Kino kui pelgalt istumise koht on tänapäeval ilmselgelt üle hinnatud. Linnaruum areneb ja pakub võimalusi tõukekatele, moodsates kontorites hüpatakse pallide peal, aga kinos ikka sama vana lugu. Mis mõttes sa lihtsalt lähed ja istud kaks tundi, koos reklaamidega kaks tundi ja veerand ühe koha peal? See ei ole tervislik. Tänasel rööprähklemise ajastul on see ka ajaraisk. Samal ajal, kui film linal jookseb, saab teha muudki. Näiteks trenni. Seda, et kinos õnnestub samal ajal süüa ka mugavamalt, kui karbist krudisevat maisi näsides, on juba avastanud restorankinod. Põgus kinoelamus, hõrk põhikogemus ja kokkuvõttes heas seltskonnas istutud õhtupoolik või lõuna-paartund, ning isegi üksi minnes võib suhelda ettekandjaga.

"Terevisioonis" kurdavad lastega tegelevad inimesed alatasa, et lapsed ei liigu, küürutavad nutiseadmetes ja üldse vaatavad liiga palju ekraane. Olgu, kinno ikka teinekord tohib minna, aga passiivne kino on küll ajast ja arust. Tegevust ja liikumist on kinos vajaka! Moodne teater on juba aastakümneid publikut kaasanud, neljas sein eemaldatakse, näitlejad suhtlevad publikuga, olen isiklikult käinud etendustel, kus mul või laiendatud mul ehk pealtvaatajatel palutakse jääd katsuda, küsitakse, kuidas läheb, antakse veini, alkoholi on lausa mitu korda pakutud ja kunsti nimel vahel võib.

Kinos peavad selle ränga töö, neljanda seina eemaldamise, ette võtma vaatajad ise, suheldes omavahel, kommenteerides filmi, suheldes ka ekraanikangelastega, mis sest, et nad ei vasta, proovima peab.

Samuti on vaja lapsed liikuma saada, ka kinos. Puhvet müüb küll kavalalt liitriseid kokasid, aga mitu korda sa ikka seansi jooksul vetsus käid, liiati noore tugeva põiega. Vets on ka igav koht. Tarvis oleks meelelahutust! Ekraani kõrval kinosaalis võiksid olla interaktiivsed mängutoad, virtuaalreaalsus, kindlasti ka pisematele põrkeautod või liumäed; täiskasvanutele aga baar, ja et baaris niisama ei passiks ja jooks, siis ikkagi ka midagi sportlikku: piljard, noolemängud. Miks mitte ka male, sest mõttetöö on samuti sport, samas kui mõni fantaasiafilm ei turguta piisavalt ajutegevust.

Siiski ka baaris vast osad istuvad pukkide otsas, isegi melu tekkides. Tuleks lisaks mõelda midagi tervislikumat. Näiteks trenažöörid. Kinos pedaale sõtkudes või lindil jooksusamme tehes inimene näeb küll filmi, aga ei istu end küüru ega lössi, samal ajal veel süües ja kosudes.

Vanematele inimestele võiksid olla vaiksemad nurgakesed tšillimiseks, kuhu liiga vali filmiheli ei kostaks. Küllap ka hiigelekraanil sähvimine hakkab silmadele, sestap oleks tore tekitada eakamatele ja väärikamatele laundžid, suurest saalist seinaga eraldatud, aga toakese seinal kannab üle sama filmi pisemalt ja mahedamalt kuvarilt.

Kärsitumatel inimestel, eelkõige noorematel, tekib muidugi tahe kuhugi minna, sest kõik eeltoodud tegevused toimuksid ju ikkagi sellessamas sumbunud kinosaalis, mis liiati pime ega saa seal uute riietega uhkustada.

Selleks võiks saalide ees olla suhtluskoht, nagu minipark, kus saab rulatada, trikiratastega sõita, oskusi näidata, üksteist imetleda ja uusi tutvusi sõlmida. Vahepeal muidugi on normaalne kinosaali põigata, et aru saada, kuhu film omadega parasjagu jõudnud on.

Küll on aga vilets siis sportlikumatel kinokülastajatel trügida läbi tuimalt toolides kössitavate kodanike põlvede, kes filmi vahtides ei märka koomalegi tõmmata. Selle kitsustamise vältimiseks tuleks kinosaalid teha vaba toolipaigutusega, igaüks haarab tabureti ja suundub sellega täpselt sinna saali ossa, kuhu tahab või kus aga vaba laiguke.

Suitsetamine on paha, paljud inimesed juba teavad seda. Siiski on suitsetajad sageli kenad inimesed ja neid ei tohiks diskrimineerida. Ning et nad pahvides ikka filmi näeksid, samas aga teistele näkku ei puhuks, peaks kinosaalis kohta leidma ka läbipaistvatele ventileeritavatele putkadele, oletame, et mõni suitsetav kinovaataja ei soovi kogu aeg edasi tagasi õue ja saali vahet saalida, pealegi Eesti kliimas!

Ning mõelgem ka neile, kes tahavad siiski kokakoolat ja muud head-paremat pruukida, aga ei raatsi saalist väljas käia, ehk pole neile ka suhtlus nii tähtis, ei suuda end ekraanist lahti kangutada. Mõni pingirida või tsoon võiks olla neile mõeldes selline, kus istmeid asendaksid mugavad vetsupotid. Nii saaks sealsamas asja ära lahendada!

Nii et kinodel on arenguruumi. Jumal küll, kui tüütu on lihtsalt istuda ja vahtida ekraani!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.