Arvustus. Uhkemalt ja uue pilguga ({{commentsTotal}})

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum Autor/allikas: Pressimaterjalid

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus tarbekunsti püsiekspositsioon „Kogutud teosed“. Kuraatorid Helen Adamson (tekstiilikunst), Airi Ligi (keraamika ja portselan), Anne Tiivel (naha- ja köitekunst, klaasikunst), Merike Alber (ehte- ja metallikunst). Näituse kujundus Karli Luik. Näitus koondab 400 kunstniku enam kui 2000 teost.

Uus tarbekunsti väljapanek laiub läbi teise korruse kahe saali ning jaotub valgeid ning musti vitriine kätkevaks ehitiseks. Nagu varem Salto arhitektuuribüroos kuulsust noppinud Karli Luige (praegu Kontekst) majadel, pole siingi pakutud mitte ainuüksi otstarbekust, vaid ka elamuslikku liikumist. Võime kulgeda mööda treppe lae alla vaipu ja dekoratiivpaneele imetlema. „Katusel“ olev tee suundub üles ja alla, sest pretensioonika stiiliga võlvide all peaks pikem vaataja muidu ehk roomama, teisalt saab ringelda rajatise ümber ja sees ning leida intiimseid kunstielamusi.

Selgitav info on välja puhastatud, täpselt doseeritud, keskendutakse võimalikult laia ning mitmekesise pildi loomisele. Eriti suure „arenguhüppe“ on läbi teinud klaasi eksponeerimine. Ja võib öelda, et mitte kunagi varem pole püsinäitusel nii häid võimalusi saanud klaasi graveeringut ja tehnoloogilist filigraansust armastavad autorid, nagu Eve Koha, Agnes Torm ja Riho Hütt, kelle tööd imetabasel viisil tumedal taustal valgusega modelleeritult esile tõusevad.

õmustan, et paljud seni fondides hoiul olnud haruldused on jõudnud nüüd avalikkuse ette, mis kahtlemata aitab paremini mõelda meie tarbekunsti ajaloost. Koha on leidnud näiteks suuremat sorti keraamika (näiteks soojusest kiirgavad Ellinor Piipuu 1960. aastate šamottkujud), trükikangad ja vaibad, aga ka Petseris ja Tallinnas tegutsenud kunstikoolides valminud rariteetsed nõud või Karl Haupti Peennaha Eraõppekojast pärit nahkesemed.

Läbi ajaloo kulgetakse materjalipõhiselt, sest just nii on neid erialasid õpitud ja vaatama harjutud. Seetõttu on veidi kõrvale jäänud interdistsiplinaarsed, eri meediume kasutanud praktikud, kelle eesmärk on olnud sõnumi hea edastamine. Siiski on näitusel koha leidnud mõningad autorid, kes ei paku mitte ainult tarbimisväärtusega vorme, vaid viljelevadki lihtsalt kunsti ehk siis töid, mille tarve on eelkõige esteetiline. Nõnda on väljas Arsi metalliosakonna kunstniku Nora Raba ägedad abstraktsed skulptuurid (nt sõlmes alumiiniumtorust „Probleem“, 1977) ning Anu Rank-Soansi napi joonega jõulised keraamilised objektid (ametlikult aiavormid „Tuisk“, 1974). 1970. aastatel Nõukogude konteksti silmas pidades vabamaks muutuvat eneseväljendust markeerib ka Naima Uustalu poeetiline, kummaliste õitega täidetud keraamiline pannoo „Sinine manner“ (1971), mis näikse pakkuvat kosmose paeluvat ja pelutavat poeesiat.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus püsiekspositsioon „Kogutud teosed“ laiub läbi teise korruse kahe saali ning jaotub valgeid ning musti vitriine kätkevaks ehitiseks.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum

Nahakunstis domineerivad köited, nii on väljas Eduard Taska vähe uuritud õpetaja Mihkel Ulemanni loome. Teisalt tutvustatakse praeguseks nooremate inimeste kodudes praktiliselt puuduvate albumite, auaadresskaante ja nahkkarpide kõrval korraks moodi läinud nahkskulptuure, millest meeldivaimad on Elo Järve „Tiivulised maskid“ (1996). Ootamatu, ja olgem ausad, ka naljakalt retrolik on Riina Kermiku loodud samuraide kaitseturvist meenutav põimtehnikas kostüüm (1985).

Keraamika meelitab paljude ilusate unikaalserviiside ja ehisvaasidega. Saima Sõmer veetleb uudistajat erandlike violetsete nõudega, mida kohati katab läiklev lüsterglasuur, mustrid, kohvitavate persoonide figuurid ja teatrist pärit tegelaskujud. Ingrid Allik – tuntud oma eksperimentaalsete tehnikate ja vormide poolest – serveerib meile autoritehnikas realistlikke „Mustikaid piimaga“ (2014). Teiselt teenekalt kunstiakadeemia õppejõult, keraamika osakonda juhatavalt professor Urmas Puhkanilt, on väljas päris südameid meenutavad kondiportselanist kannud „Peaauhind argipäevaks“ (2001). Viimaste aastate disainiturgude menukina võiks paljudele tuttav olla Piret Kändleri portselanserviis „Tsirkus“, mis tõukub Nõukogude aja lapsepõlvemaailmast. Pilku püüab kaanel seisva klouniga kann ja joonistus kruusil, mis kujutab üherattalisel jalgrattal liikuvat armsalt totaka välimusega karu.

Kuigi saatesõnades stiilidest ja trendidest suurt miskit ei kõnelda, joonistuvad eri ajastute moevõtted väga kenasti välja.

Efektset art déco’d demonstreerib August Roosilehe seinavaip „Aadam ja Eeva“ (1936), mille keskmes on alasti naine ja mees ning madu ja millele lisab paradiisiaia muinasjutulist väge aplikatsiooni ja tikkimise kasutamine ootamatus võtmes. Teise maailmasõja järel domineerib sotsialistliku propaganda võtmes ideoloogiliselt tugevalt laetud rahvakunsti tõlgendus, kiirustatakse tantsima, laulma ning vennasrahvastega koos Kremli ümber kenitlema. Galina Leškina gobelään „Nõukogude rahvaste sõprus“ (1951) võib praegu tunduda suisa naljakas, kuid omal ajal puudusid alternatiivid ja iseenda ning oma lähedaste elu säästmiseks (repressioonid olid Stalini ajal tavalised) tuli piirduda kindlate motiividega. Sama kunstniku annet demonstreerivad hiljem maalitud dekoratiivkangad, mis kaunistasid kohvikuid Tuljak ja Kadriorg ning restorani Kungla. Omamoodi triptühhoni pakub Elgi Reemets. Tema „Mul meelen kuldne kodukotus“ (1968) on teadlikult lihtsameelne ja nostalgiline, aga mahub kenasti linnadega võrreldes ikka ausaks ja ehedaks peetud maaelu ülistamise konteksti. Üpris üllatavad on multitalendi ning eesti disainiõppele (esiti tööstuskunsti nime all) aluse pannud Bruno Tombergi abstraktsete mustritega vaibad „Perspektiivid“ (1968) ja rüiutehnikas „Lõke“ (1967). Selliseid karvase pinnaga sõlmtehnikas esemeid tehti juba keskajal ning on intrigeeriv, kuidas modernistlikul perioodil rüiut uuesti lembima hakatakse. Kas narmad ilustavad soovi muuta tüüpne masinlik keskkond kodusemaks, tahaks küsida. Trükitekstiilidest ilmestab uusi tuuli näiteks Evi Nerva vanalinnamotiividega „Tallinn“ (1961). 1970. aastatel avanenud uusvaimsuse ja hilinenult meile jõudnud hipilik mentaliteet avaneb Lehti Heaposti looklevate ergavate punaste vormidega kaetud kangas „Tulbid“ ( 1973) ja Tiiu Lauri „Õies“ (1973). Postmodernse hämaruse ja alternatiivide rohkuse võtavad kenasti kokku Milvi Tsesnokovi kulgemisteid kujustav „Trepid“ ( 1989). 1990. aastatel ja hiljemgi avastati usinalt uusi tehnikaid. Nii ehte, keraamika kui ka kangale leidsid tee fotod, mis aitasid luua ootamatuid mäluseoseid. Kui Ülle Raadik on trükkinud pilte siidile, siis Kadi Paljupuul on kujutis puiduspoonist vaibal. Nutika tundliku lahendusega on silma paistnud aga Eva Jakovits, kelle „Õhku täis“ (2011) kujutab endast varju, mille jätavad seinale õmblusmasinaga tikitud õhkõrnad figuurid. Ajalooline esitusviis ja tänased olupildid (politseinikud joodikut pingilt ära ajamas, krišnaiidid jms) põimuvad aga kokku Krista Leesi kisendavalt vaimukas kangas „Tallinn toile“ (2014).

Metallikunst, sealhulgas eriti just ehe, niiväga ei üllata, sest seda on võrreldes teistega üsna usinalt uuritud ning otse loomulikult ka prosside ja kõrvarõngaste näol palju kasutatud. Ometi tekitab laiem vaade uusi tähendusvälju, hingesuguluse seosed ning esile tõusevad oma teostega kohati hoopis need autorid, keda nii mõnigi külastaja ehk ei tunnegi. Väga dekoratiivsete tööde taustal eristuvad näiteks Kertu Tubergi prossid sarjast „Lõputu november. Une-eelne seisund hinges“ (2009), väikesed karbid, mille sees on justkui pudemed, nihestatud jäägid olnust, täpselt ei saagi aru, millest. Seinal ripub aga Ulvi Haagenseni „Põll“ (2009), mis on justkui täpne joonistus, ainult et terastraadist kokku keevitatud.

Klaasigi puhul ei ole hüljatud ühtki annet. Alustatakse Maks Roosmast ning jõutakse välja õdede Sarapudeni. Ivo Lille konstrueeritud optiliste efektidest väga erinev on näiteks tuttavaid vorme klaasi tõlkida armastanud Vilja Volens, kelle töödest kraabivad lausa hinge armetud-armsad lastesuusad ja saapakesed.

Väljapaneku sisutihedus ja tunne, et nii palju on veel korralikult läbi katsumata, tekitab sundmõtte kiirelt naasta.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Saal BiennaalSaal Biennaal
Galerii. SAAL Biennaal läks Linnahalli taha

Nädala lõpuni kestval rahvusvahelise etenduskunstide festivalil SAAL Biennaal etendus eile, 22. augustil Rima Najdi“Think Much. Cry Much.” Seekord on kavas mitu lavastust, mis on väliselt installatiivse iseloomuga, aga siiski vormistatud etendusena. Najdi oma on üks neist ja seda saab kogeda veel täna, homme ja laupäeval.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.