Arvustus. Kohtuniku õudusunenägu ({{commentsTotal}})

Andres Puustusmaa
Andres Puustusmaa "Kohtunik" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Kohtunik"
Režissöör: Andres Puustusmaa
Osades: Mait Malmsten, Märt Avandi, Lee Trei, Jaan Rekkor jt.

Paradoksaalne lugu: esimest korda tuli mul anda hinnang filmile ühe vaatamise pinnalt, võimaluseta olulisi detaile üle vaadata. Lohutasin end, et vahest ongi nii õige, sest kinokülastaja arvamus sedasi ju kujunebki, aga juba esimestel minutitel adusin selle plaani nõrku külgi.

Justiitskošmaar

Filmi avav kohtuistung tabas mind oma kõverpeegellikkuses nii ootamatult, et jäigi märkamata, milles õnnetu süüdistatav (Lee Trei) õieti süüdi mõisteti. Selle asemel et kohtuotsust kuulata, ketrasin peas ärritunult, milline pühaduseteotus on kriminaalmenetlust nõnda karikeerida. Loomulikult ei saa kohtunik jätta tõendit kohtuliku uurimise ajal vastu võtmata, sest tal on "otsus juba selge". Loomulikult ei saa kohus süüdimõistvat otsust välja kuulutada enne, kui sõna on saanud kaitsja ja süüdistatav. Loomulikult saab süüdimõistmist vaidlustada ja seda lausa kahes kohtuastmes. Loomulikult annab iga terve mõistusega kohtunik endale aru, et ta pole eksimatu – seetõttu ongi kohtusüsteem kolmeastmeline. Ja nii edasi. Kes siis seda kõike ei tea, kisendasin mõttes. Oli tükk tegemist, et oma tähelepanu n-ö õiguslikult absurdilt kõrvale juhtida ja veenda end, et tegu pole dokumentaal- ega realistliku filmiga, vaid õigus ja kohus on ekraanil metafooridena. Seda hoolimata sellest, et filmis loetakse kohati ette täiesti asjakohaseid ja korrektselt sõnastatud seadusesätteid. Kuna seal puudub aga eluline sisu, kõlavad need võõrastavalt nagu papi pobisemine uskmatule. Süüdi­mõistva otsuse kuulutamisel lükib kohtunik (Mait Malmsten) üksteise otsa kehtiva seaduse vormeleid, aga neil pole seost eluga, sest ei räägita tegelikust teost ega karistuse tegelikest põhjustest.

Muidugi tulnuks juba avakaadritest järeldada, et ekraanil on väändunud reaalsus. Kuigi film algab vaatega nüüdseks suletud Liivalaia kohtumajale, jätkub teekond siseruumides juba Tallinna ringkonnakohtu treppidel. Kohtu­saalis tegutseb kunstnik (nn court­room sketch artist, millist ametimeest Eestis ei ole) ning kohtunik kutsub prokuröri ja advokaadi nõupidamiseks enda juurde (nn approach the bench). Selliseid ameerikalikke stseene meie kohtusaalides ei näe. Ja et kohtukolleegiumis oli koha leidnud kohtute toonane pressiesindaja, oleksin pidanud kohe mõistma, et pole mõtet kurnata end fakti- ja loogikavigade märkamisega. Mõistlik olnuks lükata kohtunik endas kinosaali ukse taha, et ta ei takistaks lugu jälgimast.

Ja ometi oli seda väga raske teha. Adusin, et mulle ei meeldi vaadata isegi kinoekraanil, kuidas Eesti kohtuniku talaaris inimene matkib Eesti kohtusaalis Eesti seadustele viidates väärastunud kriminaalprotsessis kellegi süüdimõistmist. See, et olen loomevabaduse poolt, ei takista mind kergendust tundmast, et vähemalt ei kuulutatud filmis otsust Eesti Vabariigi nimel. Küllap on mu tundlikkus õigusemõistmise väärkujutamise suhtes võrreldav mõne värske lapsevanema tunnetega: too avastab, et ei suuda enam ekraanil laste kahjustamist vaadata. Seejuures annan endale aru, et kuigi filmis kujutatud õigusemõistmine ei vasta reaalsusele, võivad nii mõnedki rahulolematud tajuda elus seda sama ebaõiglasena. Vahest tundub nii mõnelegi kohtuotsuse kuulutamine samasuguse küünilise sõnamulinana nagu selles filmis. Sedapuhku tundub siiski, et autor on utreerinud õigusemõistmise kujutusviisi teadlikult, et kasutada düstoopiline efekt ära oma loo jutustamisel.

Suuskadel neegripoiss ja teised põhjamaised kohtumised

Mittejurist saab sellest, et ekraanil toimuv ei pruugi vastata reaalsusele, aimu hiljemalt filmi esimese kolmandiku lõpus, kui peategelane ostab rongi­pileti sihtkohta Karhumäki. Tänapäeval leiab sellenimelise koha Karjalast, Venemaalt, mitte aga Soomest, kus pea­tegelane paistab seiklevat. Kujuteldavas Soomes satub kohtunik ühte ogarasse farssi teise järel. Mis siin salata, päris naljakas on. Lausa nõnda, et ma ei suutnudki Soome teekonna kirjut (mustvalge piirides mõistagi) palagani ja karakterigaleriid melodramaatilise Eesti tegevusliiniga päriselt ühitada. Tundsin Soome liini irooniat Eesti tegelas­kujudele üle kandumas (võimalik, et nii ongi see mõeldud). Seetõttu ei suutnud ma võtta süüdimõistetu ja tema venna (Märt Avandi) traagikat läbinisti tõsiselt ja neistki said karikatuurid. Tundub, et kui kohtuniku rännaku üksildushetkedele lisab monokroomsus psühholoogilist sügavust, siis veidral moel muutuvad film noir'iliku gamma tõttu n-ö justiitssüsteemi ohvrite emotsionaalsed stseenid pastišiks.

Rahustanud oma professionaalse mina vaevaga maha, mõistsin igatahes, et "Kohtunik" ei ole kohtudraama. Ka pole see tavamõistes põnevik, kuigi tegevuse käivitab kohtunikku ebaõiglase otsuse pärast jälitanud venna surm, milles on mängus kohtuniku käsi. Eeskätt on film unenäoloogika alusel toimiv sürreaalne teekonnalugu, mille peategelane loksub ühest jantlikust olukorrast teise. Kord teele asunud, paistab kohtunikul endal olevat üpris vähe otsustusõigust, pigem sõltub liikumisjärg kujunenud asjaoludest ja veidrikest, kellega ta kokku puutub. Kuna ta valib enamasti ainsa avatud ukse, on ta vabadus illusoorne.

Selle poolest meenutab kohtuniku teekond viimasel aastavahetusel etendunud Tartu Uue teatri "Hingede ööd"1 ehk ruumirännakut ühele Karl Ristikivi romaani ainetel. Tol eksperimentaalsel etendusel ja selle aluseks olnud romaanil on pidetu ja (painajalikult) unenäoline ühisosa Franz Kafka "Protsessiga". "Protsess" meenus omakorda seda filmi vaadates, aga mitte Kafka romaan, vaid pigem Orson Wellesi selle põhjal tehtud samanimeline film2. Enamgi veel – "Kohtunikus" on midagi laiemalt orsonwelleslikku: peale "Protsessi" kangastusid vaadates ka "Kodanik Kane", "Võõras" ja "Kolmas mees".3 Asi pole vaid selles, et "Kohtunik" on samuti mustvalge film, kõigis käivitab tegevustiku surm ja tõsimeelsed mehed kannavad kaabut. Asi pole isegi selles, et Mait Malmsten meenutab Wellesi signatuurnäitlejat Joseph Cottenit (andestatagu see kõrvalepõige, aga mingite asendusmõtetega tuli ju tähelepanu justiitskatastroofilt eemale juhtida). Filmidel oleks kui narratiivne sugulus, mingi ühine mõte.

Aga muidu, mehed, kuhu üldse minek?

Mis on siis kohtuniku rännaku mõte? Selge see, et ta üritab pageda (kriminaal)vastutuse eest, kuid pragmaatilisest seletusest ei piisa. See rännak ei allu reaalsuse reeglitele. Ilmselt võib vastuse leida ühest muidu nii sõnaahtra filmi kahest olulisest vestlusest. Esimene leiab aset kohtuniku ja süüdimõistetu venna vahel filmi algul, just enne saatuslikku õnnetust, teisel juhul vestlevad finaali eel kohtunik ja lonkav mees (Jaan Rekkor).

Venna viimased sõnad kohtunikule kõlavad needusena: võtku jumal temaltki see, mis on talle kõige kallim. "Kaotus", "suutmatus kaotada", "kaotusvalu" – need märksõnad kõlavad mujalgi. Ühele võimalikule lahendusele, milleni jõuda, paistab lõpuks viitavat lonkav mees: "Kaota mõnuga, võitu sul mu meelest tarvis ei ole."

Niisiis võib teekonna mõte olla see, et kohtunik, keda süüdimõistetu vend sõimab tundetuks masinaks, peab õppima kaotuse läbitunnetamise kaudu mõistma paremini nii enda kui teiste valu. Vägisi meenub taas "Kodanik Kane", kus ajakirjanik sukeldub surnud magnaadi Kane'i elulukku tuvastamaks, mida tähendas tema viimane sõna "Rosebud" (roosinupp). Küllap see on midagi, mille ta oli kaotanud, oletati, ning nagu hiljem selgus, mõnes mõttes oligi. Kui mõelda kohtuniku võimalikule "roosinupule" ehk kaotatud aardele, siis tundub, et vend jäi oma needusega hiljaks. Kohtunik paistab olevat juba enne midagi olulist kaotanud. Ta eraelu on tühi. Saame teada, et naine on ta hüljanud. Temast jäänud tühjuses paistab olevat piisavalt valu, et teha kohtunik inimlikuks, kellekski, kes on kõige olulisema juba kaotanud. Oma hädadele keskendunud süüdimõistetu vend paraku seda ei märka.

Kohtunik on naiseta sotsiaalselt abitu, nagu näitab võtmestseen (just­nimelt, sõna otseses mõttes). Teine oluline naistegelane ehk ema on raskelt haige ja näib vähemalt filmi algul olevat akontaktne. Kui rääkida "õienupust", siis just lilledega kohtunik haiglasse ruttaski, kui vend ta eluplaanid segi lõi. Nii et miks mitte järeldada, et kohtuniku elus haigutav tühimik (puudus, kaotus, lõhe), mis takistab teda enda ja teiste tunnetega toime tulemast, on seotud nii-öelda naisaspektiga tema elus. Süvapsühholoogias nimetatakse seda anima'ks. Cherchez la femme. Sellele paistab viitavat seegi, et kõik naised kohtuniku Soome-teekonnal, alates iharast taignasõtkujast, meelast administraatorist ja luksuvast lavajoodikust kuni Juhat ihaldava naise-armukese tandemini, on pehmelt öeldes napakad ega paista peale ahne ihulisuse millegagi silma. Ainus, kellest aimub mingitki rafineeritust ("Õpin Jyvaskyla ülikoolis etnoloogiat"), on oma üleolevuses naeruväärne või, nagu inglise keeles öeldakse, "on a high horse" (jälle, sõna otseses mõttes). Ja et osutus feminiinsele kui kesksele probleemile oleks puust ja punane, siis kostab naiste suust rõhuline "vittu!" nii mitu korda, et selles paistab peituvat vastus peategelase küsimusele "Kuhu ma pean minema, et siit ära saada?".

Kuigi filmi lõpus peidab kohtunik pea ema rüppe, ei olnud märgata, et ta oleks n-ö naisküsimuses mingi nähtava arengu läbi teinud. Mis puudutab aga süüdimõistetu venna torget "Kas te üldse teate, mis on tunded?", siis puutub kohtunik oma teekonnal küll kokku kõikvõimalike tunnetega, mida kehastavad igasugused juhututtavad, kuid need ei paista temani jõudvat. Ühes olulises stseenis tunneb küll ta surmahirmu, aga peagi on kõik taas sordiini all. Võib-olla peabki see nii olema, gorjatši estonski paren, nagu ta on.

Mina mind! Mõistate?

Teekonda saab mõtestada ka teisiti, kui keskenduda dialoogile lonkava mehega (õigupoolest viimase monoloogile). Kui teda kuulata, võib näha sihina leppimist iseenda olemusega, oma pattudega, ja järeldada, et pole vaekaussi, kus keegi meist kaaluks teise üles. Kui süüdimõistetu vend süüdistab kohtunikku, et too pole piisavalt inimene (ja "ei näe lihtsat inimest") ega mõtle sellele, et ka tema üle mõistab jumal kohut, siis lonkava mehega jõuab kohtunik (ja temas vendki) paika, kus keegi ei mõista kellegi üle kohut. Selles peaks sisalduma eeldus, et keegi ei mõista kohut ka iseenda üle.

Lonkava mehe eluõpetajalik jutlus on veetlev ja tabamatu nagu sootuluke. Ta kõneleb kiitust absoluutsele määramatusele (sh hinnangute puudumisele), kuid jõuab viimaks motoni, mis tundub pisut naiivne ja eelnevaga vastuoluski: kahetsusest ei piisa, kõik hävitatu tuleb ära parandada. See ei kõla kuigi realistlikult, pealegi sisaldub selles mõttes määratletuse, süsteemi ja hinnangute jaatus (kuidas muidu tuvastada, millal on miski katki ja millal terve?). Kui korjata lonkava mehe "õpetusest" välja enese aktsepteerimise mõte, terviklikkusetunnetus ning kaotuste väärtustamine, on see ju päris tore jutt.

Sedasi võib öelda, et kohtuniku (ja venna) teekond viib iseenese sisse, et kohtuda iseendaga ning tuvastada oma tuum ja kõik tahud, mõistes üksiti, et kõik me oleme inimesed teiste seas. Vennas võib näha sümboolset ligimest, inimest kui venda. Kui filmi algul vastanduvad kohtunik ja süüdimõistetu vend oma äärmuslike, võib öelda, et fundamentalistlike hoiakute poolest, siis filmi lõpu eel jahistseenis nad lähenevad ja võrdsustuvad, saavad teineteise identiteedi osaks. "Ärge tulistage, ma olen inimene!" karjub kohtunik puhtas eesti keeles ja selline keelevalik annab märku karje eksistentsiaalsusest. Alates stseenist, kui kohtunik sõnastab oma inimsuse, on vendki temas/tema, ehkki see "seestumine", mille kohta passivad Hinckuse kuldsed sõnad "Mina tulin minule peale",4 ei kulge sugugi valutult.

Identiteediotsingu kontekstis saab tähenduse ka kohtukunstnik, kes ilmutab end nüüd kirikus ikoonimaalijana. Eks ole me kõik ju tehtud ühtviisi jumala näo järgi.

Sügavale iseendasse vaatamise mütoloogilise vastena on nähtud rännakut müütilisse allilma või põrgupõhja. Seda kohtunik teebki, sõites vana hea Kalevipoja kombel põhja (Soome), olles enne kukutanud paemüürilt sügavikku venna. Allapoole osutab ka sümboolne stseen kadunud keldrivõtmetega, mille asukohta teadvat vaid naine, ja viide maailma põhjapoolseimale (s.o Helsingi) metroole. Suunapööre tuleb alles pärast kohtumist lonkava mehega – mõistagi toimub see maa-aluse labürindi sügavaimal tasandil.

Identiteedi (re)konstrueerimine ja vastuse otsimine küsimusele "Kes ma olen?"/"Kes on see mees?" ühendabki "Kohtunikku" eespool mainitud Wellesi filmidega. "Kodanik Kane'is" murtakse pead, kuidas võib mahtuda ühte inimesse väetite eest võitlev idealist ja edev rikkur, "Kolmandas mehes" tuleb peategelasel välja selgitada, kes oli õieti tema hea sõber Harry Lime, kas moraalivaba hangeldaja või "korralik inimene". "Võõras" on Charles Franklini mõrsjal raske mõista, kuidas saab ta kallim olla ühtlasi natsikoletis Franz Kindler. "Nad näevad välja nagu teised inimesed, nad käituvad nagu teised inimesed," selgitab talle natsikütt.

Viimaks garderoobist

On huvitav, et kohtunik kannab rohkem kaabut kui talaari. Võimalik, et see on austusavaldus Wellesi "Protsessile", kus umbes sellist kaabut kandsid "süsteemi esindajad". Võib ka olla, et Eestis on kaabu omandanud praegu juba mingi muu, palju tugevama konnotatsiooni. Aga nagu vanad eestlased ütlesid: narri meest, mitte mehe mütsi. Olgu kaabu või talaar, eks selle all on kõik inimesed inimesed. Tundub, et selle sõnumi võib lõppkokkuvõttes ka filmist välja lugeda. Film on igaühest meist ja "teistest inimestest", kelle hulka omakorda kuulub igaüks meist.

Millelegi sellesarnasele osutab lonkav mees, kes vabastas viimaks mindki kinnismõttest näha kohtunikus päris kohtunikku. Tema võrdsustab oma monoloogis kõik otsused ja valikud, mida inimesed elus teevad. Kõigil meil tuleb elus valida, kõik me käitume kohtunikena, näiteks siis, kui jagame hinnanguid, põhjendades seda oma kohuse täitmisega ja tuginedes mingitele meile olulistele põhimõtetele ja väärtustele. Seda tehes võib juhtuda, et hindame pikemalt mõtlemata teiste põhjendused enda omadest väärtusetumateks. Lihtne öelda, et filmis käitub nii kohtunik, pisut keerulisem on aga aduda, et eks teeb ju täpselt sama ka vend, kes täidab kujutletavat kohust oma õe ees ja paistab juhinduvat jumala seadustest. Filmis kulmineerub see vastasseis valuliku avastusega: järsku vaatab peeglist vastu antagonist – see teine inimene, kelle jumal on samuti oma näo järgi teinud.

Siit moraal: vahest tasub harjutada end nägema teistes endaväärseid inimesi, kelle motiivid ja väärtused võivad neile olla sama olulised kui meile meie omad. Kas me oleme üldse suutelised objektiivselt hindama, et meie esindatavad väärtused on objektiivselt olulisemad kui teiste omad? Kõlab absurdselt. Kui aga sellele mitte mõelda, siis võib õppetund saabuda niisama ootamatult ja piinarikkalt nagu selle filmi peategelas(t)ele, kel tuleb otsesõnu kisendada transformatsioonivalus. Või pisut väiksema piinana, mida kogesin ise, taludes õigussüsteemi eksitavat kujutamist filmis kunstilistel eesmärkidel – raske, aga elab üle. Seda filmi vaadates võiks siiski kaabud-talaarid targu koju jätta. Olen hoiatanud.

Kuna film lõpeb optimistliku, ehkki naiivsevõitu tunnustava noogutusega, üritan minagi sedasama, märkides lõpetuseks ära kolm asja, mis mulle filmis väga meeldisid. Nendeks olid elegantne heliriba, Jaan Rekkori lonkav mees (Yoda-laadne arhetüüpne tegelane, kelles on nii "vana tarka meest", triksterit, allilma teesaatjat, lonkavat jumalat kui ka haavatud tervendajat) ja viimaks Mait Malmsteni kohtunik. Paradoksaalne.

1 Karl Ristikivi "Hingede öö", Tartu Uus teater, LTÜ G9. Esietendus 27. XII 2018 Tartu ülikooli muuseumis. Vastutav lavastaja Maret Tamme, autor-dramaturg-lavastaja jne K. Kruusman, J. Susi jt.

2 "Trial", Prantsusmaa-Itaalia-Saksamaa 1962, režissöör Orson Welles.

3 Welles on filmide "Citizen Kane" (USA 1941) ja "Stranger" (USA 1946) režissöör ja peaosatäitja. Näitlejana on Welles filmis "Third Man" (Suurbritannia 1949, režissöör Carol Reed) Joseph Cotteni kõrval keskses rollis.

4 "Hukkunud Alpinisti Hotell", Tallinnfilm, 1979, režissöör Grigori Kromanov.

 

Arvustus ilmus algselt väljaandes Sirp.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: