Arvustus. Uhkemalt ja uue pilguga ({{commentsTotal}})

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum Autor/allikas: Pressimaterjalid

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus tarbekunsti püsiekspositsioon „Kogutud teosed“. Kuraatorid Helen Adamson (tekstiilikunst), Airi Ligi (keraamika ja portselan), Anne Tiivel (naha- ja köitekunst, klaasikunst), Merike Alber (ehte- ja metallikunst). Näituse kujundus Karli Luik. Näitus koondab 400 kunstniku enam kui 2000 teost.

Uus tarbekunsti väljapanek laiub läbi teise korruse kahe saali ning jaotub valgeid ning musti vitriine kätkevaks ehitiseks. Nagu varem Salto arhitektuuribüroos kuulsust noppinud Karli Luige (praegu Kontekst) majadel, pole siingi pakutud mitte ainuüksi otstarbekust, vaid ka elamuslikku liikumist. Võime kulgeda mööda treppe lae alla vaipu ja dekoratiivpaneele imetlema. „Katusel“ olev tee suundub üles ja alla, sest pretensioonika stiiliga võlvide all peaks pikem vaataja muidu ehk roomama, teisalt saab ringelda rajatise ümber ja sees ning leida intiimseid kunstielamusi.

Selgitav info on välja puhastatud, täpselt doseeritud, keskendutakse võimalikult laia ning mitmekesise pildi loomisele. Eriti suure „arenguhüppe“ on läbi teinud klaasi eksponeerimine. Ja võib öelda, et mitte kunagi varem pole püsinäitusel nii häid võimalusi saanud klaasi graveeringut ja tehnoloogilist filigraansust armastavad autorid, nagu Eve Koha, Agnes Torm ja Riho Hütt, kelle tööd imetabasel viisil tumedal taustal valgusega modelleeritult esile tõusevad.

õmustan, et paljud seni fondides hoiul olnud haruldused on jõudnud nüüd avalikkuse ette, mis kahtlemata aitab paremini mõelda meie tarbekunsti ajaloost. Koha on leidnud näiteks suuremat sorti keraamika (näiteks soojusest kiirgavad Ellinor Piipuu 1960. aastate šamottkujud), trükikangad ja vaibad, aga ka Petseris ja Tallinnas tegutsenud kunstikoolides valminud rariteetsed nõud või Karl Haupti Peennaha Eraõppekojast pärit nahkesemed.

Läbi ajaloo kulgetakse materjalipõhiselt, sest just nii on neid erialasid õpitud ja vaatama harjutud. Seetõttu on veidi kõrvale jäänud interdistsiplinaarsed, eri meediume kasutanud praktikud, kelle eesmärk on olnud sõnumi hea edastamine. Siiski on näitusel koha leidnud mõningad autorid, kes ei paku mitte ainult tarbimisväärtusega vorme, vaid viljelevadki lihtsalt kunsti ehk siis töid, mille tarve on eelkõige esteetiline. Nõnda on väljas Arsi metalliosakonna kunstniku Nora Raba ägedad abstraktsed skulptuurid (nt sõlmes alumiiniumtorust „Probleem“, 1977) ning Anu Rank-Soansi napi joonega jõulised keraamilised objektid (ametlikult aiavormid „Tuisk“, 1974). 1970. aastatel Nõukogude konteksti silmas pidades vabamaks muutuvat eneseväljendust markeerib ka Naima Uustalu poeetiline, kummaliste õitega täidetud keraamiline pannoo „Sinine manner“ (1971), mis näikse pakkuvat kosmose paeluvat ja pelutavat poeesiat.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus püsiekspositsioon „Kogutud teosed“ laiub läbi teise korruse kahe saali ning jaotub valgeid ning musti vitriine kätkevaks ehitiseks.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum

Nahakunstis domineerivad köited, nii on väljas Eduard Taska vähe uuritud õpetaja Mihkel Ulemanni loome. Teisalt tutvustatakse praeguseks nooremate inimeste kodudes praktiliselt puuduvate albumite, auaadresskaante ja nahkkarpide kõrval korraks moodi läinud nahkskulptuure, millest meeldivaimad on Elo Järve „Tiivulised maskid“ (1996). Ootamatu, ja olgem ausad, ka naljakalt retrolik on Riina Kermiku loodud samuraide kaitseturvist meenutav põimtehnikas kostüüm (1985).

Keraamika meelitab paljude ilusate unikaalserviiside ja ehisvaasidega. Saima Sõmer veetleb uudistajat erandlike violetsete nõudega, mida kohati katab läiklev lüsterglasuur, mustrid, kohvitavate persoonide figuurid ja teatrist pärit tegelaskujud. Ingrid Allik – tuntud oma eksperimentaalsete tehnikate ja vormide poolest – serveerib meile autoritehnikas realistlikke „Mustikaid piimaga“ (2014). Teiselt teenekalt kunstiakadeemia õppejõult, keraamika osakonda juhatavalt professor Urmas Puhkanilt, on väljas päris südameid meenutavad kondiportselanist kannud „Peaauhind argipäevaks“ (2001). Viimaste aastate disainiturgude menukina võiks paljudele tuttav olla Piret Kändleri portselanserviis „Tsirkus“, mis tõukub Nõukogude aja lapsepõlvemaailmast. Pilku püüab kaanel seisva klouniga kann ja joonistus kruusil, mis kujutab üherattalisel jalgrattal liikuvat armsalt totaka välimusega karu.

Kuigi saatesõnades stiilidest ja trendidest suurt miskit ei kõnelda, joonistuvad eri ajastute moevõtted väga kenasti välja.

Efektset art déco’d demonstreerib August Roosilehe seinavaip „Aadam ja Eeva“ (1936), mille keskmes on alasti naine ja mees ning madu ja millele lisab paradiisiaia muinasjutulist väge aplikatsiooni ja tikkimise kasutamine ootamatus võtmes. Teise maailmasõja järel domineerib sotsialistliku propaganda võtmes ideoloogiliselt tugevalt laetud rahvakunsti tõlgendus, kiirustatakse tantsima, laulma ning vennasrahvastega koos Kremli ümber kenitlema. Galina Leškina gobelään „Nõukogude rahvaste sõprus“ (1951) võib praegu tunduda suisa naljakas, kuid omal ajal puudusid alternatiivid ja iseenda ning oma lähedaste elu säästmiseks (repressioonid olid Stalini ajal tavalised) tuli piirduda kindlate motiividega. Sama kunstniku annet demonstreerivad hiljem maalitud dekoratiivkangad, mis kaunistasid kohvikuid Tuljak ja Kadriorg ning restorani Kungla. Omamoodi triptühhoni pakub Elgi Reemets. Tema „Mul meelen kuldne kodukotus“ (1968) on teadlikult lihtsameelne ja nostalgiline, aga mahub kenasti linnadega võrreldes ikka ausaks ja ehedaks peetud maaelu ülistamise konteksti. Üpris üllatavad on multitalendi ning eesti disainiõppele (esiti tööstuskunsti nime all) aluse pannud Bruno Tombergi abstraktsete mustritega vaibad „Perspektiivid“ (1968) ja rüiutehnikas „Lõke“ (1967). Selliseid karvase pinnaga sõlmtehnikas esemeid tehti juba keskajal ning on intrigeeriv, kuidas modernistlikul perioodil rüiut uuesti lembima hakatakse. Kas narmad ilustavad soovi muuta tüüpne masinlik keskkond kodusemaks, tahaks küsida. Trükitekstiilidest ilmestab uusi tuuli näiteks Evi Nerva vanalinnamotiividega „Tallinn“ (1961). 1970. aastatel avanenud uusvaimsuse ja hilinenult meile jõudnud hipilik mentaliteet avaneb Lehti Heaposti looklevate ergavate punaste vormidega kaetud kangas „Tulbid“ ( 1973) ja Tiiu Lauri „Õies“ (1973). Postmodernse hämaruse ja alternatiivide rohkuse võtavad kenasti kokku Milvi Tsesnokovi kulgemisteid kujustav „Trepid“ ( 1989). 1990. aastatel ja hiljemgi avastati usinalt uusi tehnikaid. Nii ehte, keraamika kui ka kangale leidsid tee fotod, mis aitasid luua ootamatuid mäluseoseid. Kui Ülle Raadik on trükkinud pilte siidile, siis Kadi Paljupuul on kujutis puiduspoonist vaibal. Nutika tundliku lahendusega on silma paistnud aga Eva Jakovits, kelle „Õhku täis“ (2011) kujutab endast varju, mille jätavad seinale õmblusmasinaga tikitud õhkõrnad figuurid. Ajalooline esitusviis ja tänased olupildid (politseinikud joodikut pingilt ära ajamas, krišnaiidid jms) põimuvad aga kokku Krista Leesi kisendavalt vaimukas kangas „Tallinn toile“ (2014).

Metallikunst, sealhulgas eriti just ehe, niiväga ei üllata, sest seda on võrreldes teistega üsna usinalt uuritud ning otse loomulikult ka prosside ja kõrvarõngaste näol palju kasutatud. Ometi tekitab laiem vaade uusi tähendusvälju, hingesuguluse seosed ning esile tõusevad oma teostega kohati hoopis need autorid, keda nii mõnigi külastaja ehk ei tunnegi. Väga dekoratiivsete tööde taustal eristuvad näiteks Kertu Tubergi prossid sarjast „Lõputu november. Une-eelne seisund hinges“ (2009), väikesed karbid, mille sees on justkui pudemed, nihestatud jäägid olnust, täpselt ei saagi aru, millest. Seinal ripub aga Ulvi Haagenseni „Põll“ (2009), mis on justkui täpne joonistus, ainult et terastraadist kokku keevitatud.

Klaasigi puhul ei ole hüljatud ühtki annet. Alustatakse Maks Roosmast ning jõutakse välja õdede Sarapudeni. Ivo Lille konstrueeritud optiliste efektidest väga erinev on näiteks tuttavaid vorme klaasi tõlkida armastanud Vilja Volens, kelle töödest kraabivad lausa hinge armetud-armsad lastesuusad ja saapakesed.

Väljapaneku sisutihedus ja tunne, et nii palju on veel korralikult läbi katsumata, tekitab sundmõtte kiirelt naasta.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Kendrick LamarKendrick Lamar
Arvustus. Raskekaallaseks olemise talutav kergus

Uus plaat

Kendrick Lamar

"DAMN." (Interscope)

9/10

Graeme Macrae BurnetGraeme Macrae Burnet
Graeme Macrae Burnet oma raamatust: lugeja muutub ise detektiiviks

Äsja ilmus eesti keeles šoti kirjaniku Graeme Macrae Burneti romaan "Tema verine sepitsus", mis kuulutati eelmisel aastal kuulsa Man Bookeri auhinna kandidaadiks. Autor jõudis täna Tallinnasse ning esineb pühapäeval festivalil HeadRead.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Leonhard Lapin
Leonhard Lapin: Suumani Sass oli sõltumatu ja omaette mees

Leonhard Lapin meenutas hooaja viimases "Kirjandusministeeriumis" oma sõpra ja koostööpartnerit Aleksander Suumani, sest äsja ilmus Tõnu Õnnepalu koostatud Suumani-kogumik "Et valgusest vestelda".

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk