"Tavaliselt tulevad mõne teatrikooli diplomaadid või selle lõpetanud noored, kes saavad omale nädalaks ajaks selle teatri näitlejad ja kes 5–6 päeva jooksul teevad ühe näidendi põhjal eskiisi, mida näidatakse kuni tund aega," selgitas teatrikriitik Jaak Allik saates "OP".

Vaatajad on nii selle teatri juhtkond kui ka piirkonnateatrite juhtkonnad. Nende eskiiside põhjal saavad teatrijuhid valida ja teha konkreetseid pakkumisi oma teatri repertuaari, kus need lavastajad saaksid nendega pikemalt töötada.

Kaks korda on selline töövorm olnud Vene teatris ja mõlemal korral on tulnud repertuaari üks lavastustest. Möödunud aastal oli see esimest korda Ugalas. "Nüüd esimest korda on vastupidine, mis tähendab, et Kuldne Mask koos kultuurkapitali ja meie teatriga organiseeris teatrilaboratooriumi Eesti noortele lavastajatele, kusjuures selle alus on Vene tänapäeva uus dramaturgia," rääkis Allik.

Ta märkis, et oluline on see, et näitlejad oleksid dramaturgidele võõrad. "Kuna meie lavastajad vene keelt väga ei valda, siis juhtus nii, et kaks neist töötavad Vene teatri näitlejatega ja kaks töötavad eesti näitlejatega. Nii et kaks eskiisi tulevad välja vene keeles, kaks eesti keeles. Kõik on sünkroontõlkega varustatud."

Allik rääkis, et kõige alguspunkt on see, et festival Kuldne Mask saatis neile 21 vene uut näidendit, kust nad valisid kümme välja. "Tegime sünopsised ja andsime lavastajatele valida. Lavastajad valisid igaüks endale ühe. Nii et 21-st viis tulevad välja. Kusjuures kaks neist, mida nad valisid, on tõesti tugevad näidendid."

Üks on Mihhail Turankovi "Utoopia" ja teine on Valgevene päritolu kirjaniku Andrei Ivanovi "Tütarlaps kutsekast", mis tema sõnul lähevad juba praegu paljudes Venemaa teatrites publikule hästi peale. "Nii et ma olen küll kindel, et need kaks tükki varem või hiljem jõuavad Eesti teatrite repertuaari."

Tagasiside eskiisidele annab Kristiina Matvienko, kes on Alliku sõnul üks Venemaa tuntumaid ja ägedamaid teatrikriitikuid. "Pärast iga eskiisi toimub tema juhatusel arutelu. Tema alustab ja teised võivad kaasa rääkida."

Matvienko selgitas, et eskiisi esitlusel toimuvad asjad, mida hiljem laval ei näe. "Siin nad ei karda, ei ürita olla täiuslikud. Saavad selles protsessis avastada midagi värsket. Nad ei arva, et sellest tuleb tingimata näidend. Siin pole kindlat eesmärki. See võib juhtuda, kui veab."

Aga põhimõtteliselt on inimesed vabad tegema mida iganes, tõdes Matvienko. "Nii saavad nad tekstiga tähelepanelikumad olla."

Tänu sellele, et autor võtab vabalt ja mängu tuleb puhas looming, sünnib sellest suurepärane näidend, märkis Andrei Ivanov. "Mina suhtun sellesse väga hästi. See on väga võimsa lavastuse alus."

Ivanov märkis, et näidendi autori jaoks on mõistagi parim tulemus lavastus. "Oleksin rahul, kui sellest saaks päris näidend ja see leiaks koha mõnes Eesti teatris.

Lavastajate väljavalimine jäi Alliku ülesandeks ja need on tema sõnul juba ilma teinud nimed – Karl Laumets, kes pälvis eelmise aasta lavastajapreemia, Johan Elm, kelle "Noad kanade sees" tõi osatäitja Andrus Vaarikule peapreemia, Helena Kesonen, kelle "Vanahunt" oli Alliku sõnul kindlasti eelmise aasta üks parimaid lavastusi, mis ta näinud on, Karl Sagrits, kes töötab NUKU teatris, ja Vene teatri oma Tatjana Kosmõnina, kes oli eelmisel aastal Eesti parima naisnäitleja preemia saaja.