hoopiski uute tooteseeriate väljatöötamisse, et nii ruumiloojate ja tellijate huvi pidevalt ülal hoida.

Suuremad küsimused

Eelneva valguses võiksime arutleda mitme kitsakoha üle. Näiteks peab küsima, mis siis ikkagi on see riigihankega nõutud "samaväärne". Kas see tähendab ainult välist kuju või on samaväärsuse mõõtmiseks veel parameetreid? Ühe välimööblitüki kvaliteeti ei määra ainult välimus, vastupidavuse juures on olulised ka värvikihi paksus, puidu kvaliteet, kuidas see mööbliese püsti püsib ehk konstruktsioon ja kinnitused. Disaineri ülesanne on ju muu hulgas välja mõelda ka see, kuidas eset kõige paremini maa külge ankurdada, pöörates tähelepanu ka sellele, kas ja kuidas pingi osade kinnitused välja paistavad või ei paista – ühendussõlmed on välimuse osa, olgu need siis peidetud või just vastupidi, meelega nähtavale toodud. Lõpptulemuses mängib oma osa ka see, kas avalikku ruumi paigaldatavat mööblitükki on juba varem kusagil katsetatud või on see esimene omataoline. Kõik selle võiks ka riigihankesse kirja panna, kui on vaja kirjeldada samaväärset, kuid piir konkreetse toote ja samaväärse vahel on omavalitsuse hankespetsialistide sõnul õhkõrn: kui mööblitükki liiga konkreetselt kirjeldada, võib taas tekkida küsimus, kas hange pole mitte suunatud ühele kindlale tootjale.

Enamasti keskendutakse samaväärsuse hindamisel garantiiajale ja toote välimusele. Kuna projektis ettenähtud pingi identset koopiat ei julgeta teha, luuakse sarnane, aga tihti palju kohmakam, koledam ja ebafunktsionaalsem.

Riigihanke analoogi hankimise ja võrdse kohtlemise printsiip on vajalik, et riigi raha jagataks läbipaistvalt ega suunataks tellimusi ühele ettevõttele ja turule pääseksid ka uued tegijad. Kvaliteetse ruumi seisukohalt peab küsima, mil määral tähendavad sellised analoogid väliruumi terviklahendustes järeleandmisi ning ruumikontseptsiooni kadumist. Kui ruumilooja on koostanud projekti, on see looming, intellektuaalne omand. Mil määral saab üht ideed kopeerida ja kleepida ning lahjendada kuni pole enam üldse see, mis esialgu kavandati? Tihti juhtub, et projekti tellija ei pea autori järelevalvet millekski ning autoril kõigile otsustele juurdepääsu ei olegi. Lõpuks otsustab see, kes maksab, s.t omavalitsus. Kui seal ei ole tööl inimest, kes disainimaailma tunneb ja oskab põhjendada, miks üks või teine nüanss pole siiski samaväärne algupärases projektis väljavalituga, jääb lõpuks peale suhtumine, et pink on pink ja prügikast on prügikast. Kui pingil saab istuda, siis muu pole enam nii oluline.

Ideaalses maailmas lahendataks igas väliruumi projektis ka originaaldisaini mööbel. Reaalses maailmas pole selleks tihti aega, projekti tähtajad aina lühenevad ja puudub ka raha disaineri kaasamiseks. Iga uue mööblieseme loomine eeldab põhjalikku tööd, et disainitu oleks kasutajale mugav ja kestaks. See tähendab muu hulgas ka prototüüpide tootmist, vigade leidmist ning uute, parandatud prototüüpide tootmist. Hiljutine Tallinna Tammsaare pargi pinkide kriitika – pingid on ebafunktsionaalsed, ebamugavad ja lagunevad kiiresti – tõestab, et väikevormide disainimine eeldab teadmisi, põhjalikku tööd ja palju aega.

Omaette küsimus on, milleks disainerit siis üldse vaja on. Ühe käega annab riik raha, et aastaid koolitada inimesi, kes suudaksid esteetiliselt kõrgel tasemel meid ümbritsevat elukeskkonda mõtestada ja kujundada, teise käega pühib disaineri töö tühiseks. Nii kaua kuni riigihankega tohib tellida samaväärset mööblit ja kõige odavam hind määrab ehitaja, soodustab süsteem koopiate kultuuri levimist.

Kunagi liiguti linnades peamiselt hobustega ja muretseti, kuidas saada tänavad hobuste väljaheidetest puhtamaks. Probleemi lahendas hoopiski autode võidukäik. Äkki peitub ka välimööbli disaini kitsaskoha lahendus kusagil ootamatus kohas? Ehk sunnivad tuleviku ärimudelid ja laialdaselt populaarsust koguv jagamismajandus ka selle valdkonna ümber mõtestama.

* Martin Pärn, Pent Talvet, Tallinna linnamööbli kasutuse analüüs ja ettepanekud. Iseasi disainibüroo, 2018.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: