Vestlusring. Kirjanduslik võitluskunst ({{commentsTotal}})

TarSlämm
TarSlämm Autor/allikas: Patrik Tamm/Müürileht

Sattusin oma esimesele luuleprõmmule sel kevadel, kui Sirel Heinloo kutsus minu ja Vahur Afanasjevi ürituse Tarkade Klubisse ehk žüriisse. Olles sage luuleõhtutel käija – ja mõnikord ka osaleja –, ei olnud ma siiski valmis selliseks väikeseks luulemaastiku revolutsiooniks, mis mind pilgeni täis lokaalis ees ootas. Slämm on mõeldud vahetuks kogemiseks, aga põhjalikumaks seletamiseks arutlesime selle üle Tartu luuleprõmmu eestvedaja Sirel Heinloo ning TarSlämmil kuulsust kogunud Joosep Vesselovi ja Kaisa Kuslapuuga.

Vestlusringis Sirel Heinloo, Kaisa Kuslapuu ja Joosep Vesselov.

 

Kui mõni vanem sugulane küsiks teie käest, mis on luuleprõmm, siis mida talle vastaksite?

Kaisa Kuslapuu: Õhtut täitev aktsioon, kus tullakse tekste kuulama ja autoritele kaasa elama. Keegi ei tea, millest seekord räägitakse, ja sageli on päris uusi esinejaid. Natuke nagu avalik salongiõhtu, mis toob kokku luulehuvilised. Eneseväljenduse modereeritud pinnapidu.

Joosep Vesselov: Slämm on mittevägivaldne performatiivne lääne kirjanduslik võitluskunst, mille eesmärk on otsedemokraatiaga välja selgitada riigi häbituimad luuletajad ja edevaimad kultuuriedendajad.

Sirel Heinloo: Luuleprõmm on nagu eurovisioon, aga sisulisem ja ilma halva tantsumuusikata. Publik saab kohapeal punkte anda ja oma lemmiku valida ning luuletajad esitavad enda(!) loomingut. See kõik võib pakkuda vägeva ja meeldejääva elamuse.

 

Mis eristab teie arvates luuleprõmmu tavalisest etlemisest või luuleõhtust?

KK: Uutel kuulajatel on ilmselt üllatusmoment üsna suur, kuigi teadlikkus slämmist on Liivimaal tõusuteel. Luuleõhtu õhkkond on kammerlikum, slämmil on publik rohkem kaasatud. Prõmmu püsikunded juba teavad, kuhu nad on tulnud, sest struktuur on alati sama: reeglite tutvustamine, järjekorra loosimine, esinemine, punktide andmine, teine voor. MC-l (ingl master of ceremonies) on ürituse õnnestumisel tohutu vastutus, sest õhtu peaks nii publikule kui ka esinejale olema piisavalt huvitav ja turvaline, et tahetaks tagasi tulla.

JV: Peale selle mõjutab esinejate enda tekstivalikut ja esinemismaneeri suhteliselt kitsas ajapiirang, mis ei luba teksti eriti sisse juhatada ega vahele olmelisemat juttu rääkida – seda esineb tavalistel luuleõhtutel sageli.

 

Kui oluline on lavaluule puhul just performatiivne külg, kas see nõuab eraldi harjutamist? Kui tugevasti on seotud tekst ja esitus?

KK: Kõigil on mingi loomulik kohalolu, see juba ongi mõnes mõttes performatiivne. Mind paelub väga hääl. Hea tekst tuleb aga igasugusest esitusest läbi, ka tagasihoidlikumast – ja teinekord sellega lööbki. Tasakaal sünnib kohapeal. Ise ma ei ole selleks eriti harjutanud, meeldib otse lavale minna, sest see on hea proovilepanek. Väga sotsiaalne, teeb haavatavaks, ka üllatab. Seda on vaja.

JV: Kunagi tundus mulle, et slämmil on olulisem esinemise intensiivsus ja jõulisus kui teksti kvaliteet. Aga olles nüüd näinud terve hooaja jagu TarSlämmi õhtuid, tundub mulle, et lõpuks on tekst siiski tähtsam, ehkki esinemine peab olema piisavalt tugev, et teksti toetada.

SH: Vastan luuleprõmmu looja Marc Smithi sõnadega, mis mulle endale väga korda läksid ja ahaa-tunde tekitasid: slämmis kohtub luuletaja parim tekst oma parima võimaliku esitusega ja see võikski olla eesmärk, leida oma luuletusele vääriline esitusviis.

 

Kuivõrd keskendute tekste valides sellele, milline luuletus võiks potentsiaalselt enim punkte saada? On see pigem häiriv eneseteadlikkus või lihtsalt osa slämmist?

KK: Mina pole punktidele eriti mõelnud, pigem sellele, kuidas teksti välja kannan või mida on tuju (ja tunne) esitada. Tuleb tunnistada, et sageli valin teksti selle järgi, mis kõige tõenäolisemalt ürituseks valmis saab – tähtaeg stimuleerib kujutlusvõimet ja õpetab ka oma loomingut mitte väga tõsiselt võtma. Slämm on hea plastiline kunstivorm, laval on julgem katsetada. Huvitav on, kuidas publik ühele või teisele asjale reageerib. Tartu slämmipublik on väga vastuvõtlik.

JV: Tekste valides keskendun põhiliselt sellele, et saaksin esinemise enam-vähem täpselt ajapiirangu sisse ära mahutada, aga samas valin ka teravamaid ja tihedama sõnamänguga tekste, sest need tunduvad kuulajate tähelepanu paremini hoidvat.

SH: Kui esimest korda TarSlämmi lavale tulin – ja nägin ja võitsin –, esitasin humoorikamat luulet ja üks luuletus oli ka seksist. Hiljem olen katsetanud introvertsema luulega – see on mõnus väljakutse. Siis pole ma nii võidukas olnud, aga vastuvõtt on ikka üldiselt hea olnud. Esimesel korral ma tekste teadlikult ei valinud, vaid võtsin, mis sahtlis oli. Hiljemgi olen valinud lihtsalt selle, mis parasjagu kõnetab ja mingisuguse terviku loob.

 

Kui oluline on teile luuleprõmmu võistluslik element? Kas in it to win it või on tähtis pigem osavõtt?

KK: Kindlasti on tähtis osavõtt, pakkuda elamust nii endale kui ka publikule. Kaasaelamine ja head punktid on loomulikult samuti toredad. Olen muidu loomult võistlushimuline, aga slämmil see nii väga välja ei löö. Punktid on selles kontekstis lihtsalt põnevust kruttiv või mingit struktuuri pakkuv element.

JV: Hea tagasiside ja publiku tunnustus on mõistagi mõnus, aga mulle on võit siiski teisejärguline. Pealegi tundub, et võistluselemendi osa slämmis on pigem kaasata publikut, mitte esinejaid konkurentideks teha.

SH: Jaa, nõustun Joosepiga. Mulle on võistluslikkus oluline ka seepärast, et paneb endast siiski rohkem andma kui tavaliselt. Tean, et teised annavad endast ka pisut rohkem, ega taha kehvem olla. Kes läheb mütsiga lööma, sellele annab publik kohe punktidega märku, et polnud päris see. Aus ja kohene tagasiside distsiplineerib küll natuke. Aga jah, võistlus on eelkõige tähtis publiku kaasamiseks ning konkurentsi peale mõtlemine hajutab hoopis tähelepanu. Lõpuks antakse endast parim ikkagi austusest kohale tulnud publiku vastu.

 

Kuivõrd ja kas erineb slämmluule kirjutamine tavapärase luule loomisest või on see midagi, mida te kirjutades otseselt ei teadvusta?

KK: Minu jaoks erineb ikka jah. Ei tea, kas asi on harjumuses. Tahaks teada. Mulle vist meeldib slämmida, selle jaoks kirjutades üldiselt ikka arvestan, et loen kõva häälega ette. Jälle jõuan tiiruga hääle juurde tagasi – arvan, et minu page poetry ei pruugi esitades üldse mõjule pääseda. Aga see mõte inspireerib esitusviisi kuidagi rohkem pihtide vahele võtma – olen harjunud üsna ühtmoodi esinema ja see "mõjule pääsemine" on väga seotud mingi turvalise rutiini või mugavustsooniga.

JV: Slämmluulet eraldi kirjutanud ei ole, küll aga olen paar teksti kirjutanud mõnelt slämmiõhtult koju kõndides. Hiljem neid üle lugedes olen täheldanud, et tekstid on kõvasti närvilisemad, pahasemad ja äkilisemad kui muidu. Samas on need järgmisel slämmil kuulajatele meeldinud.

SH: Ma ei olegi väga otseselt prõmmu jaoks kirjutanud. Küll aga taipan kirjutades ära, kui hakkab tulema pikem tekst – enamasti on mul siis mingi konkreetsem küsimus või probleem, mida lahendan. Siin olen tähele pannud, et hääl on suulisem ja võib luuletuse jooksul rohkem tooni muuta. Ka kordusi ja ümbersõnastamisi tuleb ette. Olen iseenda häälega luuletuses rohkem kohal.

 

Kas luuleprõmmul on ka ühiskondlik tähtsus?

KK: Slämm pakub võimaluse eneseväljenduseks. Regulaarselt antakse ruum ja vahendid, et 3 (ja edasipääsemise korral lisaks 2) minuti jooksul oma loomingut esitada. Teadmine sellisest vabadusest on inspireeriv. Lavaluule järjest kasvav kogukond annab võimaluse jagada seda, mis tundub vajalik. Inimeste tekstitundlikkus areneb ja ehk ka üldine luuleteadlikkus. Aga pean tähtsaimaks siiski kuulamis- ja empaatiasoolikat, mida selline üritus hästi treenib.

JV: Ma ei usu, et slämmi ühiskondlik tähtsus erineks eriti klassikalise luule ühiskondlikust tähtsusest, küll aga tundub mulle, et slämmiüritustel käib palju inimesi, kes üldiselt luulest ei huvitu. Ilmselt jõuab seeläbi luule veidigi laiema publikuni.

SH: Suulise vormi ja esituse suurema spontaansuse tõttu on lavaluulet keerulisem tsenseerida, nii et see on kindlasti üks kunsti vabaduse kants, millel on potentsiaali püsida kauem puutumatu. Kui halvimal juhul võidaksegi inimesi arreteerida või asutusi sulgeda, siis lavaluule leiab endale ikka uue koha ja tõuseb jälle jalgele.

 

Tänapäeva luulele on palju ette heidetud vormi puudumist, metafooride vaesust ja enteri üleküllust. Kuhu slämmluule selles kontekstis mahutub, kas ta on pigem traditsioonilise luule edasiarendus või juba midagi sootuks uut?

KK: Kakeldagu maitse üle, aga lavaluule on tervislik. Marc Smithi väljatöötatud slämmiformaat on üsna konkreetne, minu meelest on see siiski eraldiseisev sündmus.

JV: Ma ei ole küll eriline kirjandusteadlane ega luulekriitik, aga mulle tundub, et slämm on moodsa vabavärsi või enterluule võimendatud versioon, mille puhul on tähtis lööklauselisus ja loosunglikkus, et oleks võimalik publikut lühikese aja jooksul võimalikult kõvasti vapustada. Entereid on suulises ettekandes küll keeruline edasi anda, aga traditsiooniline ja range vormiga riimluule ei tundu slämmil just eriti peale minevat.

SH: Vaidlen siin-seal vastu. Riimluulet lihtsalt ei satu enam nii tihti lavale. Inimestele aga endiselt riimid meeldivad. Kui keegi ainult oskaks neid ootamatul kujul esitada … Leidlikumatel räpilikel ja vabama vormiga riimluuletustel on alati publikut. Näiteks selle aasta TarSlämmi võitja Maris Pedaja pistis luuletuse tempokamates kohtades justkui kiirenduse lisamiseks ka riime vahele.

Enter on suulises luules pigem paus, kirjalikus võib tal olla rohkem funktsioone. Eestis on luuletajad üldiselt veel rahulikud, kuid mõnede välisluuletajate tekstid on nii tihedad, et hingetõmbeks ei jää peaaegu üldse aega. Lühikese lavaaja sisse mahutatakse hoopis pikemaid tekste. Silver Sepp on naljaga pooleks öelnud, et slämmi žanr on kolme- ja kaheminutiline luule. Aga mida selle ajaga teha, on ikkagi luuletaja enda valik.

Pikema prõmmutraditsiooniga riikides ja ka televisiooni mõjul on slämmluules tekkinud oma mall ja struktuur. On loojutustajad ja on ühe-kujundi-harutajad, kes lahendavad selle lõpus veel puändiga, ning on sotsiaalsetele teemadele rõhujaid.

Meil Eestis on paljugi alles kujunemas, aga tundub, et pikem luuletus, milles on üks põhimetafoor ja lisaks muid üllatusi, on kuulajale ühtlasi nii haarav kui ka haaratav. Mind ennast huvitab variatiivsus – just katsetamine, mida on võimalik luulega laval teha. Selle poole ma püüdlen, nii korraldaja kui ka esinejana.

 

Kas võib öelda, et luuleprõmmul on tekkinud oma kohalik kogukond? Millises Eesti piirkonnas on luuleprõmm eriliselt populaarne ja heal tasemel?

KK: Kus on, sinna tuleb juurde! Paistab, et Tartus on asi ajapikku õitsema läinud. TarSlämmi finaalis oli õhtu jooksul kasutuses ligi 200 tooli, see on hea näitaja.

JV: Slämmiüritustel (vähemalt Tartus) käib märkimisväärselt rohkem kuulajaid kui muudel luuleõhtutel ja raamatuesitlustel. Tundub, et slämmluule vaatemänguelemendis on mingi võlu, mis meelitab kohale ka inimesi, kes üldiselt tavapärase kirjandusürituse publikusse ei kuulu.

SH: Inglise keeles on selle kogukonna jaoks väljend slamily (slam family). Põnev on see, et kohalike kogukondade kõrval on võimalik endale mõttekaaslasi leida kogu maailmast. Euroopas ringi reisides tasub uurida, kas sealsetes linnades luuleprõmmusid või vabalavasid toimub. Näiteks Kopenhaagenis on isegi eraldi ingliskeelne slämm. Soovin, et luuleprõmmu jaguks rohkem teistessegi Eesti linnadesse. Potentsiaali on palju, eriti Tallinnas. Viie aasta pärast on Tartu ideaalis Euroopa kultuuripealinn ja küll siis juba leidub viise, kuidas seda prõmmutades tähistada. Praegune Euroopa kultuuripealinn Matera, mis asub Lõuna-Itaalias, võõrustab ühtlasi tänavust Euroopa luuleprõmmu finaali.

 

Kes teid luuleprõmmu väljal inspireerivad?

KK: Inspireerivad inimesed, kes suudavad veenvalt peast lugedes esineda. Eriline koht kardiovaskulaarias on selle aasta TarSlämmi finalistidel. Muu maailma lavaluulest tõstaksin esile Joelle Taylori ja Koraly Dimitriadise.

JV: Ma sattusin slämmluulesse nii juhuslikult, järsku ja hiljuti, et otseselt ühtegi eeskuju ei olegi jõudnud tekkida. Nimetan selle asemel TarSlämmi lõppenud hooajast esinejad, kes mulle enim meelde jäid: Siim Lill, Liisa Mudist, Jüri Kolk ja Kaisa Kuslapuu.

SH: Kindlasti Joelle Taylor Suurbritanniast, keda meil oli au TarSlämmi finaalis 2018. aastal võõrustada, ja Marc Smith, kes käis siin sama aasta detsembris. Tõepoolest, vahepeal leian ennast mõttes Joelle Tayloriga millegi üle arutlemas, sest ta tõesti inspireeris niivõrd palju. Marc Smithilt olen kõrva taha pannud kasuliku mõtteröögatuse "Slam is not a competition!" ning peale selle toonitas ta, et side, mis tekib esineja ja publiku vahel, on ainukordne ja olulisem kui teleülekanded-videosalvestused. Viimast saab võrrelda kontserdi ja kontserdisalvestusega. Keegi ei kahtle tänapäeval muusikavideote vajalikkuses ja meisterlikke luulevideoid on ka üha rohkem, ent meeletustes kogustes üritusesalvestusi ei ole tõepoolest vaja. See on ilmselt Marc Smithi enda üks saladustest – kuidas püsida laval üle 30 aasta, esinedes peaaegu iga nädal.

Eestist inspireerivad mind kõik meie parimad luuletajad. Nimesid ei hakka ma nimetama, aga kõik, kellele lava ei ole võõras, võivad end siin ära tunda.

 

Kas püsite kursis ka muudes riikides leviva slämmluulega?

KK: Vahepeal jälgisin Button Poetry YouTube'i kanalit. See on USA ettevõtmine, mis avaldab muu hulgas järjekindlalt Minneapolises toimuvate slämmide videomaterjali. Kanalil on üle miljoni jälgija.

JV: Ei püsi üldse.

SH: Esimest korda nägin Euroopa luuleprõmmu Rootsis Malmös 2014. aastal. Järgmisel aastal toimus sama üritus Tartus. Tänu sellele, et Tartu on kirjanduslinn, ja tänu programmile "Drop the Mic" olen saanud osaleda-esineda luuleprõmmu- ja lavaluuleüritustel Reykjavíkis, Heidelbergis, Mannheimis, Kopenhaagenis ning hiljuti Krakówis. Eelmisel aastal käisime koos eesti luuleprõmmu meistri Silver Sepaga Budapestis Euroopa slämmil, mis oli tookord eriti rikkaliku programmiga, sest kohal olid ka prõmmu rajajad-juurutajad Marc Smith Chicagost ja Bob Holman New Yorgist. Nii et väga suur osa minu teadlikkusest põhineb lavaluule vahetul kogemisel, mille üle olen tõeliselt tänulik. See on mu silmaringi väga palju avardanud ja näidanud, et miski pole "lukus". Luuleprõmmusid teha ja lavaluulet luua saab väga erineval moel ning kõik on pidevas muutumises.

Lisaks tegelen pidevalt TarSlämmile põnevate välisesinejate otsimisega. Kui mul kedagi konkreetset silmapiiril pole, teen tavaliselt pikemaid YouTube'i vaatamisi. Peale isiklike soovituste leiab uusi nimesid heade luuleürituste programme sirvides. Viimasel ajal olen pikemalt brittide peale pidama jäänud, aga eks see ole osalt ka meie luule koostööprojekti "Borderlines/Piirid" pärast, mis loodetavasti jätkub. Seega kutsun endiselt üles noori luuletajaid ennast ka videovormis proovile panema. Vaadake lähemalt www.borderlinespoetry.com ja www.lavaluule.ee.

Jutt ilmus algselt Värskes Rõhus nr 60. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: