Marin Laak uuris Johanneste, Vares-Barbaruse ja Semperi, kirjavahetust
Värskes Tunas ilmus Marin Laagi artikkel "Kirjanduse sõdurid Esimese maailmasõja aegu: Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetus". Avaldame sellest kokkuvõtte.
Enne Teist maailmasõda tegi eesti kirjandus läbi radikaalse uuenduse, jõudis võrreldavale tasemele Euroopa kirjandustega. Moderniseerumine algas rühmitustest Noor-Eesti (1905-1915) ja Siuru (1917-1920), see jätkus saksa ekspressionistide ja rühmituse Clartè jälgedes.
Üheks demokraatrlikumaks perioodiks Eesti Vabariigi ajaloos on olnud 1920. aastad, mil läbi vaidluste loodi mitmed riiklikud ja tänaseni toimivad struktuurid ka kirjanduse ja kultuuri toetamiseks: Eesti Kirjandike Liit (1922), ajakiri Looming (1923), Eesti Kultuurkapital (1925).
Seda aega dokumenteerib Johannes Vares-Barbaruse (1892-1946) ja Johannes Semperi (1890-1971) kirjavahetus, kokku 670 kirja. Tegu on kahe klassivenna ja sõbra valdavalt isikliku mõttevahetusega. Kuigi see kirjavahetus ei olnud mõeldud avaldamiseks, alustati 1970. aastatel tööd selle väljaandmiseks tekstikriitilise väljaandena.
Siinne artikkel avaldab kirjavahetuse esimesed 12 kirja aastatest 1911-1917, mil sõbrad on teineteisest kaugel. Semper õppis romaani-germaani filoloogiat Peterburi ülikoolis ja Vares-Barbarus oli astunud Kiievi ülikooli arstiteaduskonda. Esimesest maailmasõjast ja Eesti Vabadussõjas (1918-1920) võttis ta osa rindearstina, ning töötas hiljem kuni 1939. aastal arstina Pärnus.
Vares-Barbaruse saatuse määras tema kaasaminek Nõukogude okupatsioonivõimudega 1940. aastal, temast sai Moskva marionetivalitsuse juht. Poliitilisse mängu haaratud luuletaja lõpetas oma elu 1946. aastal enesetapuga, millel lasub siiani saladuskate. Kahe kirjaniku mahukas erakirjavahetus on unikaalne omaelulooline ja usaldusväärne ajaloodokument.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Tuna