Arvustus. Alissa Šnaideri kosmogooniine rännak
Alissa Šnaideri performance
"Weird tales I have tried to write"
II peatükk
15. augustil Noblessner Shipyardis
Lavastus etendus SAAL Biennaali raames (mis kestab 31. augustini) ning on SAAL Biennaali ja Kanuti Gildi SAALi kaasprodutseeritud.
Ühel tasasel augustiõhtul tulid viis etendajat ja üle saja kunstihuvilise kokku Noblessnerisse, tehaseangaari betoontaeva alla, et äratada ellu uus reaalsus. Kunstniku, koreograafi ja stilisti Alissa Šnaideri initsiatiivil sai see teoks, tema "Weird tales I have tried to write" algatas ja ehitas, täiustas ja rikastas. Šnaideri teos, mis flirdib tantsuteatri, performance-kunsti ja installatsiooni puutepunktidega, lahutas selleks etendajad inimlikkusest ning viis nad võnkuma elementaarosakese tasandile.
Oma maailma loomiseks ei võta Šnaider küll kuut päeva, vaid kaks intensiivset tundi, mis omakorda hajusate piiridega etappideks jagunevad. Esimene neist rõhub ürgstaatikast vabanemisele, esmaste võngete esile kutsumisele. Etendajad tegutsevad sel hetkel veel üksteisest sõltumatult ja eraldatult, püsides massiivse ruumi eri otstes. Igaüks on enda eest väljas, rebimaks justkui maasse naelutatud raske keha lõpuks lahti. Samas areneb aeglane, ent pingestatud liikumine ühises fluidumis – liikumiskeel ja hoiak näitavad täielikku ühtsust.
Renzo van Steenbergeni helikujundus alustab kurjakuulutavalt kumisevais toones, progresseerudes siis kriipivaks, kajavaks ja kõlisevaks. Angaari akustika pakub helikujundusele tuge, võimendades kõledat tehislikkust. Muusika intensiivistudes ja tempo tõustes jätkavad kehad aga endises rütmis ning nende kahe vahele rajaneb iseäralik pinge. Kujuteldav metronoom mu peas keskmise teknopeo kiirusel tiksumas, muutub viisiku vaevaline liikumine järjest mõjusamaks.
Ühtaegu sujuvat, kuid nurgelist koreograafiat täiendavad etendajate kauge pilk ja kalk, distantseerunud seisund. Kulunud, määrdunud ja räbaldunud kostüümidesse riietatuina muutuvad nad eemaletõukavakski, pealegi kõlksub aukus silmi ja kahvatuid palgeid rõhutav jumestus riietusega ideaalselt kokku. Visuaalesteetiliselt läheneb "Weird tales I have tried to write" enim neodekadentlikule stiilile, kus koledat uueks ilusaks võib pidada ja kummastav või lausa tülgastav hoopis kütkestavaks muutub (kunstnik Madlen Hirtentreu; stiil, jumestus ja juuksed: Alissa Šnaider, Marina Žilkina, Inga Meshkele). Samuti mõjub näiteks Maarja Tõnissoni tainaga võimlemiskitse külge kleebitud keha – enneolematult kummaline vaatepilt liimib enda külge mu pilgugi.
Need kehad ei ole siin inimesed, vaid potentsiaalse energiaga laetud elemendid. Inimlikku kontakti neilt oodata ei saa, esialgu tekkivad vaid juhuslikud suhted – olgu selleks siis lummutuslik pilkkontakt publikuliikme ja etendaja vahel, aga ka esimesed kohtumised elementide endi vahel. Staatikast välja võbelenud, paistavad nad esimest korda teineteist teadvustavat, sest liikumisse siginevad esimesed kokkupõrkedki.
Katkendlikust kontaktimprovisatsioonist kasvab välja teadlik koostegutsemine, mille olemus ulatub avastamisest enesekehtestamiseni. Välja kujunevad võimusuhted: näha on nii manipuleerimist kui alistumist, õhustikku ilmub hirmu ja viha.
Koreograafia areneb detailsemaks, keerukamaks ja lõpuks rakendatakse töösse isegi häälepaelad. Monotoonsed helid, mida viisik kuuldavale toob, kajavad pimedas-suitsuses ruumis hüpnotiseerivalt kui sireenide laul, põlistades etenduse äratatud ebamaist seisundit. Etendajate hääled annavad aga peagi teed moonutatud kõnele Steenbergeni helikujunduses ja lasevad alata maailmaloomise viimasel etapil.
Viimane etapp on mõistagi komplitseerituim, lähenedes juba inimlikkusele. Liikumiskeeles kajastub inimesele omane žestikuleerimine, isegi teatav edvistamine. Teisalt demonstreerib Šnaider siin inimkeha võimsust ja vastupidavust, kui Kaisa Kattai tasakaaluga mängima paneb ning Alan Proosale sportlikke elemente liikumisse lisab. Aegamisi suububki paralleelreaalsus reaalsusesse, kui Kattai-Proosa lõpustseeni taustal hiiglaslik uks linnaruumi avaneb. Representatsioon ühineb lõplikult presentatsiooniga – etenduse käigus loodud illusoorse maailma lõpp-punkt on tegelikkus.
Pärast betoonseinte vahel veedetud õhtupoolikut paistis metallukse tagant nähtavale ilmunud õhtune taevas äkitselt nii avar. Nähtavasti laienes universum selle kahe tunni jooksul topeltkiirusel – sellele lisandus Alissa Šnaideri unustamatu paralleelmaailm, korraga ürgne ja uudne.
Toimetaja: Valner Valme