Eks mullegi meeldib vahel kinno mingit snäkki filmi kõrvale võtta. Tõenäoliselt tekitan isegi sellega kerget krabinat ehk ebameeldivat müra, mis mõnede vaatajate jaoks võib häirivaks osutuda. See on aga paratamatus - seni ei ole meil veel Eestis kinosid, kus ei müüdaks filmi kõrvale mingitki söögipoolist ning see tähendab, et sellest väikesest helireostusest ja kergest segajast filmi ajal ei pääse veel niipea.

Aga see kõik on tegelikult tühiasi. Räägin lähemalt ühest kinokogemusest, mis oli mõni aeg tagasi. Päeva viimane linastus ühes pikaaegses Tallinna kobarkinos, filmiks oli värske õuduslugu "Annabelle: Loomine". Linateost on siin-seal kiidetud ja olin mõttes valmis toredaks õhtuseks hirmutuseks. Mis saaks valesti minna?

Oi, väga palju saab. Esiteks juba inimesed, kellel on tõenäoliselt täiesti ükskõik seansi algusajast. Jah, ilmselt igaüks, kes käib tihedamalt kinos, teab täpselt, et treilerid ja reklaamid röövivad iga seansi algusest vähemalt kümme kuni kaksteist minutit väärt seansiaega. Kui hilined ka paar minutit, siis pole midagi, jõuad rahulikult maha istuda, end sisse seada ja treilerid ei lõpe veel niipea.

See teadmine on aga inimesed uutesse kaugustesse lükanud. Filmi esimesed kümme minutit mööduvad valjuhäälse "õu mis reas me istusime", "kas laseksite mööda", "ha-ha-ha-ha ma ei näe siin pimedas, mis meie koht oli" segaduse rütmis, mis tähendab seda, et keskendumine on tugevalt häiritud, kuna iga hetk võib keegi sinu eest suure kolinaga mööda ronida. Meil kõigil võib hilinemist juhtuda ja üldiselt võiks selle andeks anda, aga päev-päevalt näeb seda rohkem ning enamasti ei tunne inimesed end selle tõttu absoluutselt ebamugavalt.

Kõik see viitab selgelt puudulikule kinoeetikale. Me oleme küll kinorahvas ja on väga tore, et inimesed käivad filme vaatamas, aga too "Annabelle: Loomise" seanss tekitas küsimuse - kas paljud inimesed ikka tegelikult käivad seal filmide pärast?

Kui trügimine ja sagimine oli lõppenud ja ka viimased hilinejad - võin vist julgelt öelda, et filmi kahekümne minuti pealt ronis veel rahvast saali - olid kohale jõudnud, siis võis pidu alata. Päriselt, erinevus ööklubi ja tolle kinoseansi vahel oli õhkõrn.

Üle saali kõlav vali jutuvada, mille puhul oli mõista, et need kuradima tegelased seal ekraanil oma intensiivse mölaga segavad nende jutustamist. Projektorihelenduses välkuvad pudelipõhjad ja iga mõne aja tagant õlle- või siidripurkide avamise klõbin. Pidev irvitamine, sõltumata sellest, et filmitegija oli taotlenud tol hetkelt tõsisust ja süvenemist, ning kui oli reaalne naljakoht, kõlas saalist vastu vaikus.

Ma võiks neid ebameeldivusi veel välja tuua, kuid juba nende mõnede põhjal tekib omalaadne mikrofloora, mis tühistab kõik võimalused filmi mingilgi moel nautida. Filmiklišeede üle võib naerda ja isegi sosistan kaaslasele vahel midagi kõrva, aga seal saalis oli pigem "ha-ha, ta on ikka täis jobu", "vahi seda lolli" jne jne. Saate aru küll.

Mingis mõttes ma ju tean, et kommertsõudusfilm on kergelt arulage ja sisuliselt lihtsake, mis meelitab kohale kõiksugu rahvast, aga see pole vabandus. Eestis paranevad video-on-demand võimalused iga päevaga, meil on Netflix ja palju muid variante, seega sellised inimesed võiksid edaspidi koju jääda. Jooge end kasti, karjuge, pekske pudeleid vastu seina puruks, mul on täiesti ükskõik, kui te leiate sinna kõrvale seltskonna, kellele meeldib sellises melus kulgeda. Võin aga mürki võtta, et tol kinoseansil (ja ilmselt paljudel samalaadsetel) on inimesi, kes hoiaksid sellisest situatsioonist iga hinnaga kõrvale.

Ma ei oska öelda, mida peaks tegema, et siinsete kinokülastajate kinoeetika muutuks paremaks ning eks see ongi ilmselt küsimus, millele õiget vastust ei olegi. Äkki võiks korraldada lihtsalt seansse, kuhu võibki oma käraka kaasa võtta ja üle saali lobiseda? Või kinosaalidesse võiks aeg-ajalt piiluda mõni töötaja, nägemaks, kas kõik on ikka korras? Variante on palju.

Järgmine kord, kui keegi on teie kõrval käsipidi popkornikarbis ja krabistab pisut, siis andke see talle andeks. Alati saab hullemaks minna ning popkorni söömine on üks väiksemaid probleeme, mis kinos häirida võib.

PS! Antropoloogilise kogemusena oli see õudusfilmiseanss aga huvitav, seega sellisel eesmärgil soovitan kõigile. Viie euro eest saab lisaks filmile teisegi elamuse!