Arvustus. Uhkemalt ja uue pilguga ({{commentsTotal}})

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum Autor/allikas: Pressimaterjalid

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus tarbekunsti püsiekspositsioon „Kogutud teosed“. Kuraatorid Helen Adamson (tekstiilikunst), Airi Ligi (keraamika ja portselan), Anne Tiivel (naha- ja köitekunst, klaasikunst), Merike Alber (ehte- ja metallikunst). Näituse kujundus Karli Luik. Näitus koondab 400 kunstniku enam kui 2000 teost.

Uus tarbekunsti väljapanek laiub läbi teise korruse kahe saali ning jaotub valgeid ning musti vitriine kätkevaks ehitiseks. Nagu varem Salto arhitektuuribüroos kuulsust noppinud Karli Luige (praegu Kontekst) majadel, pole siingi pakutud mitte ainuüksi otstarbekust, vaid ka elamuslikku liikumist. Võime kulgeda mööda treppe lae alla vaipu ja dekoratiivpaneele imetlema. „Katusel“ olev tee suundub üles ja alla, sest pretensioonika stiiliga võlvide all peaks pikem vaataja muidu ehk roomama, teisalt saab ringelda rajatise ümber ja sees ning leida intiimseid kunstielamusi.

Selgitav info on välja puhastatud, täpselt doseeritud, keskendutakse võimalikult laia ning mitmekesise pildi loomisele. Eriti suure „arenguhüppe“ on läbi teinud klaasi eksponeerimine. Ja võib öelda, et mitte kunagi varem pole püsinäitusel nii häid võimalusi saanud klaasi graveeringut ja tehnoloogilist filigraansust armastavad autorid, nagu Eve Koha, Agnes Torm ja Riho Hütt, kelle tööd imetabasel viisil tumedal taustal valgusega modelleeritult esile tõusevad.

õmustan, et paljud seni fondides hoiul olnud haruldused on jõudnud nüüd avalikkuse ette, mis kahtlemata aitab paremini mõelda meie tarbekunsti ajaloost. Koha on leidnud näiteks suuremat sorti keraamika (näiteks soojusest kiirgavad Ellinor Piipuu 1960. aastate šamottkujud), trükikangad ja vaibad, aga ka Petseris ja Tallinnas tegutsenud kunstikoolides valminud rariteetsed nõud või Karl Haupti Peennaha Eraõppekojast pärit nahkesemed.

Läbi ajaloo kulgetakse materjalipõhiselt, sest just nii on neid erialasid õpitud ja vaatama harjutud. Seetõttu on veidi kõrvale jäänud interdistsiplinaarsed, eri meediume kasutanud praktikud, kelle eesmärk on olnud sõnumi hea edastamine. Siiski on näitusel koha leidnud mõningad autorid, kes ei paku mitte ainult tarbimisväärtusega vorme, vaid viljelevadki lihtsalt kunsti ehk siis töid, mille tarve on eelkõige esteetiline. Nõnda on väljas Arsi metalliosakonna kunstniku Nora Raba ägedad abstraktsed skulptuurid (nt sõlmes alumiiniumtorust „Probleem“, 1977) ning Anu Rank-Soansi napi joonega jõulised keraamilised objektid (ametlikult aiavormid „Tuisk“, 1974). 1970. aastatel Nõukogude konteksti silmas pidades vabamaks muutuvat eneseväljendust markeerib ka Naima Uustalu poeetiline, kummaliste õitega täidetud keraamiline pannoo „Sinine manner“ (1971), mis näikse pakkuvat kosmose paeluvat ja pelutavat poeesiat.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus püsiekspositsioon „Kogutud teosed“ laiub läbi teise korruse kahe saali ning jaotub valgeid ning musti vitriine kätkevaks ehitiseks.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum

Nahakunstis domineerivad köited, nii on väljas Eduard Taska vähe uuritud õpetaja Mihkel Ulemanni loome. Teisalt tutvustatakse praeguseks nooremate inimeste kodudes praktiliselt puuduvate albumite, auaadresskaante ja nahkkarpide kõrval korraks moodi läinud nahkskulptuure, millest meeldivaimad on Elo Järve „Tiivulised maskid“ (1996). Ootamatu, ja olgem ausad, ka naljakalt retrolik on Riina Kermiku loodud samuraide kaitseturvist meenutav põimtehnikas kostüüm (1985).

Keraamika meelitab paljude ilusate unikaalserviiside ja ehisvaasidega. Saima Sõmer veetleb uudistajat erandlike violetsete nõudega, mida kohati katab läiklev lüsterglasuur, mustrid, kohvitavate persoonide figuurid ja teatrist pärit tegelaskujud. Ingrid Allik – tuntud oma eksperimentaalsete tehnikate ja vormide poolest – serveerib meile autoritehnikas realistlikke „Mustikaid piimaga“ (2014). Teiselt teenekalt kunstiakadeemia õppejõult, keraamika osakonda juhatavalt professor Urmas Puhkanilt, on väljas päris südameid meenutavad kondiportselanist kannud „Peaauhind argipäevaks“ (2001). Viimaste aastate disainiturgude menukina võiks paljudele tuttav olla Piret Kändleri portselanserviis „Tsirkus“, mis tõukub Nõukogude aja lapsepõlvemaailmast. Pilku püüab kaanel seisva klouniga kann ja joonistus kruusil, mis kujutab üherattalisel jalgrattal liikuvat armsalt totaka välimusega karu.

Kuigi saatesõnades stiilidest ja trendidest suurt miskit ei kõnelda, joonistuvad eri ajastute moevõtted väga kenasti välja.

Efektset art déco’d demonstreerib August Roosilehe seinavaip „Aadam ja Eeva“ (1936), mille keskmes on alasti naine ja mees ning madu ja millele lisab paradiisiaia muinasjutulist väge aplikatsiooni ja tikkimise kasutamine ootamatus võtmes. Teise maailmasõja järel domineerib sotsialistliku propaganda võtmes ideoloogiliselt tugevalt laetud rahvakunsti tõlgendus, kiirustatakse tantsima, laulma ning vennasrahvastega koos Kremli ümber kenitlema. Galina Leškina gobelään „Nõukogude rahvaste sõprus“ (1951) võib praegu tunduda suisa naljakas, kuid omal ajal puudusid alternatiivid ja iseenda ning oma lähedaste elu säästmiseks (repressioonid olid Stalini ajal tavalised) tuli piirduda kindlate motiividega. Sama kunstniku annet demonstreerivad hiljem maalitud dekoratiivkangad, mis kaunistasid kohvikuid Tuljak ja Kadriorg ning restorani Kungla. Omamoodi triptühhoni pakub Elgi Reemets. Tema „Mul meelen kuldne kodukotus“ (1968) on teadlikult lihtsameelne ja nostalgiline, aga mahub kenasti linnadega võrreldes ikka ausaks ja ehedaks peetud maaelu ülistamise konteksti. Üpris üllatavad on multitalendi ning eesti disainiõppele (esiti tööstuskunsti nime all) aluse pannud Bruno Tombergi abstraktsete mustritega vaibad „Perspektiivid“ (1968) ja rüiutehnikas „Lõke“ (1967). Selliseid karvase pinnaga sõlmtehnikas esemeid tehti juba keskajal ning on intrigeeriv, kuidas modernistlikul perioodil rüiut uuesti lembima hakatakse. Kas narmad ilustavad soovi muuta tüüpne masinlik keskkond kodusemaks, tahaks küsida. Trükitekstiilidest ilmestab uusi tuuli näiteks Evi Nerva vanalinnamotiividega „Tallinn“ (1961). 1970. aastatel avanenud uusvaimsuse ja hilinenult meile jõudnud hipilik mentaliteet avaneb Lehti Heaposti looklevate ergavate punaste vormidega kaetud kangas „Tulbid“ ( 1973) ja Tiiu Lauri „Õies“ (1973). Postmodernse hämaruse ja alternatiivide rohkuse võtavad kenasti kokku Milvi Tsesnokovi kulgemisteid kujustav „Trepid“ ( 1989). 1990. aastatel ja hiljemgi avastati usinalt uusi tehnikaid. Nii ehte, keraamika kui ka kangale leidsid tee fotod, mis aitasid luua ootamatuid mäluseoseid. Kui Ülle Raadik on trükkinud pilte siidile, siis Kadi Paljupuul on kujutis puiduspoonist vaibal. Nutika tundliku lahendusega on silma paistnud aga Eva Jakovits, kelle „Õhku täis“ (2011) kujutab endast varju, mille jätavad seinale õmblusmasinaga tikitud õhkõrnad figuurid. Ajalooline esitusviis ja tänased olupildid (politseinikud joodikut pingilt ära ajamas, krišnaiidid jms) põimuvad aga kokku Krista Leesi kisendavalt vaimukas kangas „Tallinn toile“ (2014).

Metallikunst, sealhulgas eriti just ehe, niiväga ei üllata, sest seda on võrreldes teistega üsna usinalt uuritud ning otse loomulikult ka prosside ja kõrvarõngaste näol palju kasutatud. Ometi tekitab laiem vaade uusi tähendusvälju, hingesuguluse seosed ning esile tõusevad oma teostega kohati hoopis need autorid, keda nii mõnigi külastaja ehk ei tunnegi. Väga dekoratiivsete tööde taustal eristuvad näiteks Kertu Tubergi prossid sarjast „Lõputu november. Une-eelne seisund hinges“ (2009), väikesed karbid, mille sees on justkui pudemed, nihestatud jäägid olnust, täpselt ei saagi aru, millest. Seinal ripub aga Ulvi Haagenseni „Põll“ (2009), mis on justkui täpne joonistus, ainult et terastraadist kokku keevitatud.

Klaasigi puhul ei ole hüljatud ühtki annet. Alustatakse Maks Roosmast ning jõutakse välja õdede Sarapudeni. Ivo Lille konstrueeritud optiliste efektidest väga erinev on näiteks tuttavaid vorme klaasi tõlkida armastanud Vilja Volens, kelle töödest kraabivad lausa hinge armetud-armsad lastesuusad ja saapakesed.

Väljapaneku sisutihedus ja tunne, et nii palju on veel korralikult läbi katsumata, tekitab sundmõtte kiirelt naasta.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaader filmist "Hiina van Goghid"
ETV ekraanil linastub kuus Pärnu filmifestivali dokumentaali, toimub ka rahvahääletus

3. kuni 9. juulini toimub Pärnu XXXI rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival. Lisaks paljudele filmidele, mida on võimalik üle Eesti kinoekraanide vahendusel vaadata ja mida hindab rahvusvaheline žürii, jõuab ETV ekraanile kuus dokumentaalfilmi.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.