Tänavune SAAL Biennaal 2019 (SB19) on kenasti koondanud enda katuse alla kõnetavad ning võiks isegi öelda, et põletavad teemad. Kesksed märksõnad on "keha" ja "nihestatus" ning nagu kuraator Annika Üprus märkis varem antud intervjuus, siis "keha" ei tähenda siinkohal vaid liikumist.

Kava läbi lapates on see arusaadav, sest "keha" tundub olevat nii mitmelgi juhul mõjutusvahend, mille alastus või "nihestatult" presenteerimine annab vaatajale võimaluse läheneda teemale teisiti. Siinkohal tuleb kohe meelde Marion Siéferti lavastus "Le Grand Sommeil", kus täiskasvanu etendas last, mis pani mõtlema, kuidas seoses vanuse, soo ja seksuaalsusega on suhtumine ning kontrollitus üksikindiviidi arvamuse ja käitumise puhul erinev. Tekkis küsimus, mis piirini on õigus inimese üle otsustada ja mis on üldsegi õige või vale.

Peab kiitma tegijate otsust jaotada SAAL Biennaal kolmele eri nädalavahetusele, sest ühel õhtul mitmele etendusele minek võib olla vägagi koormav ülesanne. Eriti kui igast tükist tahta viimast võtta ja pärast tuleb veel kõigel settida lasta. Samas, isegi mitme performance'i järjest nägemise puhul ei olnud SB19-l tunnet, et üks kordab teist, sest kava on küllaltki mitmekesine. Nii oli võimalik osa võtta samal või erinevatel päevadel näiteks Mali Weili etendusest looduse ja inimkonna omavahelisest väärastunud suhtest, Núria Guiu Sagarra arutlus-tantsust sotsiaalmeedia ja tegelikkuse kurbnaljakast puutepunktist või siseneda kaheks tunniks Alissa Šnaideri apokalüptilisse maailma Noblessneri sadamalinnakus.

Mitmekesisus seejuures ei hägustanud ühe või teise etenduskunstniku ideed. Tihtilugu võis juhtuda, et kavasse asetatud performance'id täiendasid teineteist, haakusid esitusviisilt või isegi temaatiliselt. Nii meenub järjest nähtud Sigrid Savi "Pushing Daisies" ja Núria Guiu Sagarra "Likes", kus mõlemas otsiti taga n-ö tegelikkust, kuid kui Sagarra tugines oma töös antropoloogilisele vaatlusele, siis Savi etendas pigem etteaste võimalikke variatsioone.

Eestlased kulgevad sümboolselt

Huvitav oli tõdeda, et eesti etenduskunstnike puhul oli täheldada mõningast sarnasust ning seda just etteaste tempo puhul. Eestlastest esimesena nähtud Alissa Šnaideri teos "Weird tales I have tried to write" peatas aja oma apokalüptilise olemusega – jahedus ja hämarus vana tehasehoone seinte vahel, suitsev romu ning kangestunud kehad viimsepäeva pilguga aeglaselt liikumas. Teos tundus oma maailmalõpu nootides apokalüptiline, kus narratiiv rullus lahti aeglaselt, kohati isegi valulikult staatiliselt. Muusika toetas esinejate kehalist ja pilgus peituvat ängi ning viis vahepeal oma külmavärinaid tekitavas headuses tähelepanu esinejatelt ära. Etendust kirjeldavas tekstis saab vormi-queer'luse ja mateeria põhjal mõista midagi raamivälist ning uue teket ja eks seda viimane stseen Šnaideri lavastuses justkui ka sümboliseeris – laevatehase avanevad uksed ehk pääs tehislikust maailmast vabadusse, loodusesse.

Aeglus isegi sobis Šnaideri narratiiviga ning pean tõdema, et kuigi tema teosesse sisseelamine võttis inimeste rohkuse ja muude atraktsioonide tõttu vähemalt pool tundi aega, oli keskendumine premeeriv ning vägagi vajalik. Vastasel juhul tundus tekkivat oht, et etenduse liikumises ei ole justkui loogilist tulemit peale kauni visuaali ja heli, sest vaataja ei oska eri stseene kuidagi kokku sobitada.

Kuigi Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi etenduse tempo oli küllaltki aktiivne, võib ühelt stseenilt teisele liikumist pidada ruttamise asemel kulgemiseks. "Performance STL-is" oli oma nime vääriline ja tõi vaataja ette küllaltki kujundlikul, kohati isegi robustsel või absurdsel viisil, kasutuse ning ohvriks olemise tunde. Etendaja suitsusid täis topitud suu või pakkepaberis rula peal sõitmise, aga ka poiste ja tüdrukute värviliste kõrte näol eristamisega. Sümboleid leidus ohtralt, kohati isegi palju pea kahe tunni pikkuse performance'i jaoks.

Kujundlikkus ilmnes ka Sigrid Savi teoses "Pushing Daisies". Laval paiknevad erinevad atribuudid toetasid loo jutustamist, mis põhines suures osas selgitamisel, mida etendaja kavatses teha ning mida ta siis vaatajatele tegelikult pakub. Jäi mulje, et lavastus justkui prooviks avada etenduskunstide kulissidetagust maailma, kuid seda pigem iroonilisel viisil. Etenduse keerukus, kuid samas selgituste andmine panid mõtlema, kas nende abil on laval toimuvat ikka võimalik paremini mõista. Kas peabki?

Oskus lasta infol settida

Siin meenub vestlus SB19 kuraatori Annika Üprusega, kellega arutlesime performance'i jälgimise ja abstraktse vaatamise oskuse üle. Vahepeal piisab ka niisama olemisest, mitteanalüüsimisest ja hilisemate seoste tekkimise võimaldamisest. See tundub eriti hästi pädevat etenduste puhul, kus loogilise narratiivi asemel esineb katkendlikke pause või stseenide 180-kraadist ja isegi suuremat muutust. Isiklikult julgen soovitada võtet, kus mõtete lahtilaskmine võib lõpuks ringiga analüüsijani tagasi tulles tuua kaasa väga huvitavaid tähelepanekuid.

Adriano Wilfert Jensen soovitas näiteks vaadata oma etendust "feelings" mitmel korral. See võimaldab etenduskunstniku hinnangul lasta uutel tähendustel ja seostel tekkida, mille põhjal võib saada performance'ist parema tervikpildi. "feelings" proovis lavale tuua tunnete tekkemehhanismid ja nende järgi toimimise, liikumise. Leidus kooskõla, aga ka vastupuiklemist ning segadusse langemist. Stseen, kus üks tantsijatest endale vett näkku pritsis, oli justkui aja mahavõtt nii etenduse komplekssusest kui ka elu virvarrist, kus ei ole võimalik alati toimuvat mõista või teada, keda või mis tunnet usaldada. Eks küllaltki aktuaalne teema, mõeldes info üleküllusele tänapäeva meediaruumis. Milline fakt on siis lõpuks tõene ja milline mitte?

Sotsiaalmeediast ei saa üle ega ümber

Núria Guiu Sagarra "Likes" väärib aga tunnustust oma selguses. Sagarra teemavalik – sotsiaalmeedia ja kuidas seal teistele end presenteerida ning selle kaudu meeldida – on küll läbi käidud, aga sellest hoolimata oli see üks sidusamaid etteasteid, mida aastate jooksul olen näinud. Selgitav sissejuhatus antropoloogia näitel ja jooga ning populaarsete tantsuliigutuste esitamine ja kõige selle hilisem kokkusidumine tantsija enda isikliku stiili kaudu pani publiku Sagarrat tõesti neli korda lavale tagasi plaksutama. Kuigi etenduskunstide eelis teatri ees on see, et nad üllatavad ja ei ole raamides kinni, on värskendav näha ka midagi, mis on vaataja seisukohast lähtuvalt läbi mõeldud ning kus esineja on oma tugevusi ja oskusi kasutanud etendust toetaval viisil.

Sotsiaalmeedia teemadel esines ka Sara Leghissa tööga "Something I've always dreamed of". Leghissa pani vaataja endalt küsima: mis on tegelikult iseenesestmõistetav? See, mis on ühes riigis lubatud, on teises keelatud. Sealjuures meie seotus tehnoloogiaga ja selle võime inimesi pealt kuulata ning mõjutada. Facebooki teemaga täitumine pärast sellest kõnelemist pole niisama kokkulangevus. Leghissa võte kleepida plakatimüürile sõnumeid ehk tehes need puust ja punaseks, oli taas lihtne ja konkreetne vaatajale lähenemine. Samas, kui Sagarra pakkus seotust isikliku tantsustiili, st tõlgendusega, siis Leghissa töö jäi räägitud teema puhul oma lihtsa võtte tõttu veidi varju.

Lapsed on tuleviku hääl

Kui SB19 kaks märksõna olid "keha" ja "nihestatus", siis väga hästi sobitus mõlema alla Marion Siéferti "Le Grand Sommeil". Tantsija etendas samal ajal nii iseennast kui ka last, kes oleks pidanud olema osa etendusest, kuid ühiskonna loodud meditsiiniliste ja legaalsete reeglite tõttu ei olnud tema osalemine lõpuks võimalik. Helena de Laurensi etteaste oli paeluv ja veenev, kus laps temas tungis laval esile ebaloomulikult loomulikult. Kuigi ta esines noorukina, võis tema pahameelt vanemate reeglite suhtes pidada laiemaks aruteluks kontrolli üle üksikindiviidi suhtes. Sealjuures on lapsel õigus teha, mida vanematel ei ole, eriti kui de Laurens rõhutas, kuidas vanemad naeravad oma võsukeste üle, kui need milleski eksivad. Täiskasvanutele allahindlust ei tehta.

Nii mitmeski lavastuses on kasutatud lapsi, viidates süütusele ja ka vastutuse võtmisele. Mali Weili lavastuses "Forests/Unlearning" sümboliseerisid valgesse riietatud lapsed just eelmainitut. Etenduse ajal puukujuliste pehmete mänguasjade vaatajatele jagamisega toetasid nad loenguformaadis etteastet. "Forests / Unlearning" tundub Amazonase vihmametsa põlengu taustal vägagi aktuaalne teema. Metsa ja inimeste nihestatus ning omavahelise tasakaalu ebakõla. Tekstiosad, mis selgitasid loodusega kooskõlas olevate inimeste nimetamist nõidadeks ja nende hukkamist, andis mõista, et juba 15. sajandil olid inimesed metsaga võõrasuhtes. Tänapäevast ei tasu rääkidagi. Aga nagu ka etenduses kõlas, siis lootus jääb (kuigi küsitav on, kas meie ajal) – aastal 2150 sünnib maailma kuuenda maailmahuku üle elanud mehe laps.

SAAL Biennaaliga paremuse poole

SAAL Biennaal on potentsiaaliga etenduskunstide festival, mis annab vaatajatele võimaluse läheneda aktuaalsetele teemadele raame painutavalt. Tihtilugu pole etteasted üleliia pikad, mistõttu võiks pakkuda mõistusele vahelduseks tööd ja viia end absurdsuste, ekstreemsuste või esteetika kaudu ühe või teise teema osas uute vastusteni.

SB19 keskendub tänavu kehale ja nihestatusele ning õigustusega. Praegune maailm on ebaselge ja see peegeldus ka etendustest. Väga palju küsimusi enda, looduse ja teiste kohta ning otsest retsepti, keda või mida usaldada, ei ole. Kõik algab enda peast ja suhtumisest, soovist muutuda ning seda paremuse poole.

Kui Üprusega vestlesime kontingendist, kes käib performance-etteasteid vaatamas, siis noori ja uuendusmeelseid jagub küllaga. Pigem on puudu inimestest, kellel töö ja/või perega tegelemisest käed-jalad tegemist täis. Elu surub tihtilugu peale ja pole aega, et proovida argimurede kõrval keskenduda veel harjumuspäratu stiiliga etenduskunstnike loodud teostele. Kardetakse tundmatut, kuigi ei peaks. Vahepeal ei peagi kohe mõistma ja analüüsima, vastus peitub meis eneses ning küll ta saabub. Harjutamine teeb meistriks.

SAAL Biennaali viimasel nädalavahetusel on võimalik saada osa etenduskunstide festivali kauaoodatud maiuspaladest – Francesca Grilli "Sparks", Mette Ingvartseni "21 pornographies", Florentina Holzingeri "Apollon". Lisaks etendub viimaseid kordi Madlen Hirtentreu' "Kliinik pärast paati" (31. augustil live-muusikaga).