Kui vaadata etendus- ja tantsukunstide ning teatrifestivalide kava, siis läheb silme eest kirjuks. Kuhu mahutub SAAL Biennaal ning kuidas erineb ta teistest?

Kui mõtlen nendele Kanuti Gildi SAAL-i festivalidele, mis praeguseks toimumas on, siis "Made in Estonia maraton" on väga selge – ühel päeval toimuvad lühiformaadis asjad, mida pole enne esitatud. Seal saavad kunstnikud väga palju eksperimenteerida. NU Performance uitab etendus- ja visuaalkunsti vahepeal nende põnevas ristumispunktis.

SAAL Biennaal jääb aga minu jaoks nostalgiliselt ikkagi Augustitantsu festivali juure peale. Tõenäoliselt liigub see festival üldisemast etenduskunstide pildist rohkem keha poole. Olen proovinud seda sõnastada kui kehakeskne, mitte ilusti tantsimise festival. See aasta mõtlesime välja ka formaadi, millega oleks lihtsam festivalimelust osa saada. Seetõttu toimubki SAAL Biennaal kolmel erineval nädalalõpul. Samuti tagab see kunstnikele võimaluse saada esinemise kõrval osa ka teiste töödest. Dialoogi tekkimine nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil on väga oluline. Lisaks võtsime kavasse workshop'i, et kunstnik saaks oma praktikaid huvilistega jagada.

SAAL Biennaali kaks märksõna on "keha" ja "nihestatus". Mida saab vaatajatele nende kaudu selgitada?

Kõik etendused pole liikumisega seotud. Pigem on nad seotud kehaga. Rääkides aga nihestatusest, siis kui etenduste kogum oli välja valitud, hakkas erinevate inimestega vesteldes mulle tunduma, et igas etenduses on justkui mingisugune kummaline element või nihe. Tervik etendusel võib olla ootuspärane, aga leidub vaatenurki, mis ei pruugi olla selles kõige meeldivamad või mugavamad.

Mida pakub etenduskunst vaatajale teistsugust kui tavaline teatrietendus?

Paratamatult on tal minu arvates eeliseid. Üks on kohe kindlasti üllatusmoment. Performance vajab uudishimu ärksana hoidmist ning valmisolekut tulla toime reaktsioonidega, mis etendust vaadates tekivad. Kui ma lähen teatrisse, siis võin ette aimata, millist naudingut see mulle pakub või ei paku. Selle tulemusel võime jõuda oma mõtetega kuhugi, mida ei oleks osanud oodata ehk siis jõuda kinnistunud arusaamistest kaugemale. Etenduskunsti puhul võiks seega oodata ootamatusi.

Kuigi etenduskunsti ülesanne on üllatada, siis ehk saad siiski välja tuua tänavuse festivali keskse teema või subjekti, mis tundub olevat tantsukunstnikele praegu hingelähedane?

Kui vaadata SAAL Biennaali esimest nädalavahetust, siis mul on tunne, et seal on mõningane tempo maha tõmbamine ehk tavaliselt elurütmist sammu tagasi astumine. See loob teise olukorra nii kehale kui ka mõistusele ning pakub viise, kuidas sellega toime tulla. Kaudselt tegeletakse palju ka võõrandumisega. Keha võõrandumise või mitmete reaalsustega, mille vahel liigume ja kuhu end lõpuks asetame.

Too mõni näide SAAL Biennaali etenduste põhjal.

Esimesena tuleb pähe kõige lihtsam formaat, katalaani koreograafi Nuria Guiu Sagarra kerge loeng-etendus "Likes". Ta uuris pop-liigutuste tagamaid ja like'ide väärtust. See on kerge, kuna loeng-etendus käsitleb teemasid, millega kõik igapäevaselt kokku puutume. Teisena tooksin välja Alissa Šnaideri teose "Weird tails I have tried to write", ainukordne performance'i laadis ilmnemine Noblessneri sadamalinnakus. Seal on loodud täiesti sakraalne olukord, milles tegeletakse eemaldunud kehade ja olemusega. Alissa looming on väga ilusti ka sõnastatud, et ta tegeleb oma töödes formaadi-queer'lusega ehk läheb raamist välja, painutab seda ning võtab lõpuks selgema vormi. Tõenäoliselt kõnetab nendel teemadel ka Mette Ingvartsen oma etendusega "21 pornographies".

Tänavune SAAL Biennaal tundub olevat feminiinne festival. Kavas on näha, et suur osa etendajatest on naised. Kas see valik on tehtud teadlikult?

See oli alateadlik valik. Küll on aga see teema või küsimus olnud mul kuklas läbi aegade, et kui tasakaalus on nais- ja meeskunstnike tegemised etenduskunstide maastikul. Siinkohal on aktuaalne viidata Florentina Holzingeri tööle "Apollon". Nimelt võttis Florentina ette teose, mis oli loodud ilusate meeste kehadele ja ainult meestele. Tal tekkis vastupandamatu soov proovida seda teistsuguse kehaga ehk naistantsijatega, viidates selle kaudu ka naiskunstnike rollile tänavuses ajas.

Kuidas see olukord hetkel on? Kas mees- ja naiskunstnikud on etenduskunstnike maastikul võrdsed?

Jah, igapäevatöös Kanuti Gildi SAALis on see tasakaalus. Küsimus võib pigem olla, et miks üks või teine on mingil ajahetkel eelistatud.

Kuhu on praegu etenduskunst omadega jõudmas? Kuna aktuaalseid teemasid, millest rääkida, on palju, siis kas domineerib pigem sõnaline või füüsiline esinemine?

See on väga hea küsimus. Mul on tunne, et eitusest on liigutud edasi. Mingi hetk eitati nii liikumist kui ka sõna või kasutati rõõmuga enda taustast erinevaid vahendeid uudishimuliku rõõmuga. Pigem on sellist sümbioosi ja keerulisemat koostegemise formaati, mis on seotud ka ühiskonnas toimuvate protsessidega. Tuleb lahti mõtestada, kuidas saame koos toimida ja eksisteerida. Peame leidma lahendusi või aktsepteerima, et ühed asjad elus toimivad ja teised ei toimi.

Olen enda jaoks veel tähele pannud, et kui kaasaegne tants või etenduskunstid tundusid tegelevat pigem enda probleemidega, siis sellest ollakse edasi liigutud avaramate teemadeni. See annab ka publikule võimaluse teemadega rohkem haakuda või nendele kaasa elada.

Üksikindiviidist on seega liigutud …

… protsessideni, jah. Mulle tundub küll nii.

Kuidas iseloomustaksid etenduskunstide publikut hetkel?

Priit Raud on sellest rääkinud, et Eestis on noorema publikuga meil hästi. Nad on uuele avatud. Pigem on laual küsimus, et kuhu kaovad vanemad generatsioonid. Kuhu kaob nende uudishimulik meel või vajadus asju küsimuse alla seada?

Kes see publik on, keda noorte hulgas rohkem näha tahaksite?

Siinkohal räägime vanematest kui 40-aastastest, kellele igapäevaelu peale surub. Teisalt on mul ka tunne, et abstraktse liikumise vaatamine on meile kohati keeruline. Meie vajadus mõista seda, mida näeme, on millegipärast hästi suur. Priit Raud on algusest peale näidanud Kanuti Gildi SAALi laval etendusi, millest ei pruugi mitte midagi välja kooruda. Etenduskunst nõuabki rahulikku meelt, kus ei pea kohe otsima mingit tähendust või tõlgendama tekste. Kui ma lähen näiteks galeriisse ja vaatan abstraktset pilti, siis on palju lihtsam olla. Seal ei tule see nii teravalt esile. Teatrisaali tulles tekib tihti see tunne, et ma pean lahti mõtestama. Aga äkki ei ole nii. Äkki võib anda endale võimaluse tajuda nähtavat teistmoodi.

Retsept on siis vaatajatele see, et kui nad tulevad SAAL Biennaali etendusi vaatama, siis tõlgendamise asemel pigem lihtsalt jälgida?

See on pigem nagu julgustus. Sellega seostus Adriano Wilfert Jenseni "feelings". Ta ise pakkus välja, et miks mitte etenduse ühekordse vaatamise asemel teha seda mitmel korral. Anda endale võimalus kogeda ühte asja nii, et see mõjub sulle erineval moel. Niiviisi tekivad uued tähenduskihid.

Mulle andis üks etenduskunstnik kunagi nõu, kui küsisin, et kuidas ta mõnda keerulisemat tükki vaatab. Ta vastas, et hakkab lihtsalt algusest pihta ning jälgib, kuhu see jõuab.

Absoluutselt, see on väga hea nõuanne.

***

Annika Üprus (1976) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli koreograafia erialal ja alates 2001. aastast on panustanud kaasaegse tantsu ja etenduskunstide välja arengusse administratiivselt ja sisuliselt. Seda nii kaasproduktsioonide produtsendina vabakutseliste kunstnikega kui ka rahvusvaheliste projektide ja võrgustike algatamisel ning sisulisel läbiviimisel ja festivalide ning teiste temaatiliselt seotud ürituste korraldamisel Kanuti Gildi SAALis. Alates 2015. aastast on Üprus rahvusvahelise etenduskunstide festivali SAAL Biennaal kuraator. Praegu on tal käsil magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kuraatori erialal.

***

SAAL Biennaali öövööndis ootavad ees kohtumised – 24. augustil Kauplus Nūform'i ja 29. augustil Noblessneri sadamalinnakus Serious Serious muusikute ja kunstnikega.

SAAL Biennaal toimub erinevates asukohtades 14.–31. augustini: Kanuti Gildi SAAL, Sakala 3 teatrimaja, Noblessneri sadamalinnak, Von Krahli Teater, Sõltumatu Tantsu Lava (STL), Kauplus Aasia.